Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 5. juuli 2021

Film Eesti matus


nii ammu pole kinos käinud, et enam ei mäletagi 
Et heli on kurdistavalt kõva. Et mulle meeldis süüa popcorni ja Sprite valge veiniga. Kõik kinos sõid midagi. Ma olin ainus, kes paastus, sest olin rumala peaga eelnevalt kilo maasikaid sisse vohminud.

Ma ütlen kohe ära, et mul on väga hea meel, et see film tehti. Esiteks on see minu meelest meie lähiajalugu, mis pidi saama jäädvustatud. Teiseks on kasutatud väga head eesti muusikat, mis on nüüd samuti nn kivisse raiutud. Ja kolmandaks, mulle meeldib Kivirähk. Kui sõpru saaks valida või poest osta, siis ma valiks Andruse ( ja Marek Strandbergi ). Rehepapist jäi filmis alles vaid pealkiri ( ja selgub, et mind häiris toona sama, mis nüüd ), see film on midagigi Kivirähkist säilitanud. 

Nagu Vilbre on meedias rääkinud, siis üritas ta näitlejad nende stereotüüpidest välja saada ja Merle Palmiste ja Tambet Tuisk on tõepoolest oma tavalisest kastist väljas. Hea lühike vana kooli film, boonuseks on alguses südamlik multikas "Kaka ja kevad". 

Ma olen teatris etendust näinud tükk aega tagasi, siis kui see lavale tuli, ja ma ausalt öeldes väga ei mäleta, et võrrelda vm. See oli omas ajas oluline, et mineviku üle nn naerda ja seejärel eluga edasi minna. Seetõttu tahtsin ma näha, kuidas see on tänapäeva konteksti toodud ja see osa oli õnnestunud. 
Stsenaarium oli filmi jaoks pisut hõre. Kaks liini, vene aristokraatia ja varanduse jagamine, millest oleks saanud nii lugu, nalja kui ka konflikti, olid jäetud lihtsalt õhku ja kasutamata. Ott oleks võinud Andruse appi kutsuda.

Vene teema on üldse huvitav. Kui musta tüdruku puhul näidati klišeesid, mis on meie, eestlaste, peas, st Sandra/Lee oli "meie", siis venelase puhul oli stsenarist pannud Anna mängima kõiki klišeesid, mis eestlastel venelaste kohta on. Ehk siis Anna oli "nemad". See liin oleks võinud olla samuti kaasaegse lähenemisega. 

Millegipärast tundsin seda filmi vaadates ebamugavust. Järele mõeldes sain aru, et ma olen nüüd ilmselt See Põlvkond, kes ei saa aru, miks laulupidu, kui natsionalistlik üritus, halb on. 
Mina olen selle ajastu läbi elanud, olen seal olnud ja ma tean, miks me pidime kardulaid kasvatama, kurke sisse tegema, soola kokku ostma. Me lihtsalt pidime olema prepperid. Sest vaid kolmkümmend aastat tagasi, oli see on ellujäämise strateegia. Kui sa kartulit maha ei pannud, siis olid näljas, sest manna, makaronid, suhkur, jahu ... Olid talongiga. 
(huvitav detail jäi silma. Suhkur, sool olid kiloste pakkidena Kas tänapäeval enam suuri kotte ei müüda?)

Et töö polnud nalja pärast. See oli kaitsestrateegia. Selle taga oli hirm. Hirm nälja ees, hirm kaotada kodu ja säästud. Hirm tekkiva vaba aja ees. Hirm mitte olla vajalik ja kasulik. Hirm liiga palju mõelda. 
Ja teiselt poolt väärtused. Tõsiselt, ka minu väärthinnangud ei laseks maha pandud kartulit võtmata jätta. Kui oled midagi taltsutanud, siis pead ka vastutama. Need on needsamad kadumisjärgus väärtused, miks täna meie maasikaid korjavad, lehmi lüpsavad ja kaupa panevad riiulile, ukrainlased.

Aga minu laps enam seda ei tea. Ja mulle näib, et me oleme liikunud skaala teise otsa. Et "Lee, miks te  seda poest ei osta", ei saa enam aru, kuidas ja millise tööga toit lauale jõuab. Ses mõttes oli originaali st etenduse valge Lee paremini valitud. Meie laps, kes enam ei saa aru. Must tüdruk andis teise tähendusvälja ja pigem kinnistab stereotüüpe.

