kolmapäev, 6. jaanuar 2010

Kõht täis tuju hea

Vanemate juures jõululauda korraldades vaidlesime emaga, kas hanest, vorstidest, seast, süldist ja angerjast ikka piisab. Lõpuks ema taandus: " saab ju alati kiiresti veel poest läbi minna ja juurde tuua...":) oh aegu.
Ja mida siin naerda. Ma olen oma vanemate laps. Mulle kohutavalt meeldib pidulaudu ette valmistada. Kui minu peolaual on kunagi Selveri sekser, siis olen ma ise ilmselt haiglas koomas.
Samas on mu tutvusringkonnas järjest enam neid, kus võõrustaja kui jeesuke üritab kuue grillvorsti ja kausitäie tomatitega (päriselt juhtunud) kümmekond sünnipäevakülalist ära toita.

Lähemate tuttavate puhul juba tead. Kellele külla minna täis kõhuga ja kuhu minnes kindlasti enne süüa ei tohiks.
Aga see selleks, igas peres omad kombed. See, mille üle ma imestan, on hoopis paradoks- et sööki kulub alati täpselt niipalju, kui seda on. Ja kõht saab reeglina samuti sõltumata söögi kogusest täis.
Samuti tundub mulle, et inimesed söövad (külas)järjest vähem ning rikkalik pidulaud on hääbuv traditsioon?

Teine paradoks on, et mida kitsamad olud seda lahkemad võõrustajad reeglina on. Iseenesest on  külaliste võõrustamise komme vist kõigis kultuurides, kus vahemaad pikad ja külalised tulevad kaugelt?

Sofi Oksanen tuletas Postimehes meelde, et nõuka-aegsed köögid ehitati meelega väikesteks, sest saabuvas kommunismis keegi ju ometi kodus ise süüa ei pidanud tegema. Kes teab, ehk olekski nii läinud, kui poleks olnud defitsiiti. Mis lisaks ürgsele võõrustamise instinktile lisas peolauale veel lisafunktsiooni: staatuse näitaja- mida kõike mul on võimalik hankida.
Naljakal kombel on ka tänased uued müügiolevad korterid tehtud silmas pidades saabuvaid maailmatrende (mis ilmselt Eestisse jälle ei jõua). Imetilluke avatud köök, sest järjest enam saab olema ühe-kaheliikmelisi leibkondi, kes söövad väljas, või kelle jaoks söögivalmistamine kodus on eksklusiivne etendus. Aga võta näpust- tundub, et ka praegused noored on sunnitud ise seebi- ja süldikeetmise ära õppima...
Aga kui majanduslangust poleks tulnud? Tundub nii, et Maslow alumistel astmetel olles on lahke võõrustaja roll elementaarne: inimesed teavad mis on nälg ja külalistega jagatakse ka vähest. Mida paremaks läheb meie elujärg, seda vähem peame toitu oluliseks. Mäletan, et nõukaajal meie ameerika sugulaste juures külas käinud sugulased rääkisid õõvastavaid lugusid sellest, kuidas Ameerikas käiakse külas ainult kommikarbiga, ja seegi külaliste endi poolt kaasa võetud. ( Õudne!:)..)
Huvitav, et nagu muude asjadegagi elus on ka söökidel omad moevoolud. Täidetud munadest oleme läbi wrappimise-dippimise-quiche´de ja merevaiguvaimustuse jõudnud isetehtud leivani. Tagasi juurteni?
Mingil üritusel avaldas Demjanov arvamust, et kuna meil on peale kasvanud nö rikutud põlvkon(na)d, siis mahetoidu müümine ja turustamine muutub iga aastaga järjest raskemaks, kuna inimeste teadvuses on vorstil just naatriumglutamaadi maitse ja maasikajogurt peab olema roosa.

Igaljuhul saab see olema põnev- kas majandussurutis toob tagasi rikkalikud peolauad?

3 kommentaari :

  1. Minu puhul see paradoks, et kõht saab ikka täis, olgu seda sööki või ärgu olgu, ei kehti. Mulle meeldib küll külas söömas käia :-) Seepärast võtan mõnele poole külla minnes süüa kaasa - eelistatult omavalmistatut. Või söön enne kõhu täis. Sest mõnel pool tõesti pakutakse ainult mingit näksimist. Ja mul jääbki siis kõht tühjaks. Väga paha on tühja kõhuga olla. See teeb pahuraks. Need on ebamugavad mälestused. Aga muidugi ei vali ma sõpru selle järgi, kes kui palju sööki pakub.

    VastaKustuta
  2. Süüa mulle meeldib, nii kodus kui võõrsil.
    Vana tõde - külla ei maksa väga näljasena minna, ei tea, mis arvatakse;) Aga täis kõhuga ka ei maksa - jälle mida arvatakse, justkui põlgaks teiste toidu ära. Viimasel ajal minu ringkonnas küll enam suuri pidusid ei korraldata. ja kui lähemegi sugulased kuhugi kokku, siis võtame ise ka midagi kaasa. Lepime kokku, et näiteks magusa või ...midagi muud.
    Head seda aastat!

    VastaKustuta
  3. Suured peod kipuvad tõesti kahjuks ajalukku jääma. Minu lapsepõlve- ja praeguseski kodus istub sünnipäevalaua taga olenemata sünnipäevalapse vanusest tavaliselt ikka 20+ inimest (välja arvatud juhud kui selgelt palume mitte külastada).
    Ettevalmistamise oskus käib mu meelest pereti - meil on see pigem traditsiooniline rutiin. Sünnipäevalaps pakub peo päeva, jagame tegemised, otsustame menüü. Tulijad jaotame paberil pereti meesteks-naisteks-lasteks ja vastavalt arvestame söögi-joogikogused. Ema kringlite-tortide abiga vaid telefonikõne kaugusel. Mina teen heal meelel salatid ja komplekteerin sekserid. Viimasel sünnipäeval otsustas mees ise lihaprae maitsestada-küpsetada. Laps rakendub abitöödele nagu lauakatmine ja eelnev koristamine. Ja mulle meeldib kogu see sagin.
    Aga tõesti, paljude tuttavate pool laiutab keset lauda hõbepaberist standardvaagen ja nii ma tegelikult ei teagi, kas perenaine ei viitsi või ei oska kokata või on tal lihtsalt ülikiire... Südamesoe jääb selliste ürituste puhul puudu - minu kasvatuses sobivad poevaagnad/catering tööalaste üritustega. A ma olen ju mõneti vanamoodne ka...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!