Tänapäeva noorus

mida tuttavad räägivad.

Sõbral on laps (ca 11 a) tõeline arvutisõltlane ja vaheajal teatavasti asi eriti hull. Mõtleb  igasuguseid nippe välja, et laps korrakski ekraani tagant välja saada.
Andis siis lapsele raha ja käskis poest paar asja tuua.
Istume lobiseme. Helistab lapsele.. Kuidas seis on?
(mina kuulan kõrvalt)

Kas said asjad kätte?
...
Käisid poes?
...
Kuidas siis...?
...
Tellisid kulleriga????!!! 

Teine lugu, võimalik, et olen selle juba kusagile kirja pannud.
Naised arutavad, et tänapäeval poiss-tüdruk on selline voolav nähtus, ja ei ole kindel, kas on üldse hea toon vahet teha ja rõhutada, kes on poiss ja kes tüdruk. Las igaüks ise otsustab, kes ta olla tahab.
Jah, räägib üks. Aga minu lapse klassis õpivad kaks tüdrukut, kes on kassid.
Me muidugi naerame, aga selgub, et tegemist polegi naljaga.
Lapsed suhtlevad ainult nurrudes ja kräunudes ja kannavad maske ning kostüüme...

Tõepoolest. Miks mitte, kui hinded on korras...

suva

ma olen nüüdseks kolm mustandit ära kustutanud. Mõtted käivad peas ringi, aga sidusat lugu ei teki. Kuskil keegi ajakirjanik ( sry, ei mäleta nagu tavaliselt) avaldas arvamust, et ei peakski nii palju uut materjali kogu aeg juurde tootma. Infot ongi liiga palju.

Olen alati arvanud, et oskan paljusõnaliselt seletada ja lühivorm ei ole minu jaoks. Mingi aeg taasavastasin enda jaoks X-i, Konto on mul sada aastat olnud, aga postitanud pole suurt midagi. oo kui tore omada kontot, mida keegi ei jälgi, mõtlesin. Saad olla sina ise.
ja siis sain aru, et mul pole ju sinna midagi kirjutada.  Ma ei oska nii lühidalt ja nii vaimukalt. Aga x-i ma jumaldan. Täielik heatuju kanal. Ma õhtuti sirvin ja naeran kõva häälega.
Siis leidsin Threadsi. Selle kohta ei oskagi mingit seisukohta võtta. Veel.

vaja oleks vahepealset.  Kuhu ma saaks kirja panna näiteks  sellised mõtted.

mu vastasmaja katusel- st siis 9 kordse, elab orav. Ta on hullult energiline ja kogu aeg sebib ringi. Kui ta minu käest küsiks, siis ma vastaksin et asjata. Ei ole vaja niimoodi rapsida. 

Raadiost rääkis, et varesed on monogaamid ja üldse oli sel nädalal väga äge järjejutt.

Ma ärkasin varahommikul üles jõhkra peavalu peale. Miks. Täiesti arusaamatu. Ei ole palavikku.Vist neli ibukat olen juba võtnud. Siiani pea valutab. 

Juubel

Kohal oli neli põlvkonda,  75 + ;  49-55;  19-33 ja 1 üheaastane ning 3 koera. Ülejäänud koerad ja kassid jäeti koju. Pidu ise oli kui plahvatus, lühike ja intensiivne-  umbes 2 tundi. Pirukad  toodi Kaie juurest ja tordi tegi naabri-Tiiu. Nagu vanasti- suhkrust, oma kanade munadest ja taluvõist võikreemiga. Vapustav.
Ja pidu nagu lastel- keegi enam alkoholi ei joo. Kes on roolis ja kellel on rohud.
Mu tädi on endiselt tragi ja tore. 

Huvitaval kombel oleme algusest saadik olnud projektijuhid meie - viiekümnesed. Lapsest saadik- võta, too, vii, haki, lõika, kutsu... millalgi teismeeas anti köök ja kava meie korraldada.   Seitse põlvkonna nr 3 esindajat ei täida isegi käske, rääkimata palvetest.
Vahel ma mõtlen, et kas see on sellepärast või pärast seda. Kas me oleme oma intensiivsusega ja kontrolliga nad minema peletanud. Või vastupidi, kuna meilt nõuti nii palju, siis oleme neil lasknud olla vabad kohustustest.  Või polegi mingit saladust. See peabki käima üle põlvkonna, sest muidu lihtsalt ei mahu?
Ja köögitoimkond on lihtne osa.  Kõige keerulisem oli  veel elusolevat kolme õde ja üht venda veenda, et palun, istu autosse. See võib olla viimane kord, kui sa oma sugulasi elusana näed.
Nad on pärast nii tänulikud. Võib olla on see viisakus. Võib olla ei peaks sekkuma, Võib olla, et see pole meie asi. 