Ausalt. Mina ka ei tea, kus on tasakaalupunkt raske tuima töö ja elu nautimise vahel,  aga ma oleksin eelistanud, kui film oleks andnud väikese selgituse neile, kes ei tea, miks see kõik oli nii nagu oli. Irvitamise asemel muianud ja muhelenud. Esitanud küsimusi. Me peame enda üle naerma, aga see peaks olema soe naer.

Ja irooniliseks muudab asja see, et see aeg tuleb tagasi. Vast ja loodetavasti ehk mitte samadel motiividel ja mahus aga #varuEnneMaru #mahe #diy #kogukonnaAed #koliMaale #taluturg #käsitöö


Ehk siis, praegu tuli välja hea komöödia. Mu mehele meeldis. Aga kui oleks natuke rohkem pingutanud, oleks saanud väga hea mitme tasandiga filmi.

Kas me soovitan? Tegelikult jah. Eesti filmi peab toetama ja kinos on mõnusalt jahe.


Kinos on hea see, et näed järgmiste filmide treilereid.
Väga paljulubav oli "Sandra otsib tööd". 
Kogupere "Kratt", mis taas räägib töö tähendusest. 
Ja "Vee peal". Raamat oli vaimustav. 

Ning Lutsu "Soo ". Mis, muuseas, treileri andmetel "on nüüd saadaval ka raamatuna "....

Lisatud hiljem.
Vaatasin telekast 2008 aasta etendust. Palmiste ja Uuspõld olid teistes rollides.
Film on üllatavalt tekstitruu, ei mäletanudki.
Suurim erinevus ongi filmi mustanahaline ja venelane, kes annavad loole teise konteksti.
Etenduse Lee oli tavaline Eesti linnatüdruk, aga salliv ja mõistev. Vaatleja. Kõrvaltegija. 
Indreku naine Tiina samuti eestlane, väga hõivatud beib kelle isa töönarkomaanist Rootsi laevapõgenik ( kuidas me igal pool kannatasime ja ikkagi tööd tegime).
Etenduse Lee viis Andrese ära. 

Filmi Lee lahkus (sinna, kus ei pea tööd tegema, sest apelsin kukub ise pähe). Filmi Andres jätkas puude lõhkumist. 
Ei teagi. Lootus, et ka uus põlvkond saab aru, et toidu saamiseks on vaja tööd teha või kurbus, et loll eestlane ei oska kergemalt elada ja elu nautida.

Etendus oli kokkuvõttes sümpaatsem.



32 kommentaari :

  1. Minule ei meeldinud. Üldse mitte. Kogu Kivirähk oli "välja roogitud" võrreldes etendusega. Alles jäi "Klassikokkutulek", kahjuks. Kurdistava heli vastu kasutan muusikute kõrvatroppe.

    VastaKustuta
  2. Käisin juba mõnda aega tagasi vaatamas ja justkui jäin rahule ja justkui ei jäänud. Joodik oli liiga joodik ja töömurdjad olid kuidagi seestunud, noored ka ei jätnud mingit lootust - no ja ei tule meelde, kas etenduses jäi vähemalt noorte osas mingi piiride lõhkumise hõng õhku? Aga ikkagi Eesti film, head näitlejad, filmimiskoht oli vägagi kümnesse ja nii edasi.
    Natuke õudne oli, eestlane (#mitte kõik eestlased) on neetult kinnisvarausku ja esivanemate kontide teenindajad. Kas ometi mina ka? Hirmus, hirmus...vanana oled maja ori ja surres viskad selle oheliku järglaste kanda, kes juba ootavad, kaelad õieli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on tunne, et noorematel on teine suhtumine. Mul on küll oma kodu, kuid koera tuhk seisab siiani aknalaual, vaatega aeda, sest ma ei riski teda OMA aeda matta, sest mul pole tunnet, et see on ilmtingimata igavene või vähemalt minu üle elab. Plaanin viia vanaema aeda ja matta sinna, sest seal ma usun, et vähemalt minu põlvkonnaks veel kindlasti jääb see maja meie suguvõsa kätte ja on ikkagi kindlasti "omade" lähedal.

