pühapäev, 18. märts 2012

Kellele on vaja ajalehti 3

Mul kulus täpselt 2 tundi, et lugeda läbi laupäevane Postimees ja Päevaleht. Loomulikult, ei lugenud ma kõike- vaid 21 lehekülge osutusid minu jaoks sellest pakist huvitavateks. Kuna neist 7 oli Päevalehest, siis saab ta ka napi võidu PM ees, mis laupäeviti koosneb kolmest osast.
Ehk siis 5,7 minutit lehekülje (artikli) kohta. Ma ei tea, kas see aeg on hea või halb või normaalne.
Jama on, et niipea, kui lehe käest panen, ei mäleta ma mitte midagi.
Okei, hetkel ma muidugi liialdan, sest nende artiklite kokkulugemiseks võtsin lehed uuesti kätte  ning eilse meedia osas võin julgelt kaasa rääkida:)

Postimehes osutab Tiit Hennoste (linki pole mõtet panna, kuna seda artiklit lubatakse lugeda vaid raha eest) huvitavale dilemmale. Vanad loevad paberlehte, noored online. Vaja on kasvatada järelkasvu, kuid meeldida püüdes noortele kaoksid paberlehe tagant ära vanad ning meelitades vanu inimesi online meediasse ei meeldiks see enam noortele.
Hennostel on kindlasti õigus, aga ta on ära unustanud ära need vahepealsed, minusugused, kes loevad ja jälgivat mõlemat meediat. Näevad kummalgi meediatüübil oma eeliseid ja nisši ja ei tahaks kummastki loobuda.

Ma olen olnud ekraanilt lugemise vastu kahel põhjusel. Esiteks teeb see haiget mu silmadele (kas pole tegelikult veider- kui veedan päeva ekraani taga olen õhtuks surnud- veetes päeva raamatuga loen seda puhkuseks...:)). Ning teine, ehk olulisem - ma ei suuda arvutiekraanil loetavasse süveneda, mul on raske keskenduda.
Alguses kirjeldatu näitab, aga, et sama on toimunud (vähemalt minu jaoks) kahjuks ka trükimeediaga.

Ma olen Postimeest pidanud enda jaoks igavamaks seetõttu, et suurem osa, mis seal kirjas, on nö "vanad uudised"-ma olen neid juba onlinest lugenud. Päevaleht on minu silmis eelises, kuna "vanade uudiste" kõrval on seal pikemad arvamusartiklid.
Arvamusliidrite meelest on seesama justkui Päevalehe nõrkuseks- et ta ei suuda olla operatiivne ja kajastada uudiseid. Ühinemist Delfiga peetakse traagiliseks, kuna see hävitavat "päris uudisteosakonna ja toob lehte netimeedia kultuuri ja loogika".
Minu isiklik sesiukoht on, et kuna online meedia jääb ja on operatiivsem nii ehk naa, siis päevalehed peaksidki võtma üle ajakirjade rolli ja uudiseid mitte niipalju esikohale seadma.

See tundub mulle loogiline, kui poleks just sedasama, esiti mainitud probleemi. Netist kaasatulnud mitte-keskendumine, mis netimeedia  tarbimiseks ja enese ellujäämiseks on hädavajalik:selekteerida oluline, sest uudiseid on selgelt liiga palju, kõike ei jõua ega pea teadma, välja noppida proffide ülevaated ja võtta läbi filtri lihtsalt kellegi, kahtlemata huvitavaid, aga alati mitte objektiivseid arvamusi, on minuga kaasa tulnud ka pabermeedia tarbimisse.  Seesama, mida Hennoste nimetab "hiire-intuitsiooniks". Ma loen pealkirja, sissejuhatuse, artikli lõpu ning siis kui tundub huvitav siis kogu artikli läbi. (Ja tunnen puudust kommentaaridest).Ning üht artiklit lõpetades, hinge tõmbamata, nö klikin kohe järgmisele. Sõnumid segunevad ja ununevad. (Või ehk mitte? Äkki jäävad kuhugi alateadvusesse, et mingil vajalikul hetkel meenuda?)

Ma ei tea, ehk ma olen oma "trendiga" üksinda, kuid kui mitte, siis ei peaks peamine küsimus olema paber vs internett vaid hoopis olulisem- kuidas õpetada inimesi uuesti lugema kirjutatud teksti traditsioonilisel moel. Nii, et need läheksid korda ja jääksid.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!