neljapäev, 12. november 2009

J.Petrone "Minu Eesti"

Ma ei tea, kas põhjus oli selles, et see raamat on niivõrd üle(s) haibitud. Sellest, et mu ootused olid tänu positiivsetele arvamustele ülikõrged? Selles, et mu eelmine raamat - Julie ja Julia põhines samuti koomikal, mis tulenes peategelase saamatusest; Sellest, et mulle ei meeldi peeglist vastu vaatav pilt...? Ma ei tea. Ma saan aru, et saan järgnevalt hakkama pühaduseteotusega. Aga ma tegelikult pettusin.
Eelkõige häirib mind selle raamatu stilistiline ebaühtlus. Paralleelselt jookseb 3 raamatut. Näpuotsaga  ameeriklaste juhtumisi Eestis, Minu Epp- kena armastuslugu ja Epu Eesti ehk siis Epu üldistused eestlastest ja oma perest.
Esimene, ehk Minu Eesti- muudab kurvaks ja nõutuks.

Eestlased on hallid ükskõiksed tuimad robotlikud aeglased alkohoolikud. Hea küll. Olgu nii. Paraku seisneb traagika selles, et  (esimestena pähetulevatest) Kivirähk ja Laasner on sellesama tunduvalt geniaalsemalt, vaimukamalt ja teravamalt juba kirja pannud. Rääkimata klassikutest.  Need stereotüübid hakkavad muutuma ilma sisuta klišeedeks. Tüütuks läheb.
Siinkohal on positiivne, et raamatus figureerib " hull, natuke teistmoodi eestlane Epp". Ehk tänu Epu kujule ei kinnistu stereotüüp lõplikult?
Raamatus on häirivalt palju otsekõnet ja on tunda, et tegemist on ajakirjanikuga- dialoogid sarnanevad ebameeldivalt ülekuulamisprotokollidega. Järgmises raamatus võiks vähendada dialooge ning rääkida juhtunust pigem Justini silmade läbi kirjeldavas stiilis. Kahju, et esimesed värsked emotsioonid on juba kirjas ning seda emotsiooni enam muuta ei saa.
Ma ei tea mitmel korral raamatulugemise jooksul tänasin ma saatust, mis on mul võimaldanud kokku puutuda Tõeliste Eesti Meestega. Seejärel hakkasin mõtlema, et äkki pole viga Justinis- vaid tema vanuses, põlvkonnas? Minu ja minust vanemate puhul on tegemist vana, hääbuva põlvkonnaga. Meie vabas Eestis sündinud kasvanud lapsed elavad juba hoopis teistsugust elu. Kui võrrelda tänast Eesti 16 aastast Ameerika 16 aastasega, siis on nad kindlasti kordades sarnasemad, kui vanem põlvkond. Alates neid ümbritsevast meediaruumist ja /või protestiks neile kinnistuvatele "eestlase" stereotüüpidele- nad armastavad kallistada (kuigi, kes teab- ehk on eestlaste püsimajäämise üheks saladuseks just see, et me tatiste ninade ja käpikutega võõrastele väga lähedale ei poe??), on värvilisemad ja rõõmsamad, kui nende vanemad. Ja kindlasti (kahjuks) ka saamatumad ja ülehoolitsetumad nagu ka justinid ja juliad mujal maailmas. Lihtsalt aeg on selline. Kasvades linnas, on aia asemel muru, autot remonditakse töökojas, kodutöid on kordades vähemaks jäänud. Remonti vist siiski veel tehakse ise?
Kummastav oli ka autori foobia paneellinnaosade suhtes. Ma pole kunagi Ameerikas käinud- ja ei tea, ehk seal elataksegi vaid eramajades ja klaasist-marmorist paleedes. Euroopas, astudes natuke kõrvale turistitrajektoorist, jõuad varem või hiljem kohalikule "lasnamäele". Sest selline elamisviis on lihtsalt linnas kõige säästlikum ja mõistlikum. Ja ma peaks ütlema, et vähemalt minu kogemuste põhjal näevad Eesti "lasnamäed" tänu Euroopast erinevamale etnilisele koosseisule väga Ok-d välja. Eesti "lasnamäel" on heitgaasivabad pargikesed sportimiseks ja tittedega jalutamiseks, koolid-poed-lasteaiad käeulatuses. Me võime venelasi kiruda, kuid naabritena on nad head- erinevalt eestlastest reeglina väga tugeva sotsiaalse närviga, valmis sekkuma, kui midagi valesti.
Mis seal salata, Justin ise toidab muidugi mõnuga stereotüüpi "tüüpilisest ameeriklasest", kes Hispaanias hamburgerit tellib. Ma saan aru, et raamatust kaoks (pool) koomika(st) kui peategelaseks oleks tegus ja avatud inimene. Aga kurb, kui Eestist nähakse ainult halba ja inetut.