      Kustuta
    2. Vaata, peaaegu nii suhtub minust järgmine põlvkond kodudesse ka minu suguvõsas, ainuke põnev koht siin on see, et mina olen siin see "oma", kelle kanda on koerahaudade ja kiigepuude valvamise kohustus. Ma olen KOHUSTATUD elama siin, sest muidu olen peasahülgaja.
      Nojah, sul on ilmselt seal juba keegi noorem "oma" ees juba, kellest on teada, et ilmselt jääb see maja perekonda. Aga kui mul peaks vanast peast katus sõitma hakkama ja tuleb isu elada elu viimased aastad, kui jalad niikuinii kogu aeg külmetavad, kusagil soojal maal, siis müüa seda maja ei tohi. Kiigepuud ja koerte hauad, eksole (ei ole sarkasm, ausõna, saan su mõttest aru küll).
      Ah, ma ei tea, aga kas sa mäletad seda Kirjutajate Kommuuni juttu "Lohe", mille kirjutasin lossist, kes võttis kuninganna vangi? Nii ongi.

      Kustuta
    3. wdym kohustatud? Müüd oma maa ja maja ja lähed. Keegi ei kohusta kedagi. Noored, kes ise elavad kes kus, saavad aru küll. Kui ei meeldi, ostku ise ära.

      Kustuta
    4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    5. Sarikustutaja :)
      Ise kasvatasin, siia see kurtmine lõpeb.

      Kustuta
    6. Koerast aga tee üldse NFT :)

      Kustuta
    7. See ongi keeruline teema. Pragmaatiliselt on lihtne öelda, ära siis ( nagu ma oma vanematele). Ja tõepoolest, mul ei ole VAJA. Ja ka neil pole vaja ja kui homme pole, jäävad kõik ellu ja leiavad uued variandid. Aga seal taga, nagu ma kirjutasin, on hoopis teised motiivid. Alates vajadusest olla armastatud ja tubli.
      Et millest meil siis veel rääkida on, kui pole enam mitu karpi maasikaid tahad..." jne.

      Kustuta
    8. Ei, see pole lihtne teema. Küsimus ei ole armastuse ostmises maasikate eest, küsimus on mõnikord tundes, et keegi reedab kedagi, sõites etteantud rööbastest välja. See näib mõnikord kõrvaltvaatajaile nagu surm enne surma: "Ma arvasin, et mul on kodu, kuhu alati tulla võib, kui elu taguotsast hammustab, aga nüüd võtad sa selle ära" ühelt poolt ja "ma ei tunne end elus inimesena kui see neetud majapidamine läheb ilma teie abita kallimaks kui ma teenida jõuan" (filmis vastavalt Oja pisaranõrene monoloog "ärge müüge kodu, kuhugi pole tulla!" ja teiselt poolt " marjad tuleb korjata, puud lõhkuda, muru niita!") Muidugi marjadest on ammu suva, aga no päris nõgestesse ja naati ka oleks nõme kasvada, eksole.
      Aitab, rohkem ei spämmi 😁

      Kustuta
    9. Sa oled liiga hea vanem olnud, minu omad pole mulle kunagi tekitanud illusiooni, et ma sinna TINGIMUSTETA kauemaks kui paariks päevaks oodatud oleksin. :D

      Aga seal "vanaema juures" on jah suisa kaks järgmist põlvkonda, kes planeerivadki paigale jääda, sh see noorim ka minust tiba noorem, nii et võiks mõnda aega muretu olla. Ja noh, kui miskit muutub, siis tuleb kohaneda.

      Kustuta
    10. "keegi reedab kedagi, sõites etteantud rööbastest välja" - täiega meie pere värk. Mu ema on eluaeg tungivalt NÕUDNUD et ma pean pidama oma sünnipäeva. Ma ikka katsun vinguda. Nüüd viskas vanaduse ja tervise kaardi - et mul ei ole ju kusagil käia ja kellegagi suhelda. Kui ma ütlesin, et 30+ aastat sama jama, siis ta teatas peaaegu pisarais, et vot tema tuleb sellisest kodust, kus sünnipäevi ei jäetud kunagi pidamata ja tema meelest see ei tule kõne allagi. Vabandust et offtopic rant. Aga nii täpne olukorra sõnastus oli Kaamosel.

