Päästke vanaemad!

Mu ema oli päris õnnetu. Telefonioperaator, kelle klient ta on olnud ilmselt selle ettevõtte asutamisest, oli saatnud kurja kirja, et alates kuupäevast see ja see küsitakse iga saadetud arve eest lisaks veel umbes euro suurune raha.

Asjasse süvenedes pidin pikali kukkuma. Mu ema keskmine telefoniarve oli ca 14-15 eurot kuus. Ta võtab kuus paar-kolm kõnet. Sms-e ei saada ning tema museaalne Nokia ei võimalda ka internetti kasutada. Isegi, kui ta peaks seda tahtma.

Kassapidajate salaelust

On vähe ameteid, mis on viimase 25 aastaga teinud läbi suurema mainemuutuse, kui kauplusetöötaja oma. Maailmavalisejast, kelle võimuses oli jagada defitsiiti ametini, "kuhu lähevad need, kes õppida ei suuda".
Skandaalsed reportaazid ja eksperimendid meedias- millist orjatööd poes nõutakse ja kuidas töötajaid koheldakse. Markantseimaks näiteks ilmselt skandaal Lidlis.

Alati, kui Jürgen Ligi hakkab rääkima sellest, et "töölepingu seadus ei peagi kõike reguleerima, sest töötingimused lepivad omavahel kokku töövõtja- ja andja", tulevad mulle silme ette minu tuttavad kassapidajad. Just sellepärast nad seda tööd teevadki, et neis puudub ambitsioon ja julgus paremate tingimuste nimel võidelda...

Ma olen hea mitu aastat töötanud jaekaubanduses. Oma 10 aastat tagasi tuli meile ülemuseks ca 30 aastase jaekaubanduskogemusega härrasmees Rootsist.  Kes oli hämmingus: meie poed on täis naisi. Tänaseks on olukord muutumas- vähemalt minu kodupoodide kassadesse on tekkinud hullult noormehi. Ja te ju teate eesti mehi. nad ei läheks tööle, kus puudub karjäärivõimalus ja palgast pole võimalik ära elada.
Samuti ei suutnud ta ära imestada müüjatöö kehva maine üle. Rootsis olevat nii, et väga hea müüja võib teenida isegi rohkem kui kaupluse juhataja. On  inimesi, kes ei taha teha karjääri. Nad tahavad teha tööd mida nad armastavad ning teevad seda nii hästi, et inimesed tulevad just nende pärast sinna poodi. Ning neid inimesi väärtustakse ja hoitakse.  See kõlas kui muinasjutt. ( ja on paraku ka tänases Eestis veel muinasjutt)

Heade laste vabrik

Käisin ühel keskkooli lõpetamisel, kus oivikute vanematele jagati tänukirju: lapse hea kasvatamise eest.  Ja siis natuke hiljem juhtusin lugema läbi Rentsi jäetud lingi üht lugu.
Kui jätta kõrvale esimese juhtumi intrigeeriv hüpotees: võimalus parandada kesist akadeemilist võimekust läbi parema kasvatuse, siis ühendab neid kaht lugu üks. Sõnum, mis kordub iga lapsekasvatusest rääkiva loo kommentaariumis: emad ja isad, te olete oma lapsi kasvatanud valesti ja halvasti.

Eesti ajalugu II *

Olen Eesti ajaloo II köite arvustamisega üle poole aasta hiljaks jäänud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi:) Ei olnud kerge. Väga tahaks "tänada" seda kena inimest, kes otsustas raamatu trükkida peenikeses fondis läikivale paksule paberile. Seda raamatut on lausa füüsiliselt raske lugeda. Ja kui tohiks paluda, siis järgmistes väljaannetes võiks olla rohkem pilte-skeeme-kaarte-jooniseid:)

Ma olen oma blogis tihti arutlenud teemal, miks Eesti on väike. Nüüd ma tean vastust. Koostöö ja meeskonnatöö puudumine, umbusaldamine ei ole mitte tagajärg, vaid põhjus. Põhjus, miks me oleme väike riik. Arheoloog Marika Mägi viitab eestlaste Kollektiivsele võimukorraldusele
EA lugedes saab selgeks, et autoritaarse liidri puudumine oli see, miks meid oli võimalik vallutada ning miks Eesti on just nii mikroskoopiline, nagu ta on.

Vassa Železnova

Kukruse mõisas näidatakse Gorki "Vassa Železnovat", mis väärib ainult kiidusõnu. Väga hea energiaga kirglik lavastus. Ülle Lichtfeldt teeb taas superrolli ning ka teised osatäitmised on emotsionaalselt haaravad. Ülihea muusikaline kujundus ning väga tahaks kiita kunstniku- Reili Evarti tööd, kes on osavalt ära kasutanud kõik ruumi võimalused, valguse  ja suvise õhtu.

Aga ikkagi, 2013 aastal Gorki? Võib ju öelda, et probleemid on samad: laste hülgamine töö pärast. Vägivaldse armastuse talumine raha pärast. Hea nime eest võitlemine kõikvõimalike vahenditega. Ups, seda viimast vist siiski enam pole....
Kuid ikkagi, klassivõitlus aastal 2013? Ma ei saa kogu etenduse aja lahti küsimusest, kas see on paroodia või on lavastaja seda kõike mõelnud täiesti siiralt. Väga tahaks lugeda originaali: kas autoril oli samuti see klišeelik lõpp ja kas on lavastaja midagi muutnud, lisanud, teistmoodi tõlgendanud?

Südasuvi

Millest kirjutada, kui kõik on hästi. Lausa suurepärane.
Nii tihedat graafikut, kui sel suvel, ei mäleta ammu. Ja nii septembrini välja. Pidu ja pidu ja vahele mõni etendus ja kontsert ja palju reisimist.
Naljakas on see, et aju, mille osas oled siiani olnud kindel, et ta on väga multimõtlev, on tegelikult väga monofunktsionaalne. Kui su ümber on tegevus ja kiirus siis ei jagu ajus ruumi, et mõtiskleda elu mõtte ( või blogipostituste) üle. Kui oled kohal, siis ei ole võimalik jälgida. Jne. Aga ehk on see isegi hea.