Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 27. märts 2017

Kõnelused kassiga

väsis poolel teel söögini
Keegi hull mängib endiselt kellaga, sest "kogu aeg on ju niimoodi olnud" ja mehel algas kell 7 hommikul vormel.

Kui laps sai suureks, siis avastasin, et mulle on äkitsi juurde tekkinud kõvasti aega. Sel pühapäeval sai seda aga veel rohkem.

Olin ära teinud oma tavapärase kahetunnise ringi. Aga kell ei olnud ikka veel mitte midagi.
Aknaid peaks pesema, aga natuke liiga vara on. Pesu on vaja triikida, aga pesu oli liiga märg. Kinnas tahaks parandamist, aga mul ei ole kodus lõnga. Tegelikult on hädasti vaja uusi terveid riideid ja jalatseid, aga ma ei suuda minna kaubandusse. Sest seda, mida ma vajan ja tahan, ei müüda. Ja mida müüakse, seda ei oska ma osta.

Nädalavahetusel ma arvutit lahti ei tee. Ning telefonist loen  ainult blogisid. Tahtejõudu appi võttes.
Üritasin lugeda, aga ei suutnud keskenduda.

Tegin siis kapi korda, sortisin välja riided, mis lähevad konteinerisse. Proovisin, kas järgmise nädalavahetuse peoks mõeldud seelik mahub selga (mahtus). Esitasin paar tantsunumbrit. Sooritasin mõned iluprotseduurid. Ajasin taimedega juttu ja mängisin kassiga. Ta on veel laisem, kui mina. Üle kümne minuti vastu ei pea. Siis meenus, et mul on veel külmutatud rabarberit alles, varsti tuleb uus peale. Viskasin koogi ahju.
Ja ainult tund oli möödas.


Istusin. Vaatasin tühjusesse. Kass tuli kaissu.
Nii me seal täiesti vaikselt olime. Mõtlesime oma mõtteid, kuni praeahi helises.

Kui ma seda lugu mõnele inimesele räägiksin, siis oleks vastus selline (v.a. Manjana. tervitan!)

(sa pead selle tühja aja ära täitma ja midagi tegema) appikene, mina küll ei saa niisama passida, mul on nii palju lastega/aiaga/firmaga/garaazis... teha. Tule, ma annan sulle tööd.

Või siis
otsi endale mingi hobi, ma ei tea või tegele vabatahtliku tööga..

Ma kirjeldasin eelnevas jutus oma seitset hobi. Mitu hobi peab inimesel ometi olema ?! (ja miks neid üldse olema peab??).

Arutasime kassiga, et huvitav on, et hobidel on erinev kaal ja väärtus. Kui ma tööintervjuul vastaks oma hobide kohta, et mulle meeldib vaadata tomatite kasvamist ja kassi kallistada, siis ma ilmselt tööd ei saaks.
Kui mu mees räägib, kuidas ta ümber järvede jookseb, öeldakse - vau. Kui ma räägin, et saan sama koormuse soos sumbates ja puid kallistades... siis ei keegi isegi ei muiga.

Mulle tundub, et kuidagi nooblimad hobid on need, mis on seotud teiste inimestega, olles avalikud ja on pigem füüsilised.
Huvitav, kas selle taga on nn usaldamatus. Keegi lihtsalt ei usu, et pühapäeviti kella 17-18 Elmarile kaasa laulmine võiks olla sama professionaalne, kui seda laulukooris teha. Või on selle taga puhtinimlik kadedus : appi, ta suudab. Suudab end kodust välja ajada ja kuhugi minna?!

Tiina Jõgeda kirjutas Ekspressis sellest vanast katsest, Teate küll, kuidas 4 aastastel lastakse
Salat hüppab ise potist välja
(kass ei tea midagi)
kommikausi juures valida, kas nauding praegu, või tulevikus ja siis rohkem.
Ma olen ilmselt see laps, kes oleks valinud kommid hiljem. Või mine tea.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et huvitaval kombel jäetakse alati kõrvale inimeste energiatase. Mis minu meelest on põhiline ja määravaim,
Kõrge energiatasemega inimesed magavad vähe, sahmivad kogu aeg ringi, kogu aeg teevad midagi. Ja need, kes mul silme ees, ka räägivad väga palju.
Eks edu on erinevalt defineeritav. Aga eks on loogiline, et kes palju teeb, see palju jõuab ja saavutab ja suudab.