      Kustuta
  3. Ma pole veel kinno jõudnud, ehk tuleb kinobussiga maale ka :)
    Etendus mulle õudselt meeldis, samas ma tean, et mu ema oleks olnud väga kuri kui ma oleks teda vaatama viinud. Nende põlvkonna jaoks on see endiselt tõsine teema (maa, maja, kohustused jne). Samas mõte sellest, et kinnistu kunagi võõrastele läheks, mulle ka ei meeldi. Samas pole mul seda hullu orjamise kohustust õnneks ega sisemist sundi. Pigem nagu teema "juured" vs "juurtetus", et mingi side võiks olla, eriti kui tead perelugu selles kohas paar sajandit + tagasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mnjah. Ja tegelikult on ju võimalik ka juurteta elada.
      Me olemegi inimesed. Ebaratsionaalsed ja emotsionaalsed.

      Ma täna, paar päeva hiljem mõtlen,et tegelikult oli draama mitte peres vaid selles, kui tulevik ongi Leede päralt .. :)

      Tundub, et minust saab vanas eas veel konservatiiv.. :)

      Kustuta
    2. Osad vist saavad, oleneb kus oled kasvanud ehk? Ma olen kindel, et siinse alevi lapsed, kes korteris kasvavad ja eraomandist midagi ei pea, neil ei teki ka mingit sidet kodupaigaga. Väidaks, et see pigem tekib siis kui oled majas elanud... ei tea. Selle tõmbe vastu nagu ei saa. Emotsionaalne side või mis. Ilmselt siin mängib kaasa ka see, et kui kord üks põlvkond on kodu loonud, siis enamasti on see tulnud suure vaevaga. Kodu ju luuakse, maja ehitatakse.

      Ma olen alati olnud suure erakodu usku, privaatse aia ja eraldatuse võimalusega. Aga elan korteris, kolisin lausa sellest paigast eemale ja üldiselt rahul. Aga see igatsus ei kao vist kunagi kuskile. Kuigi ma ju reaalselt tean, kui palju jama on ühe kinnistuga ja ma üksi ei saaks hakkama, aga see igatsus... :)

      Kustuta
    3. Ja ma pean lisama, et peale keskkooli ma põgenesin ja mõtlesin, et kuidas ainult saaks eemale nendest kohustustest. Linn tundus nii äge ja vaba.. ja siis kui reaalsus kohale jõudis (vargused, rõve lift, mis kolises terve öö, lärmakas maja, pidev stress ja vaikuse puudumine), hakkasin maale tagasi tahtma...

      Kustuta
  4. Nunu, armastus maasikate eest on kindlasti samuti teema.

    Mille eest üldse võiks vanemat põlvkonda armastada? Või noh - ütleme, et armastus on omal viisil niigi olemas. Aga millestki on vaja ka igapäevaselt suhelda. Mis see on? Kultuur? Poliitika? Klatš?

    Bullerbys lugesid lapsed vanaisale ajalehte ette. Tehke eksperiment ja laske oma lastelastel endale Instagrammi või Discordi refereerida... :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Su ettepanek näib olevat laetud mõttega, et praegu on vanemate inimeste suhe lapselastega ainult pühapäevahommikuste pannkookide tasandil.
      No kuule...!

      Kustuta
    2. Jah.

      Aga kuidas siis tegelikult on?

      Kustuta
    3. Ma jätan sulle õiguse arvata mida tahes, sest lapselaste elu ma avalikult arutama ei hakka.
      (Ja lähen kööki maasikaid moosiks tampima, vaja armastust kokku osta, need pagana marjad on sel suvel täielikult devalveerunud...😉)

      Kustuta
    4. Ma nii igaks juhuks ütlen, et ma loomulikult ei oodanud ega oota, et keegi hakkaks netis oma peresiseseid suhteid kirjeldama.

      Viitan lihtsalt sellele, et põlvkondade elud, huvid, tegevused, väärtused, ilmapilt on pööraselt erinevad. Seda kõike võiks koos hoida ühine kultuuritaust, samad kirjanikud või filmid või muusika. Aga kui ka seda enam pole? Jääbki vähim ühine nimetaja, ehk kõhuorjus.

      Muidugi on veel igasugu variante. Aga on ka variant, et neid variante... ikkagi ei ole.

