teisipäev, 24. november 2009

Rongaisadest

Eilne Saladuste perelugu (isa läks uue naise juurde ning jättis oma kolme lapse ema virelema), võttis mu pehmelt öeldes ikka päris tummaks. Jah, ma tean, et selliseid lugusid juhtub maailmas iga päev ning mina oma planeedil olen lihtsalt üks suur erand, kel on meeletult vedanud.
Kuidas, kuidas on see võimalik, et isa ei hooli oma lastest? Ma suudaks leida mingi loogika, kui naine on see, kes asjad kokku pakib ja teise juurde läheb. Aga kui sina oled teinud valiku elada koos uue partneriga?

Ma loodan, et üle Eesti selle saate ajal silitasid emad oma tütarde päid lausudes: ära kuula mida onu Lukas kirjutab ja räägib- õpi nagu hull, et saaksid tulevikus teha tööd, mis sind ja su lapsi ära elataks. Kui muuks nutti pole, siis õpi vähemalt keeli, et saaksid raha teenida välismaal. Ära unusta esivanemate tarkust, et lapsi võib lubada endale vaid niipalju, kui suudad neid ise üles kasvatada. Ja enne kui mehele lähed- mõtle 7 korda järele: on sul ikka vaja meest? Meest, kes õpetab sind abituks ning statistika põhjal nagunii varem või hiljem minema läheb või infarkti saab. Või piisab, et hangid lapsed, arvestades oma olemasolevate võimalustega...
(Huvitav, miks meil küll iive madal on...?)
Miks tundub oma laste ülalpidamine kohustuse, mitte privileegina? Ma pole Eesti ajaloos just väga tugev, aga kui uskuda Hindrey´d, siis mitmenaisepidamise kogemus ja traditsioonid on meil ajaloost olemas. Kuhu ja miks on aegade jooksul kaduma läinud uhkus ning vastutustunne- üleval pidada ja hoolida nende eest, kelle oled taltsutanud...? Ja kust on tekkinud meeste üldlevinud arvamus, et naine raha tühjale-tähjale kulutab? Kodust? Mul on väga raske ette kujutada neid sadu tuhandeid (nõukogude)eesti peresid, kus ema rahaga pillavalt ümber käis ning lastele kuvandi naisest, kui raharaiskajast lõi??? Või on põhjus just vastupidine- kuna eesti emad said eluga raskustest hoolimata mänglevalt hakkama, on jäänud poegadele mulje, et naised ongi võimelised õhust majandama ja logistikat planeerima??
Kui mees on arvamusel, et tema laste ema kulutab raha nagunii ebavajalikule nagu toit, hügieenitarbed, elekter-vesi, rõivad, ravimid..., siis miks ei maksta otseseid kulusid? Stseen Prismas šoppamas oli muidugi tase..., aga vabalt võiks ju niimoodi kulud jagada. 

Tegelikult oleks tahtnud seda lugu näha mehe vaatepunktist vaadatuna, et natuke rohkem  mõista- kuidas sellise hoolimatuseni oma laste suhtes jõutakse. Kuidas on võimalik, et armastus laste osas, kellega oled üle 10 aasta koos elanud, lihtsalt haitub?
Eksnaine, kes iga päev helistab ja küsib, millal rahad laekuvad ? Uus naine, kes vaatab kiisusilmadega otsa ja küsib- kas sa ei armasta mind, et mulle reisi/ehet/ korterit.. ei osta ? Meedia surve, mis on loonud ja hoogsalt süvendab pilti laristavatest  geelküünte peale raha raiskavatest naistest ja vaestest isadest, kellele kunagi kohtu poolt lapsi ei mõisteta? Ja siis tunned- põrgusse kõik. Ma olen oma elust 18 aastat sinna paigutanud, ma lihtsalt pean midagi tagasi saama. Vaatad rahulikult otsa oma tütrele ja ütled, et ei hooli?
Ilmselt oli lookesele vinti peale keeratud, et asi mõjuvam oleks, aga kujutada ette isa, kes võtab ära oma pojalt arvuti...? Minu planeedil on valmis isad oma tütarde eest ja nimel tapma.

Selles konkreetses loos olid lapsed suht suured. Ma alati mõtlen, et milline on see pilt laste poolt vaadatuna. Mingi side ja suhe neil ju ometi oli või ei? Ema emaks. Tal omad mured, et ellu jääda. Aga kas lapsed ei võta toru, et helistada isale- kle, mul on uusi saapaid vaja?  Kas varem maksis kõige eest samuti ainult ema? Või isad ignoreerivad neid kõnesid?

Rootsis (või oli see kusagil mujal) olevat tehtud seadus, et laste solgutamise asemel solgutatakse vanemaid: ehk siis lapsed jäävad oma koju elama ning vanemad elavad vaheldumisi üle nädala laste juures.
Esmapilgul tundub ehk kallis, aga tegelikult väga õiglane lahendus- mõlemad vanemad maksavad 1,5 kordsed elamiskulud. Kokkuleppeni on vaja jõuda vaid laste rõivaste ja hobide osas. Kuigi mugavale täiskasvanule tundub selline lahendus karjuvalt ebamugav, siis- miks peaks laps oma vanemate pärast elustiili muutma?...

