laupäev, 17. märts 2012

Spliin

Mu pleieris on sadu lugusid ning mitmed neist on aegade jooksul olnud "repeat" peal- ikka uuesti, uuesti uuesti. Sest nad nii on. Sellel hetkel, sellel ajal. Minu jaoks.
Ma tahaksin panna kirja kahe loo loo.

Üks neist on Šostakovitši Romanss filmist "Kiin". Ma ei tea kust ja kunas ma seda esimest korda kuulsin. Võimalik, et nägin lapsena seda filmi, pidin olema ikka väga noor- kuigi, ausalt öeldes, ei mäleta ma isegi seda, millest- mis teemal võis  see film olla. Tollal mängiti klassikalist muusikat palju raadiost, ehk kuulsin sealt. Ei tea. Jäi meloodia, igatsev, nukker. Väljendamas armastust ja pettumust.

Kui sain 7 ja läksin kooli,. Siis marssisin esimesel septembril üle staadioni muusikakooli. Katsetele. Ma tahtsin õppida viiulit ja mängida SEDA lugu.

Teine lugu on olnud minuga samuti nii kaua, kui olen end mäletanud. Teadmata autorit. Teatud aja möödudes tuleb see lugu jälle mu ellu ja jääb painama.
Mõned nädalad tagasi sain kirja ühelt postimüügifirmalt. Varem on nad pakkunud meile loomaraamatuid ja taimeraamatuid ja mida veel Tüütud ja segaste tingimustega. Seekord oli kirjas "kuldne noodivõti" ja oh, see pole veel kõik.. ka plaat. Mozart best of. Kuulan esimese loo, teise ja  ja saate aru. See oli SEE lugu. Mozart, klaverikontsert nr 21, andante. Pole vist vaja öelda, et olen seda nüüd käianud igas võimalikus ja võimatus olukorras.

Midagi neis kahes loos on sarnast. Geniaalsus, lihtsus, üks teema, mis kordub üha ja üha pisut teisenenud viisil. Üles, kõrgele ja kaugele.
Kuidas on võimalik kirjutada mazoorses helistikus nii ilusat ja kurba muusikat. Muusikat, mis ajab su nutma ja naerma samal ajal. Mis paneb su lendama ja keerlema ning viib tagasi lapsepõlve.  Ma olen noor ja kerge ja sale ja painduv ja kerges valges kleidis keset lava.

Küll sul on lustakas laps, ütlevad kolleegid emale, muudkui kepsleb mööda teed. Njah. Ema ei taha väga kommenteerida. Eile tõi see lustakas viieaastane poest mune. Mitte just paljud ei jäänud terveks.
Mul on kõrval arm. Kõrv läks lihtsalt pooleks, kui ma keereldes vastu diivanit lendasin.ja need lugematud lambid nii mu enda kodus kui ka sugulaste juures, mis hoogsa käeviipe peale purunenud...:)
Mu klassiõde ei saa aru. Mis moodi sa tantsid kogu aeg? Mina ei saa aru, kuidas tema ei saa aru- no kogu aeg ju. Kuidas saab liikuda rahulikult, kõndides? Paned kartulid keema ja seni tantsid. Või siis võtad tolmu ja samal ajal teed raadiost tuleva muusika järgi plie´sid...

Me oleme klassiga  Salaspilsi koonduslaagris. Me käisime vaatamas just vangide kambreid. Meeleolu on rõhutud, nukker. Aga väljas on kevad. Sinine taevas ja päike. Lage pisut tuuljne kiviplaatidega väljak. Seesama tunne. Sa lendad. Tuul puhub sulle näkku. Sa oled nii kangelaslik, vapper, tubli pioneer. Kõik seisavad spaleeris reas ja saluteerivad sulle. Ja  sina tuhised sealt vahelt läbi. Tobe eks. Kui ma oleks kirjanik, siis oskaks ma seda tunnet paremini kirjeldada...Ma sain tookord selle kirjandi eest 5+:)...

Nii palju igatsust ja purunenud lootusi. Mis õigus oli neil õpetajatel  sulle öelda, et ma olen tubli selles ja selles ja selles. Anda mulle lootus ja unistused. Ambitsioonid, millel pole määratud mitte kunagi täituda.

