Ei pea ju kohale minema, võiks helistada? see oleks kohutavalt naljakas, kui see poleks traagiline. Aga vaadakem ka head poolt, mu vanemad said eestikeelse arsti.
Mu kesklinnas elav tädi pole aastaid saanud arstile, kuna arst on Lasnamäe tagumises otsas. Eaka inimesena suudab ta suhelda meie teises riigikeeles, aga bussidega seiklemine ning süsteemist akende otsimine käib tal üle jõu.
Paar kuud tagasi olid esilehed täis soovitusi, et kiirabisse tuleb tulla ainult tõsiste tervisehädadega- okei. Kuidas ma TEAN, et asi on TÕSINE? Selle soovituse eeldus on, et ma tean, mis mul viga on.
Asja muutsid segasemaks artiklid, kus kiirabiarstid jagasid lugusid- mingid lollid käivad peavaluga hissandjumal ja järgmises lõigus- keegi tuli peavaluga ja saime õigel ajal jaole- vähk, insult või mingi muu surmahäda.
Eriti kelmikas oli pakkumine, et emosse minekuks oleks vaja perearsti saatekirja. Parafraseerides klassikuid- narr, kui ma juba perearsti kätte saan, mis ma sinna kiirabisse enam lähen.
Ehk siis, segamini on põhjus ja tagajärg.
Mul on äärmiselt raske uskuda, et sümpaatsed ja targad inimesed ei suuda vahet teha põhjusel ja tagajärjel. Mul on teile saladus. Maailmas on leiutatud ilmselt kümneid juurpõhjuse tuvastamise metoodikaid. Ma tutvustan üht lihtsamat- viie miksi meetodi. Hästi lihtne- esitad seni " miks" küsimusi, kuni jõuad juurpõhjuseni.
Ma lähen kiirabisse, sest ma ei pääse perearstini. Inimesed kolivad, arstikeskused kolivad, arstid lähevad pensionile või lihtsalt lõpetavad praksise.
Miks ei pääse ja kuidas saaks- on õige küsimus, mida lahendada. Ning- miks me oleme haiged, et üldse vajame abi, teine.
Ma ei pea ju ometi taas hakkama kirjutama Eesti ( ja kogu Lääne-Euroopa) demograafilisest profiilist. Ei tule mitte kusagilt juurde uusi meedikuid. Ei tule. ( Lahendus on, et tuleb leida lahendus :)).
Lapsed peaksid lollide uurimistööde ja valeillusioone andvate õppesuundade asemel õppima lisaks toidukeemiale ka ravimikeemiat, et nad oskaks end tulevikus ise ravida. Täiskasvanutele saaks teha kampaania- enne kui tuled, guugelda.
Riigil on palju kogemusi ümbernimetamisega, vaataks nt ajalukku- nõukaajal oli polikliinik, traumapunkt ja kiirabi. Kui said kodus infarkti või kõhuvalu, kutsusid kiirabi. Kui murdsid jala, siis läksid traumapunkti. Tõstke käed, kes ei saa aru sõna " trauma" tähendusest?
Aga mida tähendab erakorralise meditsiini osakond?
Ok, eelnev oli pisut sarkastiliselt, aga mu mõte- probleemi lahendati valest otsast.
Kogu see kiirabiteema meenutas haridusteemat, kus me kogu Eestiga lahendasime 2,5% Tallinna lapse probleemi.
Nüüd on saanud see ainus suur põlvkond põhikooliealiseks ning me ENDISELT tegeleme tagajärgedega, selle asemel, et tegelda põhjustega. Maalapsed võtavad Tartu laste kohad ära, ei taha minna kutsekooli- lahendus: keelame, piirame.
Aga MIKS? Miks need lapsed tahavad tulla Tartusse. Ja miks ei või Tartu laps minna Põlvasse? Ma olen 100% veendunud, et Tartust Põlvasse on täpselt sama pikk tee, kui Põlvast Tartusse ning Põlva lapse osas me ei minesta. Sõitku.
(See on poliitika " lapsed peavad käima piirkonnakoolis" tulemus- lapsed kasvavad üles homogeenses keskkonnas ja neist saavad poliitikud, kes ei kujuta ettegi, et kusagil elavad inimesed, kes elavad hoopis teistsugust elu.