Mul on madal energiatase. Esimesed 25 aastat ma samuti sahmisin ringi kui elektrijänes. Tegin palju, sest mulle meeldis ja ma tahtsin. Aga, kui mõtlen neile aastatele, siis esimene märksõna on "väsinud". Ma olin kogu aeg väsinud.
Nüüd on paras.

Ja seepärast  on mul viimastel aegadel järjest enam dilemma.
Kas olla mina ise, kuulata oma keha ja südant. Ja kõik see värk.

Ma olen kümneid aastaid käinud ja ju lähen veel. Aga tõesti, siiralt. Mulle ei meeldi spordisaalid. Ei meeldi see higi, tolmu, vanade tossude kirbe arooom. See ajab mind iiveldama.
Südamest ja ausalt mulle ei meeldi, et pean millegi tegemiseks nädalavahetusel kuhugi sõitma. Kohal, siis tegelen ja siis jälle sõidan. Ma tahan kõndida, jalgsi liikuda. Nagunii päevade kaupa istun.

Või pole see mu keha, kes räägib, vaid puhas laiskus, mis toob kaasa mandumise, stagnatsiooni, asotsiaalsuse ja mugavustsooni langemise?
Kas energiat on kindel kogus, ja kui ma olen sellest juba väga suure hulga ära kulutanud, siis ongi seda vähem. Ja ma ei peagi enam palju jõudma?

Või on see üks hale ettekääne ja tegelikult peaks rohkem suutma ning tegema...? Et siis surivoodil saaks uhkusega öelda. tegin, olin ja tegutsesin. Mitte: avhh... ma viitsisin ainult pilvede liikumist vaadata ning mõne raamatu läbi lugeda?

18 kommentaari :

  1. Kui tore kass :)
    Eile oli ju päev pigem lühem kui pikem? Energiatase ongi oluline ja määrav. Mul käib lainetena, kord nii ja siis jälle ei midagi.
    Ja ma ei sunni ka kui ei ole. Lihtsalt vean päeva õhtusse kuidagi ja kõik. Õnneks ei ole mul karja- või teenistuskoera, kellega peaks kogu aeg olema "rindel". Ma läheks hulluks.
    Koer kappab sohvale kohe kui on märganud, et ma omale päevatekki peale tirin. Poeb külje alla ja nii me siis lesime. Hea on. Patakaid peab ju ka laadima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan!
      Ma ei tea. ehk oligi lühem, aga tundus jube pikk...

      Kustuta
  2. Kui sa ise oled rahul oma rahuliku olemisega, siis on kõik ju hästi. Peaasi, et akud said laetud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa ise just kirjutasid loo sellest, et tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt :)
      Kevad kutsub. Tahaks olla asjalik, vajalik, tegus ja tegev.
      Ei viitsi... :)

      Kustuta
  3. Minu lemmiktegevus, kui on aega ja ei pea kuhugi kiirustama - kõndimine. Kui lähen üksinda, panen klappidest käima Raadio 2 ja kuulan Rahva Oma Kaitset, Olukorrast Riigis või mõnda muud saadet, mis huvitab. Võtan suuna Nõmme poole ja kõnnin. Üksinda on tempo üsna kiire, ma nimelt ei oska üksinda jalutada, ma oskan üksinda ainult kiirkõndida. Nii ma siis uhan tund aega Nõmme suunas, siis panen teise saate peale ja uhan tunniga koju tagasi.

    Kui lähen mõne sõbrannaga jalutama, siis me tõesti jalutame. Kas Nõmmel või Kristiines vaiksetel tänavatel. Räägime igasuguseid asju ja hingame värsket õhku. Mõnus! Eile kõndisin sõbrannaga ja sain kokku üle 10 km.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks mul on tunne, et me kohtume aga ei tea seda. Mul on sama rutiin. Pühapäeval kell 12-14 raadio 2 :)
      aga ei, vabandust. Ütleme tere, ma tahaks tegelt ikkagi üksi kõndida :)

      Kustuta
  4. Et need hiljem (ja seega rohkem) kommi valivad lapsed on võib-olla lihtsalt vaimselt võimekamad. Ma olen kuulnud. See ei ole enesevalitsus, see on rohkem aru peas ja seega kõik muud tulud, mis arukatele ikka kipuvad tulema.