Ma nõustun nendega, kes on öelnud, et raamatu pealkirjaks oleks võinud olla "Minu Epp". See osa raamatust oli ka kõige ladusam ja nauditavam. (Minu jaoks jääb küll arusaamatuks julgus jagada maailmaga oma elu intiimseid nüansse- aga, see selleks). Tundub, et nende lõikude  ajal ei olnud Suur Kuri Epp  kodus. Justin kirjutab ise, sellest mida arvab ja tunneb, ning teeb seda hästi. Paraku pole need lõigud eriti Eestist.

Raamatu kolmas liin, mis kahjuks kogu üldist tempot pidurdab ja eklektikat süvendab on Epu Eesti.
Epu Eesti- perekonnalood meenutavad oma stiililt Heljo Mändi. Nagu tädi Salme räägiks monotoonsel ja kiretul häälel samu ja samu lugusid. Ja räägib ja räägib ja räägib, kuni kuulajad on langenud koomasse ja enam midagi vastu ei oska kosta. Epu perekonnaajalugu vääriks kindlasti kordades väärikamat konteksti kui ajaviiteraamat - tasuks mõelda eraldi raamatule- see on meie kõikide lugu.

Natuke jääb segaseks selle raamatu sihtgrupp. Eestlased? Minu jaoks, nagu eelnevalt öeldud oli liiga vähe uudist, üllatusi, nalja. Ma teadsin seda kõike juba. Välismaalased ?
lk.315
Nagu paljud teisedki Eesti mehed, oli ta /.../ sunnitud töötama madalat kvalifikatsiooni nõudval ametikohal. Kui sa peale ei passinud, võisid kergesti libastuda ning muutuda /.../ põhjalikuks ja düsfunktsionaalseks alkohoolikuks. Nii läks paljude eestlastega.

Et siis ongi kohe nii???
Welcome to Estonia

13 kommentaari :

  1. Ma ei hakka pikalt ja sisuliselt vastu vaidlema, ütlen ainult, et see ongi subjektiivne pilt Eestist, muidu polekski pealkiri ju "Minu". Kui meie Sinuga kumbki kirjutaks oma Eestist, siis need ka ei kattuks. Mulle tundub, et Sa solvusid, et eestlasi(eesti mehi?) on kujutatud selliste tundetute troppidena, kes rääkimise asemel mühatavad ja ülearu joovad(õlut).
    Võib-olla see suguvõsa ajalugu ja üldse eestlaste sünge minevik on siin veidi kunstlikult juurde poogitud, aga ma tean, et Justin tundis selle vastu tõelist huvi, see pole sugugi sisutäiteks juurde toodud.
    Mis veel? Aitab küll.

    VastaKustuta
  2. Hea subjektiivne pilt on minu arvates niisugune, mis tegelikult on tugevalt objektiivne - see, et inimene tunneb ära mingit keskkonda ja kultuuri konstitueerivad elemendid ja kirjeldab neid läbi omaenda läbielamiste.

    Minu arvates võiks igaüks, kes kirjutab mingit mälestus-kogemusraamatut eesti keeles lugeda hakatuseks läbi selle, mida varasemalt on selles keeles teiste maade kohta kirjutatud. Tuglase reisikirjad. Vilde reisikirjad. Ella Ilbaku mälestused. Seda kuidas isiklik ja üldine imeliseks koosluseks siduda. Muide, inglise keele oskajad võiksid läbi lugeda Anthony Powelli "Venusbergi", mis oma britihuumorlikul viisil annab kahe sõja vahelisest Eestist päris vahva pildi.

    Selles mõttes ei ole vaja kriitikat isiklikult võtta. See ülemine arvustus ei ole siin Justini isikule, tema elule vaid raamatule kui iseseisvale kirjandusteosele. See, kas Justin tunneb millegi vastu siirast huvi, ei ole antud juhul oluline, oluline on, kas ta suudab seda ka teistes tekitada.

    Aga ikka on hea meel, et Justin selle raske töö ette võttis - äkki tema eeskuju nakatab teisigi immigrante raamatuid kirjutama ja sellest võib häid asju välja kasvada :)