Neil hetkedel tajud, et on asju, mis on pöördumatult möödas. Sa ei pea midagi kahetsema. Kõik on. Okei. Ja hästi. Ja parimad aastad on ees. Aga. Mingid aastad ning võimalused ja valikud on möödas ja läbi. Igaveseks.
Mitte kunagi enam ei ole sa õhuline ja kerge 16-aastane sellel suurel laval valgusvihus.
Nutta tahaks.

7 kommentaari :

  1. Romanss filmist "Kiin" on minu eluaegne lemmikviis. Olen sellest (ja filmist) juba päris ammu ka oma blogis kirjutanud, võib-olla pakub Sulle huvi
    http://iltaka.blogspot.com/2008/04/olen-nnelik-liblikas.html
    Ja mu teises blogis on see romanss ühes teises esituses küljeveeru avalooks. Mulle tähendab see viis väga palju.

    VastaKustuta
  2. Mis tuletab mulle meelde, et mina ka oma 4-aastasega tantsin ja hõljun spontaanselt, eriti just köögitoimkonnas olles:)Nagu näha, me ei ole ainsad:)

    VastaKustuta
  3. Meile sai see Sostakovitši muusika tuntuks "Meisterspioon Reilly" filmi algusest, see oli suht populaarne seeria. Seega olin kuni Anu Tali ja Põhjamaade sümfooniaorkestri Vene filmimuusika kontserdini veendumuses, et see lugu pärineb hoopis Reillyst. http://www.youtube.com/watch?v=q0GnJXHIkO0

    VastaKustuta
  4. Mu eelmisele kommentaarile lisaks: seda filmi ("Kiin" (Ovod), 1955), millest Šostakovitsi muusika pärit on, saab YouTube'st vaadata.
    http://www.youtube.com/watch?v=vxOToo6J8jA&feature=results_main&playnext=1&list=PL0665AA04E29D717C

    On olemas ka uus, 1980. a "Kiin", aga ma ei tea, kelle muusika selles on.

    VastaKustuta
  5. Ei jõua kirjutada puhtandit me selles elus.

    Mitmekülgselt andekaid inimesi jäävad need "aga mis siis, kui" küsimused elu lõpuni vaevama. Ja ei saagi kunagi teada, et kui üks liblikas oleks kuskil teinud ühe tiivalöögi teistpidi, kas sa oleksid siis praegu kuulus balletiartist-pedagoog-koreograaf või ülemaailmselt tunnustatud arhitekt või vähivaktsiinis läbimurret tõotava avastuse üks autoritest või 21. sajandi romaani jõuline värske hääl või veel midagi. Ja ei saa ka kunagi teada, et kui sa oleksidki mõni eelnimetatutest, kas sa oleksid siis praegu ennast täielikult teostanud, õnnelik ja rahul. Või põeksid balletimaailma glamuurse fassaadi taga toimuva halastamatu intrigeerimise pärast, veedaksid unetuid öid, nähes, kuidas arhitektuurikonkurssidel võidavad reegliterikkujad ja avalikku ruumi kerkivad ikka mannetud säästulahendused jne jne.

    See on muidugi kasin lohutus. Jääb vaieldamatu karm tõsiasi, et neljakümneste jaoks hakkavad mitmed uksed tasapisi sulguma. Motivatsioonikoolitajad armastavad küll hõisata, et "te võite saada kõik, millest te vaid oskate unistada". Minu pilku kohates on mõned neist lisanud veidi väiksema entusiasmiga: "Noh, vahest ei saa teist tõesti enam baleriini. Ega ka kosmonauti." Ei saa jah. Üpris tõenäoliselt ei saa ka näiteks neurokirurgi, kuigi see pole ju teoreetiliselt võimatu.

    Jäävadki lohutuseks ainult need vanainimese väiksed rõõmud, millest Tiia Toomet viimases Loomingus kirjutab: lapselapsed, sõbrad, iluaiandus, raamatulugemine, käsitöö, loodusfotograafia. Ja blogimine :)

    VastaKustuta
  6. Kui tohib, siis lisan vastuseks veel ühe kauni pala nende kahe kauni kõrvale...
    http://www.youtube.com/watch?v=8Af372EQLck

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!