      Kustuta
  5. "Kui sa kartulit maha ei pannud, siis olid näljas, sest manna, makaronid, suhkur, jahu ... Olid talongiga."

    See on väike liialdus. Ma olin talongiajal teismeline, mul on mitmendat põlve linlastest vanemad, meil lihtsalt polnudki mingit kartuli mahapanemise kohta. Ei nälginud. Natuke jukerdamist oli, nt vahetasime oma viina- ja suitsutalongid ja suurema osa suhkrutalonge leiva- ja jahutalongide vastu välja, ja nii sai hakkama küll.

    Seesama kartul ühes muude kodumaiste juurikatega oli minu mäletamist mööda turu peal ikka ilma talongita saada. Ja kohati oli anomaaliaid, nt leib ja tavaline pätsisai oli talongiga, aga kohvikusai ilma talongita, kuigi nad hakkasid siis ka seal kohvikus pätse küpsetama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen nõus. Sel ajal oli maaorjamine veel reaalne kohustus, sest maad ei saanud jätta sööti, kuna "mis naabrid ütlevad". Hoiakute küsimus. Vanaemal oli suur maa (nõukaajal lubatud max) ja see pidi olema 100% hooldatud, alati. Ma käisin veel keskkoolis ja elasin kodus kui meil need vaidlused olid. Paned kevadel maha rohkem kui sügisel kätte saad.

      Ainus, mida tõesti tasus kasvatada, oli kapsas. Seda tehti sisse ja söödi meil palju. Peet ja porgand ka, aga neid veeti meil linna tädidele ja onudele. Kartulit tuli alati sügisel juurde osta. Aga juurikad ei vajanud meil palju hoolt, kevadel vaid kastmine kui kapsas juurduma hakkas. Ja jälgimine, et usse ei tuleks. Katulit tuli kogu aeg kõlbatada, leida muldaja, kündja jne. Ja maksta traktoristidele. Minu meelest oli see töö töö pärast. Nagu vanaema kui ka ema mul ei oska olla ilma et nad aias ei rassiks. Ma lugesin lapsena salaja, raamat kooliasjade all, et ei peaks aias rabama. Siiani on tõrge nende tööde suhtes, sest reeglina on need ikka füüsiliselt väga rasked. Mul tuleb siiani oksemaik suhu kui mõtlen nendele sügistele kartulivõtmistele. Konksuga, pikad vaod kraabid nagu idioot. Traktorit lahtiajamiseks ei kasutatud meil, sest vanaema ei tahtnud maad kõvaks tampida ja kartulid võisid katki minna.
      Praegu ma vaatan, juurikajama enam nii hullult meil ei ole. Aga lilled... kasta või kaev tühjaks, aga lill ei tohi kuivada. Aias ja kalmistul. Kogu aeg! Kui ma küsin, miks peaks surnuid kogu aeg tüütama, siis tuleb draama :D Minu meelest on neil igav ja nad on omale loonud mingid sundkäitumise suunad, mis siis neid rakkes hoiavad, sest muud ju teha ei ole.

      Kustuta
  6. Oi, ma tahan ka kaasa rääkida, kuigi ei teatritükki ega filmi pole näinud, ja mul pole järeltulijaid. Sellegipoolest, kui enne Eestist ära kolimist mulle kuuluvat kinnisvara müüma hakksin, sain sugulastelt/tuttavatelt noomitusi stiilis “müüd oma sünnimaja?! müüd maja, mille su vanavanemad ehitasid ja kus kolm põlve on elanud?! Kuidas nii võib?!”

    Ja kui müüdud oli ja uus omanik vana maja lammutas, uue asemele ehitas (hästi tore omanik, suhtleme siiani, saadab mulle uuest ehitisest pilte, kasutas isegi mõnda vanast majast pärit detaili sisekujunduses jne), ühesõnaga, kui uus maja kerkima hakkas, hakkasid needsamad “head soovivad inimesed” mulle üksteise võidu üle ookeani teateid saatma, et issand, kas sa oled kursis, et lükati buldooseriga tasaseks, issand, kas sa oled näinud, et ehitati mingi “karp” asemele (käidi lausa pildistamas minu jaoks), oi, vaeseke, mismoodi sa end nüüd tunned, kui su KODU maha on lammutatud, jne.
    Õppisin üsna ruttu üsna konkreetselt vastama, et see polnud enam MINU kodu, mis lammutati. MINU kodu on nüüd siinpool ookeani. Mis omakorda tekitas silmade pööritamist ja kommentaare stiilis “külma südamega”, “juurteta”, ja muud sarnast.