    VastaKustuta
  3. Mina olengi see Epp, eksole, raamatu tegelane ja kirjastaja. Mina ei teadnud, et raamat tuleb tal nii isiklik, samas ei ole seal midagi häbeneda küll mu meelest. Ta tahtis sisse kirjutada, nagu ta ütles, selle narratiivi, kuidas noor mees naise kannul kusagile läheb ja kohanema peab, selles narratiivis ei olnud tähtis, et see 'kusagil' on Eestis, aga olid tähtsad nii mõnedki muud isiklikud kohanemisraskused. Olen nõus, et ühe raamatu sees on mitu erinevat ambitsiooni.
    -
    Mis mind siin arvustuses hämmeldas esimsesel hetkel - mis joodikud? Miks mitmuses? Ainult üks joodik oligi ju 400 lk peale. Siis sain aru, et ilmselt ka minu isa läks sulle kui lugejale kategooriasse joodik ja mittetõeline mees, sest tal oli õllepudel käes ja pika jutu asemel ütles sageli "mmmm!" (See mmmm on minule üks lemmikkoht raamatus, nii hästi tundsin oma isa sellest ära :) Tema küll joodik pole.
    Teises osas tulevad vist need poe-esised joodikud, kui suvel Eestit mööda rändasime. Alkoholism on Eesti probleem (aga siiski, minu arust mitte minu isa probleem.)
    -
    Ja muidugi, ongi seesugune raamat subjektiivne. Igaühel on oma kogemused. Kui Justin ei olnud oma elus varem sellist hiiglaslike pikkade kõrgete majadega kohta näinud nagu Õismäe, siis nii see lihtsalt oli ja tal on õigust sellest üllatunud olla, eks.

    VastaKustuta
  4. Oudekki, tänud soovituste eest. Anthony Powelli "Venusberg", kõlab hästi (ma ei teadnud enne sellest).

    VastaKustuta
  5. Krt, tuleb tahtmine ka endal see raamat läbi lugeda.
    Aga Epu isa joodik küll ei ole.

    VastaKustuta
  6. Aga huvitav, miks keegi ei võrdle "Minu Eestit" Douglas Wellsi raamatuga "Jänki seiklused Hiiumaal"?

    VastaKustuta
  7. Ei tasu küll üllatuda, kui selgub, et Justin pole "Ameerika Lasnamäel" käinud. Enamik Lääne ühiskondi on ikka palju-palju jäigemate klassivahedega kui meie oma, ja täiesti normaalne on, et keskklassi (või upper-middle-class) inimene tõesti ei sõida mitte kunagi pööbli elamurajooni, ammugi ei tule ta seal auto pealt maha. Epu vanas blogis oli paar korteriotsimise lugu, kust see imehästi välja tuli.

    (Ma ei taha sellega öelda, et J pole neis rajoonides käinud - ma ei tea tema elukogemust. Aga kui selgub, et ei ole, siis see oleks pigem normaalne kui imestamisväärt.)

    Ehk, Lasnamäe-foobia on Justinisse emapiimaga sisse joodetud. Samamoodi nagu ükskõikne tuim robotlik alkoholism meisse.

    VastaKustuta
  8. Joodiku teema jätkuks... Minu isa teeb suvel maatöid küll nii, et joob (vahel ka keset päeva) puuraiumise või maje ehitamise vms kõrvale õlle ära. Justin on selle ära tabanud, kirjeldab, kuidas eesti mees suvepäikese käes Rock õlle saatel töötab (aga tavaliselt on ju vaid üks õlu, noh, vahel äkki kaks ka :). Justin ise tuleb kultuurist, kus alkoholi tarbitakse õhtusöögi juurde või õhtul kõrtsis. Maatöid nad ei teegi, veel vähem õlle saatel.

    VastaKustuta
  9. Mina pole ka lugenud "Jänki seiklusi Hiiumaal". Võiks küll.

    VastaKustuta
  10. Tänan teid kommentaaride eest. Millegipärast ootab mu tööandja, et ma töötaksin (huvitav, eks?), nii et onlines ei õnnestu mul kunagi reageerida...
    Ega midagi öelda polegi- nagu eelnevalt kirjas. Meil igal ühel on oma Eesti ja oma mätas..:)Kindlasti ei tahtnud ma kedagi isiklikult solvata. Vabandan!

    VastaKustuta
  11. Ma usun, et Justin tahtis teha lihtsalt head ja ehedat Ameerika ÜR kirjandust (kerge koomika, (üle)pingutatult avameelsus, kerge üleolevus ja keep smiling). Ja see õnnestus tal ning kanakari laulab oodi.
    Ma ka ei tahtnud kedagi solvata. See oli minu arvamus.

    VastaKustuta
  12. lõpetasin ka just kõnealuse raamatuga ja mõtlesin korduvalt, et annaks seda hea meelega kõikidele oma välismaa tuttavatele lugeda. miks? sest see on aus. ja hingest ning südamest kirjutatud. ei mingit ameerikalikku suhkruvaapa, vaid asjadest räägitakse nii, nagu meie kohalikud neid enam ei näe.

    ainuke "aga" on fakt, et enamus mälestusi pärineb nüüdseks juba suhteliselt kaugelt minevikust (2003 vs 2009 on Eesti hetkeolukorra kirjeldamiseks kaks erinevat maailma), samas nagu pealkirjast näha, on teist osa ka oodata, seega saab "aga" vast parandatud.

    VastaKustuta
  13. Olen ka raamatut lugenud ja täiesti ühel meelel Indigoaalase arvustusega!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!