Ehh, elu on raske...

9 kommentaari :

  1. Ma olen mõelnud, et sellised mehed, kes ei hooli oma lastest, ei tohikski neid muretseda. Aga laste saamise otsustavad ju eelkõige naised. Võib-olla lootes, et ehk mees muutub, hakkab ajapikku lastest hoolima jne. Naised peaksid paremini valima, kellega laps saada. Aga kui polegi eriti kellegi vahel valida...

    Ma tahaks uskuda seda, mida näen noorema põlvkonna isade pealt. Et nemad hoolivad ja hoolitsevad rohkem oma laste eest. Ja et see ehk ei muutu ka siis, kui lapsed suuremaks saavad.

    VastaKustuta
  2. Kogu austuse juures - palun lõpetada truude ja tarkade lindude ehk ronkade solvamine. Kui tahad tuua paralleele loomamaailmast, siis võib ehk võtta jänese: tema tõesti ainult sigib sihitult.

    VastaKustuta
  3. ok, vabandan:) ei tulnud seekord vaimu peale, et sobivamat pealkirja leida....
    Ma ise olen jäneste fänn, nii et neid ka solvata ei tahaks:)

    VastaKustuta
  4. Võta siis kassid. Isakassid võitlevad isaks saamise nimel nii et vähe pole, aga poegadest pole neil sooja ega külma...

    VastaKustuta
  5. Üsna ülbe on imestada endast erinevate, kuid igapäevaste asjade üle. "Ma ei saa aru rongaemadest, joodikutest, homodest, ükskõik-mille-sõltlastest, laiskadest, lollidest. Ei saa! Sest vaadake kõik, MINA EI OLE RONGAEMA, JOODIK, HOMO, SÕLTLANE, LAISK EGA LOLL!!! PANITE TÄHELE! MINA EI OLE!"

    Eks see blogindus olegi selline enda saba kergitamise koht. Aga ülbe on ikkagi.

    VastaKustuta
  6. mida arvab teine pool...see ei huvita ju kedagi - tegelikult. Vaja on müüginumbreid, nii elus kui meedias. Kui oleks tahetud lugu sellisena nagu ta on, siis oleks ka süüvitud, mitte lahmitud. Mis puutub kiisusilmadesse, ehete ja korteri ostu, siis seesama "geelküüntega tibi" loobus oma sõiduvahendist nö eksnaisele, kes võttis selle kingitusena vastu, tema mitte euro-korteris elatakse ja soojamaa reisid on unistus järgmises elus...Tütreke, kellele otsa vaadata, ei olegi tütar, vaid kunagi ulapealt koju toodud "lisaväärtus", kelle on see rongaisa üles kasvatanud... Et teine kord alustaks algusest ja küsiks, kas ikka on nii?

    VastaKustuta
  7. vabandust, et sekkun, aga tahaks viimaselt kommenteerijalt küsida: kas on see teine pool? Kas laste isa või uus elukaaslane?
    Mis asi on "oma sõiduvahend"? Segadus suureneb veelgi.
    kas anonüümsed siinkommenteerijad on kõik ühed ja samad anonüümsed?
    Palun arukust.

    VastaKustuta
  8. Lugupeetud Emmeliina,just arukus ongi selles loos lahkunud.Lugu on palju värviküllam,kui seda telepurgis üldsusele serveeriti.Plaksutamiseks on ikka kaht kätt vaja.Kahju,et nelja kuu võlg(selle aja eest läks kogu saaga käima),mida ka ei eitatud,millele prooviti kõigile osapooltele rahuldav lahend leida on jooksnud lootusetult ummikusse...

    VastaKustuta
  9. Anonüümne, kas see lugu oli Sinu elust? Siis on mõistetav, et näed seda subjektiivsemalt, kui näiteks mina nägin.
    Mind tõepoolest jahmatas isa suhtumine lastesse- ja nagu ma ka märgin, olen kindel, et lugu oli "vaatajasõbralikumaks (loe skandaalsemaks) tuunitud".

    Mulle meenub mingist varasematest Saladustest lugu,kus räägiti täiskasvanud lapse vaatnurgast kuidas tema elatanud ema tema elu "põrguks" muutis. Tookord häiris mind samuti teise vaatenurga puudumine- sest see olukord oli mulle tuttavam ja ma kujutasin ette, et selle vanamemme seisukohast oleks lugu saanud hoopis teise tonaalsuse.

    Loodetavasti jõuab ühel päeval Saladustesse ka lugu isade mätta otsast. Mulle tundub, et Eesti meestele oleks väga väga vaja, et nende enesekindlust ja õigust lastele meedia kaudu toetataks.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!