    Ma kahtlustan, et osa inimesi valivadki endale hobisid selle järgi, mis rohkem teistes vau esile kutsuks. Aga vist ei peeta heaks tooniks tööintervjuul lausuda, et su eelistatuim vabaaja harrastus on pool-võõrastest inimestest kiituste ja imetluse väljapressimine. Siis ütledki teeseldud tagasihoidlikkusega, et jooksed ümber järve niisama tühi asi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlesin praegu, et mis see blogiminegi muud on, kui võõrastelt inimestelt poolehoiu otsimine :).

      Kustuta
    2. Eriti hea, et seda ütleb Murca, kes saab töövestlusel hooletult lausuda, et "ah, ma käin posti- ja kõhutantsus". Esimene on megaäge, aga poole maailma jaoks ju eelkõige siiski hooramine. :D

      Aga mina, kes ma kompulsiivselt 4-5 korda nädalas trenni teen, imetlen neid inimesi, kes suudavad sel ajal näiteks tarku raamatuid lugeda. Mina teen trenni, sest vaimset enesearendust nii palju ei jaksa. :D Ja iga asi, mis teeb tuju heaks, on hea. Ka tomatilausumine.

      Kustuta
    3. Ma kunagi olen tundnud inimesi, kes hakkasid golfi mängima ainult sellepärast, et see on rikaste inimeste hobi ja läbi golfi mängimise olla võimalik sobivaid sõprussuhteid sõlmida. Need kaks noormeest (tollal ca 23-aastased) tunnistasid ka täiesti häbenemata, et nad üldse suhtlevadki AINULT selliste inimestega, kellest neile kasu on.

      Ka selle järgi võib hobisid valida...

      Kustuta
    4. Üldiselt, kui mul on vaja enda hobidest hea mulje jätta, lausun ma sellise eemaloleva kõrgi kaelasirutuse saatel, et ma tegelen tantsimisega. Või: ma olen viimasel ajal küllalt palju tantsinud. Nipp on täpsustavaid küsimusi esitavaid võõraid vaadata niisuguse kelleks-te-end-peate tõsidusega, et neil on mõistlikum oletada ballett või midagi nende kunstivõõrale pööbliarule mõistetamatut ja mitte midagi juurde küsida.
      Sama moodi vist võiks lausuda: ma olen oma elus päris palju ka kirjutanud.

      Kustuta
    5. Kahju kohe, et ronimise kohta nii öelda ei saa. Seal on hoopis see teema, et kui öelda mokaotsast, et "ah, tegelen pisut ronimisega," arvatakse kohe, et sa oled mingi alpinist.

      Kustuta
    6. Laskmine on ka selline spordiala, millest enamasti mitte midagi arvata ei osata. Pigem jääb võhikutele mulje, et ma olen vägivaldne või midagi muud sama absurdset.

      Kustuta
    7. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  5. Mida? Minu arust on jumala normaalne aegajalt lihtsalt tundide kaupa diivanil istuda ja isegi mitte tuld põlema panna, sest iseenda seltsis on ka hea olla. Või siis sünge olla. Aga see on iseenda oma. Oma süngus.
    Kassiga rääkimine on kah selline prokrastineerimine või õigustamine, et: "ah ma siin niisama räägin kassiga". Iseendaga ei ole sünnis ve?

    Seesuur, et, nimeta see edaspidi mediteerimiseks ja ongi hoobilt sündsus saavutatud.

    VastaKustuta
  6. tervitan vastu. ma arvan, et mul on päris okei kõrgusega energiatase, sest ma olen harva väsinud ja jõuan väga pikalt ja aktiivselt lõbutseda, kui asjaks läheb :P nii palju seda energiat küll üle pole, et peaks spordiga maha rabelema, mul on energia heade asjade jaoks, nende mis mulle meeldivad. nende koguaeg rabelejate jaoks on jube energiakulu, kui nad vaikselt peavad tükk aega järjest pikali pilvi vaatama, nad ei saa sellega hakkama :P

    VastaKustuta
  7. See kellakeeramine mõjub kohutavalt - ma olen rivist väljas juba pühapäevast saadik, kuigi mul ei olnud siis vaja enne õhtut kuhugi minna. Juba see mõjus, et minna tuli valel ajal.

    Kolmandat päeva läbi iivelduslainete ujudes,
    notsu.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!