Toitumisuuring 2

Täitsa pekkis, KUI tüütu on toiduainete kaalumine.
Inimene, kes sa tahad dieeti pidada. Soe soovitus: ära pista enne suhu mitte ühtki pala kui oled selle kaalunud ja kirja pannud. Pane tähele, et hiljemalt nädala pärast loobud täielikult söögist.
Ja kirja peab panema toidu kohe. Vähemalt minul on täielik väga selektiivne mälu:) Uskumatu, kui kiiresti unustad söödu. Eriti just need näksid- jäätised jms.

Toitumisuuring 1

Palun ärge järgneva nädala jooksul mu blogi lugege, kuna ma kavatsen kirjutada ainult toidust.
Või õigemini sellest, mida mina söön.
Lugesin lehest, et plaanis on väga mahukas toitumisuuring ja lambike läks põlema.
Kui minult küsida, kas ma toitun tervislikult, siis ma vastan täiesti veendunult- loomulikult.

Aga tegelikult?  Ma ausalt öeldes, absoluutselt ei mõtle sellele. Söön, mida söön. Ei kalkuleeri, ei mõtle, ei tunne huvi.
Sellega seoses tekis idee, et panen nädal aega (ilma püüdluseta toituda kuidagi paremini) oma toidud kirja. Mina, kes ma alati teisi mõnitan ja manitsen tervislikult toituma, vaatame, kuidas ma ise tegelikult söön. Ei ole "tüüpilisi" päevi. On reaalsus.

Kunagi, lapsepõlves, kaevasime õega maa sisse tulevastele arheoloogidele leidmiseks kivikirved.
Olgu siis ajaloo huvides tulevastele uurijatele info. Mida sööb üks tavaline eesti naine.

Kalorid arvutas seesama uuringu planeerija. Tervisliku Arengu Instituut.

Strugatski Hääbuv linn

Selle raamatu võiks kokku võtta kolme sõnaga: geniaalne. Vaimustav. Suurepärane.
Aga üritan siiski mõned laused rohkem kirjutada, lootuses, et suudan seda head asja reklaamida.

Zanri poolest on tegemist ulmekaga: tegevus toimub väljamõeldud kohas. Samas, pole see ainult ulmekas.
See on  harvaesinev kombinatsioon põnevusest ning sügavusest.
Lugedes pidin korduvalt teadlikult tempot alandama- nii oleks tahtnud ju teada, millega see kõik lõppeb.
Aga samas oli vaja aega, et mõelda. Seedida ja nautida. Värskeid ja vaimukaid mõttearendusi inimeseks olemisest ja inimkonna olemusest.
Ning raamatu esimeses kolmes osas ka "mõttepärle". Demagoogia meistriklassi kuuluvat retoorikat eelmisest sajandist. Absurdse  totalitarismi iroonilist satiiri ja ühiskonnakriitikat. Naerad ja nutad. See kõik on päriselt olnud. Ma tean seda. Ma mäletan seda.

Viis riiki

Mul on teile väga hea uudis: EL pealinnades on kõik hästi. Ilm on ilus, inimesed rõõmsad ja rahulikud. Naeratavad. Tõsi, bürokraatide armee ei taha enam olemasolevatesse büroohoonetesse hästi ära mahtuda-aga uute ehitused juba käivad.

Ma leidsin endale uue lemmikriigi: Belgia. Imeline  loodus ja valged albiinolehmad, toredad inimesed. Ja loomulikult võrratud vahvlid ning friikad, "mispoleüldsesellised nagu macis". Väidetavalt ei tehta neid külmutatud kartulist, vaid tädi lõikab õli sisse värskeid. Natuke kahtlen selles, aga head on ikka. Belgiasse tahaks tagasi.

Mida ma Belgias eriti armastasin: isegi minusugune loll turist saab erilisi pingutusi tegemata  söönuks. Euro eest vahvel, teise eest friikad. 3-5 euro eest supp või salat või pasta. Ja kui raha on veel rohkem, siis praad.

K.Sepp Hetk enne homset

Ma kohe kardan kaasaegseid noorteraamatuid. Klassikalises moodsas  noortekas pole lastel ema ja isa. Parimal juhul on vanemad kaugel taustal, halvemal surnud või Soomes või asotsiaalid. Kindlasti on peategelasel olnud väga raske lapsepõlv. Ning kui ta pole tõrjutu ja heidik, siis on ta langenud liider. Neis raamatutes on palju seksi, ropendamist, vägivalda, lõikumisi, äng ja depressioon, hiv, sageli tapab keegi end ka ära, on narkot-alkot jm "noortepärast". (Igaks juhuks täpsustan, et üldistan muidugi oma lugemuse baasilt. Kindlasti on ka teistsuguseid raamatuid? Või?).

Kasvasin üles raamatuhulluna. Fiction ja action. Hingemattev armastus. Ajastukohased lood kangelaslikest pioneeridest pakkusid unustust ja unistusi. Aga selle kõrval oli mul veel üks suur pakk. Lisaks  Silvia Rannamaa ja Truu klassikale, õhukesi ja pisut paksemaid noorteraamatuid. Hind 20- 55 kopikat. Keskmisele ja vanemale koolieale. Trükiarv 25 000.
Ma olen tagantjärele üritanud aru saada, miks ma neid niiväga vajasin. Ja kui vaadata nende raamatute hulka ja kuluvusastet, siis vajasin väga. Enamik neist on loetud sõna otseses mõttes ribadeks. Kui järele mõelda, siis ega neis mingit erilist sisu polnud. Üsna must-valged lood tavalistest poistest ja tüdrukutest. Aga ilmselt ongi märksõna "tavaline", et samastuda, teada saada mis on hea ja halb, õige ja vale.  Nende raamatutega toimus vähemalt minu puhul väärtuskasvatus. 

Reklaamiklubi 8. Otsepost

Ühel hommikul oli mu meilikastis kiri, mille teemaks: Inkassoteade. Peale hetkelist paanikat, appimaeiolejumittekellelegivõlgu, avasin kirja ning sain teada, et on olemas firma X, kes pakub mulle lahkelt teenust võlgade väljapeksmiseks.

Teise hommikul sain miniinfarkti, kui nägin kirja " Kiri tööandjalt".  Neil hetkedel su loogika ei tööta, sa ei juurdle, et miks postitab su tööandja sulle kirja reklaamsõnumiteks mõeldud postkasti. Ikka läheb selg higiseks ning aju töötab paaniliselt valimaks kas positiivset või negatiivset varianti. Ning kui selgub, et see on "kõigest" tööportaal, siis... oled isegi pisut pettunud. Vahel võiks mind ju üllatada kiri tööandjalt, mis teataks, et tõstetakse nt palka, aga ametlik aadress selle teatamiseks on natuke liiga tavaline ja igav...:)

Järjest sagedamini küsin ma endalt, kumb on tegelikult halvem reklaam. Kas see, mida mitte keegi ei märka või see, mida märgatakse, aga negatiivses kontekstis.  Vähemalt märgati.