kindle

Mu kallitel on imetlusväärne ja hämmastav võime igapäevasest vestlusest välja noppida soovid ning unistused ja need siis tähtpäevadeks asjade või elamustena kingitusteks vormistada.
Seekord võib kahtlustada ka väikest vandenõud. Kingitus hilines sobivalt ligi poolteist kuud, et jõuda kohale parasjagu olümpiamängudeks. Naine rahul, mees rahul:)

Miks ma tahtsin e-lugerit.
Esiteks ma reisin päris tihti ning pagasile esitatavad kaalupiirangud ning minu lugemiskiirus ei võimalda reisile raamatuid kaasa võtta. Ja teiseks. Enam ei mahu. Riiulid on täis. Tõsi, seal hulgas on rämpsu ning selliseid "ühe-korra-lugemise " raamatuid, mida ei oska kahjuks kuhugi pakkuda, Ja minu-aegseid lasteraamatuid. Kuigi ma tean, et mu hüpoteetiline tuleviku lapselaps neid iialgi ei loe, tahaks ikkagi, et mu riiulis oleks näiteks Edgar Valteri illustratsioonidega  Ellen Niidu raamat "Karud saavad aru". Neid ei raatsi ära anda.
Miks ma raamatukogus ei käi? Vastus puudub. Kunagi, ausalt, lähen.
Lühidalt. Ma tahan lugeda, mulle meeldib lugeda ja nüüd on mul e-luger.

Eesti etümoloogiasõnaraamat

nii hea raamat! ausalt.
kõvasti hilinenud sünnipäevakingitus, kuna selgus, et lisaks minule ihaldasid seda nii paljud eestimaalased, et tuli juurde trükkida ja seetõttu oodata ja oodata.
Lähedased käivad nüüd küll kikivarvul ja mulle vargsi murelikke pilke heites. Ju ma meenutan Vihmameest telefoniraamatut pähe õppimas.
Aga ma olengi natuke hull:)
Teadlased on teinud tänuväärset tööd ja uurinud välja, kust meie igapäevased sõnad pärit on. Aga tegelikult on kogu kõne areng jube intrigeeriv.
Miks pidi sõnavara laienema. Välistele vaenlastele selgeks tegemiseks, et me nüüd võtame teie maa ja naised, polnud ju sõnu vaja. Kogukonnasiseseks suhtluseks piisas ilmselt kümmekonnast sõnast.

humanitaariast on vähe kasu?

kuulan praegu raadiost, kuidas eesti rahvas manab muidusööjatest kulturnikuid. Ülikoolid peavad lõpetama asjatute ja ebaefektiivsete erialade õpetamise. Kiiresti tuleb korraldada, et noored, täiesti lollid, ei läheks õppima absoluutset mõttetut juurat ja majandust- meil on neid niigi ja rohkem veel. Ja kunsti ja kultuuri, kes teatavasti on muidusööjad...

kust need eeskujud siis tulevad? miks noored ei õpi rahva poolt palavalt armastatud insenerierialadel?

Tähtis on unistada õigesti

Sõpruskonnas on hetkel äärmiselt irooniline olukord: kaks neist, kes õppeedukuselt klassi alumises kolmandikus, on tänaseks vastu võetud tasuta õppekohale. Kaks kuldmedali omanikku, aga, ootavad hingevärinal vastust.
Jah, küsimus on erialas.
Jämedalt võib erialad jagada vastuvõtureeglite järgi kolmeks*.
Esiteks on erialad, kuhu pole kõige suurem konkurss ning sinna pääseb, kui oled oma lemmikõppeaine riigieksami suutnud kenasti ära teha.

Siis on erialad, kus riigieksamite tulemused annavad vaid veerandi kuni poole vajalikust ja suurema kaalu annab sisseastumise motivatsioonieksam, -essee vms. Tallinna Ülikoolis koguni vaieldamatult ülisubjektiivne personaalne intervjuu. Ehk siis- medalist võib oma väljateenitud ja igati õigustatud lisapunktid nulli mängida ja vastupidi, keskmik, kelle eksamitulemused polnud päris ootuspärased saab elu võimaluse näidata, kui väärt ta sellele erialale on.

M. Laar "101 Eesti ajaloo sündmust"

Kui käisin koolis, oli ajalugu õppeaine, mida ma vihkasin. See oli igav. Sain natuke suuremaks ning avastasin, et biograafiad ning ajaloolised filmid on vägagi huvitavad. Ma naudin ja loen viimse reani läbi "Imelise ajaloo" ning suguvõsade uurimiseks arhiivis tuhnimine tekitas mus täielikku vaimustust,.
Ma tegelikult armastan ajalugu- uskusin ja  probleem oli kehvas õpetajas. Selle teadmisega ning tõdemusega, et täiskasvanud naisterahvas võiks siiski lõpuks endale selgeks teha ja meelde jätta miks ja millal toimus Jüriöö ülestõus või Põhjasõda, võtsin lugeda Mart Laari "101 Eesti ajaloo sündmust".

Tahtmata solvata ning suhtudes autorisse suurima lugupidamisega, aga, see raamat on igav. Tukk tikub lugedes vägisi peale. No mind tõesti ei huvita kes ja kuidas mingid lahingupositsioonid võttis. Oli mis oli. Ma tahaks teada hoopis, kuidas inimesed mõtlesid, arvasid. Mida sõid ning seljas kandsid. Milline oli kontekst ja keskkond, et nad tegid just selliseid otsuseid nagu nad tegid. Olgu, ma saan aru, et raamatu formaat on selline. Aga ikkagi.
Raamatu huvitavaim osa- Laar spekuleerib pea iga peatüki lõpus, et kuidas oleks võinud olla siis, kui oleks läinud teisiti- jääbki selle kõige põnevama koha pealt pooleli.

Kõrgkooli sisseastumisest

Ega ma täpselt ei teagi, kellele ma selle postituse adresseerin. Järgmisest sügisest käivitub uus ja uhke kõrgharidusereform ja siis on kõik täiesti teisiti. Nagu on lubatud.
Aga ehk on kellelgi neist tähelepanekutest kasu.

Kõrgkoolide kodulehed on katastroof. Ok, Tartu Ülikooli oma on enam-vähem, aga ka mitte ideaalne.
Kui sa oled abiturient ning tahad astuda sisse, siis mis info sind huvitab? Kui palju on sellel erialal õppekohti, mida on vaja sisseastumiseks, millal toimuvad sisseastumise eksamid ning juhul, kui ei õnnestu, palju maksab tasuline õppimine. Enamikes koolides  peadki selle info saamiseks avama kuni 5 akent. Ehk siis jaotus on tehtud teemade- mitte erialapõhine.
Koolid näivad olevat arvamusel, et noore inimese aju töötab pragmaatiliselt: valin eriala, kus vastuvõtt on suurim, siis vaatan milline on odavaim, seejärel sobitan vastuvõtu aegade maatriksi...?
Minu soe ja südamlik soovitus: pea kõigis koolides õpetatakse mõnd arvutieriala. Laske mõnel rebasel leht sisseastuja pilguga üle vaadata.
(Haa, aga äkki see on hoopis arvutikasutamisoskuste test...??)