Mul on tunne, et meie Tallinna poliitikud elavad enda meelest kusagil Midsomeris- tillukeses külakeses, kus kõik on käe-jala juures.2024 aastal läbi viidud liikuvusuuring ütleb, et mitte- kesklinnas elab 81% hõivatuid ( st kellel on vaja minna kooli-tööle) ja 50% jaoks on distants 6-9 km. Mulle väga meeldiks, kui Tallinn oleks nagu Amsterdam- turvalised rattateed. Aga vaataks numbritele otsa. Lisaks siia valemisse veel perearstide asukohad. Või selle, et rõhuv osa elanikest elab kortermajades. Kus pole rattaga tegutsemiseks keldrit ja lifti.)
Aga see, et lapsed tahavad linna kooli, ei ole taas ju põhjus, see on tagajärg. Parem haridus, jah. Aga olulisem on võrgustik, keskkond, kus oleksid sinule sobivad väärtused.
Miks see on oluline? aga palun- me näeme seda ju iga päev, kuidas õiged sõbrad/tuttavad aitavad sul elada sinu jaoks rahuldust pakkuvat elu.
Lapsevanemate ainus motiiv on, et nende lastel oleks turvaline ning nad saaksid olla rõõmsad. Lahendame äkki lõpuks probleemi, juurpõhjuse. Miks Eesti kõik koolid ei paku lapstele turvalist õppekeskkonda ja eduks vajalikku stardipakku. Ning, ei- lõpueksamitulemuste avaldamise ära keelamine ei ole lahendus. Inimesed räägivad. Ma sellesse urgu edasi ei lähe, ma olen haridusteemal juba liiga palju kirjutanud.
Miks ma sellest kõigest kirjutan?
Tänaseks on kiirabiteema vaibunud -võib olla polnudki probleem. Äkki oli lihtsalt spinn. Aga kahju on tehtud. Usaldus on lõhutud. (võin siis minna kiirabisse ilma diagnoosita või mitte??
Tartu lapsed on loodetavasti kohe-kohe leidnud endale selleks sajandiks ellujäämiseks vajaliku haridusasutuse. Aga kahju on tehtud. Usaldus lõhutud.
Ja Tallinna linnavalitsus on lõhutud. Usalduskrediit on läbi. Ning taas- selle asemel, et tegeleda põhjustega, tegeletakse tagajärgedega. Jah, sul on madal reiting, aga .. miks? Sa hakkad valest otsast sikutama, lõhkudes ära kogu senitehtud töö...
Ma ausalt ei tea, kas mul on veel olemas usaldus anda kellelegi oma hääl. Kui valid reformierakonna- saad järgmisel hommikul Jüri ja Ekre. Kui valid linnavolikogusse sümpaatse professionaali, siis hommikul ärgates selgub, et linnapeaks on hoopis vana veider mees.
Laenates kellegi mõtet sotsiaalmeediast- reformierakond tegi vaikselt selle, mis Trump suure käraga. Tõi valitsusse (nõuandjaks) ja linnavalitsusse ärimehed.
Nad on kindlasti väga toredad, targad ja lugupeetud inimesed, pole kahtlustki. Küsimus pole selles. Küsimus on selles, et
a) mina, valija, pole andnud neile mandaati ning
b) arusaadav, et ükski inimene ( ka poliitik) ei saa olla kompetentne igas valdkonnas. Aga kui sa vajad poliitika tegemiseks ja kujundamiseks nii palju kõrvalist abi, siis.. äkki sa pole selleks tööks siiski küps.
Kas reformierakond on kogu selle jama tulemusena surnud? Ma arvan, et ei. Pole erakonda, millel poleks olnud jamasid. Sügisel võidab valimised erakond, mis on kriminaalkorras karistatud.
Valija on andestanud tordipakkumised. häälte võltsimised, napakad pingid, venekeelse kooli jne jne jne
Ning paraku pole ka alternatiive- kui eeldada, et tahad valida.
Kas sa tahad et riik/linn ütleb sulle, mida sa tohid süüa ja millal juua? Ei? Kas tahad, et koolides oleks religiooniõpetus-ei? Kas tahad, et vanad mehed otsustavad naiste reproduktiivsuse üle- ei? Kas tahad, et metsad on maha võetud ja rannas saab ehitada (hilja, aga), ei?