    P.S. Mis talongiaega puutub, siis mina olin sel ajal täitsa täiskasvanud inimene juba, ja jutt, et kui kartuleid maha ei pannud, surid nälga, ei vasta kaugeltki tõele, nagu Notsugi ütles.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda unustasin mainida, et müüdud maja krundile olin mina matnud kaks koera ja kolm kassi, ning eelkäijad samuti paar lemmiklooma. Vanaema istutatud õunapuude alla. Müüa kinnisvara koos pet semetaryga ja vanaema õunapuudega - nüüd siis lõpuks olete teada saanud, mis sorti inimesega minu puhul tegu.
      =)

      Kustuta
  7. Eks meil kõigil ongi erinevad elud ja lood sh ka erinevad võimalused nõukogudeajal või 90-datel. Mina olin reaalselt näljas ja see oli kohutav kogemus.

    Kui selle konkreetse filmi kunstiline väärtus kõrvale jätta, siis ka arvustusi lugedes joonistuvad välja erinevad maailmavaated. Globalistlik, muretu, nautimine kuni tammsaarelik järeltulijatele pühendatud, järjepidevust tähtsustav.
    Mulle tundub, et see arusaamine jooksebki väärtushinnanguid pidi. Ses mõttes ju hea film, kui tekitab mõtteid ;)


    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma hakkasin nüüd mõtlema, kas meie mittenälgimine tuli sellest, et meil oli peres 2 täiskasvanust + 2 last, aga talonge anti nagu 4 täiskasvanule - tõsi, mina olin vist küll juba täiskasvanu isuga, aga viina- ja suitsutalonge anti kah per nase, vanusest hoolimata! ja neist sai kasulik vahetusväärtus, see võis meil elu kergemaks teha.

      Kustuta
    2. see asi ka, et me olime harjunud väga vähese suhkruga (sh moositegemisel - olid sellised vähemmagusad moosid) ja suhkrutalonge jäi konkreetselt kogu aeg üle, nii et ka neist sai vahetusväärtus.

      Kustuta
  8. Aga ma juba ammu olen tahtnud öelda, et ma kadestan Indigoaalase võimet võtta mingi täiesti suvalisena tunduv teema, nagu üks film, ja tõmmata sellest välja postitus, mis kõiki kõnetab, ka minusuguseid, kes pole filmi näinudki.

    VastaKustuta
  9. Ma olen filmi näinud ja korrrduvalt ka etendust (see on ka praegu err jupiteris nähtav) aga filmis pettusin küll. Isegi ei tea, mida ma siis ootasin. Ega see pole Tõde ja Õigus, mingit tõsist ja ja ühtlasi nauditavat filmi polekski nagu õige teha, ikkagi on etendus samuti komöödia ning "kergekene". Kuid tõesti - nagu lõpetama või pooleli jäänud, natuke liiga palju oli seda tunnet, et erinevaid stseene ei seo nagu miski või et näidatavad tunded tekivad tühjast kohast. Ja ometi olen ma sellest põlvkonnast, kes peaks nagu mäletama ja sama tundma ja oskama ennast samastada. Mu kelder on samuti moosipurke täis ja kurvastan, et 25a lapsed ei taha isegi suveks maale tulla. Tõenäoliselt sellest siiski ei piisa ja filmi parim osatäide minu meelest oli AA, kes oskab geniaalselt purjus meest mängida.

    Samas olen ise suutnud endale küll tekitada teadmise, et teen seda kõike sellepärast, et naudin ja ei tunne ängistavat kohustust peenraid rohides.

    VastaKustuta
  10. Käisin ka täna kinos, pidin panema kõrva paberist keeratud tropid, aga ka siis oli kuradi valus. Film oli sitt, poole pealt tulin ära, viskasin pilgu saali, et näha, kes viitsib oma aega nõmedusele kulutada- kõik praktiliselt olid 60 aastased ülekaalulised pensionieelikud. Tean, et mingis eas kuulmine läheb viletsamaks, apollo kino vähemalt hoolitseb selle eest.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!