Kõige olulisem on tervis. Terviseprobleemid teevad kurjaks. Meie vajadus kuuluda, olla oluline, omada tähendust on ilmselt nii tugevad, et oma võimetuse tajumine tekitab sisemist viha, trotsi, kibestumist... see on nii kurb ja valus, kui kunagi toredad inimesed on muutunud. Ja ei aita enam ka see, kui leiadki talle mingi jõukohase projekti. Sotsiaalsed oskused on jäänud kängu, mugavustsoonis on hea ja turvaline ning lihtsast projektist saab paanika! katastroof!
Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, aga " ole sina ise" on välja mõeldud toredate inimeste poolt. Nende poolt, kes ei saa aru, kui raske on olla tegelikult halb inimene. Sa reageerid automaatselt- ja juba oled teinud haiget, solvanud teist inimest. 7 sekundit hiljem saad sellest aru, aga sageli on siis juba hilja. Võid jääda iseendaks. Loomulikult, ümbritsevad aktsepteerivad, hambad ristis. Sinul pole hea ja teistel pole hea.

Uhkus

Ma ei tea, mida teie õhtuti loete, aga mina sirvin Mikroökonoomika õpikut:) 
Kolm huvitavat tähelepanekut. Esiteks, väga vähe on nn uut- mis tähendab, et suur osa kunagi õpitust on meeles! Ja ma olen kas alateadlikult, intuitiivselt või siis tõepoolest toona õpitut kasutanud. Ma olen täiesti hämmingus.

Teiseks. Kuidas on võimalik et sellest on möödas üle 20 aasta. Kaks Kümmend Aastat. Ja uskumatu, aga tõsi: suur osa neist tarkustest on siiamaani aktuaalsed ja vähemalt minu meelest õiged. Ma kasutan neid tänaseni. Ja pole uute revolutsiooniliste teadmisteni jõudnud. Kõik kehtib.

Ja kolmas- naljakas on lugeda, et  toona raamatutes  tehtud prognoosid, ennustused trendide osas on suuremalt jaolt õiged. Või siis õiged mõningate mööndustega. Näiteks üks, mis meelde jäi (ei viitsi täpset tsitaati otsida). Ennustati, et PCde tähtsus ja turuosa langeb, kuna inimesed kogunevad pigem nn internetipunktidesse, kust saavad juurdepääsu väikese tasu eest.  Esimene ja viimane osa on õiged, keskmine mitte. Meil on igal ühel taskus oma väike "PC".

Eelmise õppeaasta lõpus otsustasin, et koormus on liiga suur. Et kui, siis poole vähem. No jah. Lahkusin koosolekult  8 vähema tunniga. 

Ahnus

Kui jagada inimkond kaheks: kütid ja korilased. Siis mina olen kindlasti viimane.

Pohlaluurele võiks ju minna. Kõnnin metsas ja kiidan ennast, et suudan pilvikuid ja kukeseeni ignoda. Sel aastal seeni ei korja, kuna ma ei suuda üksinda nii palju süüa ja teised ei taha.

Pohli on sellel aastal jõhkralt palju. Aga tahaks veel mõned päevad valmida.. toored jäävad mõrud... Mõtisklen, kas need marjad on nädala pärast alles.. kõnnin edasi ja..

Näen, et üks naine korjab mitte kaugel MINU pohla kohast MINU pohli. 

Lähen joonelt tagasi ja korjan tsirr tsirr oma ämbri täis. Õnneks on vaid liitrine.

Eelmisel aastal tabas mind valgustus. Miks teha moosiks 6 euroseid maasikaid, kui eksootilised luuviljad on 1-2 euri ja üldse mitte pahad. Praegu on virsikud 1,59. (Päris hea kombo jäi.)

Miks ma seda teen? Sest. Automaatne evolutsiooniline reptiilaju süsteem 1 käitumine.

Hiljem

Ma panin kirja oma Pariisi olümpiamängude avamistseremoonia muljed vahetult peale etendust. Ja arvan siiani, et see oli vaimukas, naljakas, äge, põnev, ühiskonnakriitiline, eneseirooniline, professionaalne. Lühidalt: vaimustav.
Ja siis loen päev hiljem sotsiaalmeediast, et ei.. see oli hoopis kõike ja kõiki solvav.
Umbes samasugune reaktsioon oli ka Barbie filmiga, mis vastas mu meelest samadele omadussõnadele ning lisaks andis raamistuse ning ankru Oppenheimerile.

Ei julge nüüd isegi öelda, mida ma Banksy näitusest arvasin ( samad omadussõnad).

Maitsed on vaieldamatult erinevad. Aga huvitav hoopis, et miks mul puudub see filter. Miks ma ei näe selliseid asju. Keegi kirjutas, et oli habemega naine- oli või?! Ja kui oli, siis.. mis siis?! Miks Kristus või Olympos ei võiks olla kehapositiivne naine.  Miks sa üldse märkad sellist detaili ja  kisud selle välja tervikust ning kontekstist. Miks mina ei märka? Ja kasvatus-taust-eelnevad kogemused- haridus ei ole õige vastus.  Võin tuua sada empiirilist näidet vastupidise tõestamiseks.
Miks minu jaoks pole miski niipalju püha? Midagi on ajus valesti?