Vabandust, aga keda siis valida?
a) Ma usun ja loodan, et on küll surnud. Ma ei tea enam kedagi, kes neid usaldaks või neilt midagi loodaks.
VastaKustutab) Meditsiin on lootusetu. Nõudlus selle järele kasvab paratamatult (demograafia) ja piiramatult (rikkad vanurid on nõus maksma mida tahes, et kauem või tervemalt elada). Pakkumine tuleb järgi küll, aga ainult kasumit teenivas osas. See tähendab, et vaesed või hädised jäävadki ilma. Ma ei näe siin mingit lahendust ja järelikult ka ei muretse selle üle.
c) Lääne ühiskonnad ronivad USA ühiskonnamudeli suunas. Mõni aeglasemalt, mõni kiiremini. Selles mudelis on rikastel kõigist sinu üles loetud teemadest kama. Ja vaesed lihtsalt ei oma sõnaõigust, vaesus on patt, häbi. Rikkana valid sa ise oma laste kooli ja otsustad, kas religiooniõpetusega või ilma. Sa ostad ise mereäärse kinnistu ja kui tahad, siis ehitad. Praeguse USA rahvusparkide maa mahamüümise teema vastus on ka "Väga hea ju, et müüakse. Ma kavatsen osa, osta sina ka? Ah pole raha? siis ole vait."
d) Viimane Sirp kirjutab taas, et kõik, mida me teeme, peab kliima mõttes jätkusuutlik, muidu me keedame oma planeedi üles. See eluvõõrus ei ole isegi naljakas enam. Me kakleme ja sõdime. Iga raketiplahvatuses hävinud maja või elektrijaam tuleb uuesti üles ehitada. Sõja ees põgenevad miljonid ei optimeeri oma reisimise süsiniku jalajälge. Riigi kaitsekulude tõus 4 või 5 protsendi peale läheb Rheinmetalli või Northrop Grumman kasumiks, mitte ei loo uut jätkusuutlikku maailma.
Mul on tunne, et meil ei ole isegi mõtet unistada sellest, et kusagil võiks olla mingi lootus.
Kaur, nimetad USA rahvusparkide maade mahamüümist. Esiteks, tegemist oli public land (BLM land) müümise plaaniga, mitte rahvusparkide maade müümise. Teiseks, müügiplaan kukkus, niipalju kui mulle teada, läbi: https://petapixel.com/2025/06/30/public-lands-sell-off-stripped-from-big-beautiful-bill-in-hard-fought-win-for-conservation/
Kustutap.s. Ma ei jää vestlema seekord. Tunnikese -paari pärast olen levist väljas, kusagil mägedes :)
p.p.s. Laigin postitust!
Kustuta.... püüdsin, aga ei suuda lisamata jätta :)
KustutaSeni, kuni reaktsioon Eesti kohalike omavalitsuste- või tervishoiu-jamadele on "aga USA-s...", ei ole tõesti Eestis asjade ja olude paranemist loota.
Ma ei tea midagi värsketest Eesti omavalitsuse või tervishoiu jamadest, seda USA BLM asja oli mu sotsiaalmeedia aga täis.
Kustuta"Aga USAs" ei olnud minul seekord mitte näpuga näitamise mõttes, vaid selles mõttes, et sealsed trendid laienevad minu arust kogu läänemaailmale. Lihtsalt viitega.
KustutaMinu omavalitsus on Tallinn. Siin on hetkel käimas mingi võimumängude jamps. Selle kohta on aga loetud ja kirjutatud nii värskelt nii palju, et (minul) ei ole ometi mõtet siin lisaks jaurata.
Mina ei usu praegusesse poliitilisse süsteemi (mille viljad on need erakonnad ja Su kirjeldatud probleemid) enam ammu. Olen KOV ametnik ja näen seda poliitilist tegutsemist lähemalt. Riigis toimub kõik samamoodi, ainult suuremalt.
VastaKustutaValima lähen, sest ei saa lubada mitteminemist aga ma ei vali kedagi. Kui me ise ei taipa muuta siis muudetakse varsti meie eest (mõelge mida tahate selle all, iga vastus on potentsiaalselt õige).