reede, 30. märts 2012

Rõõmurikkuja

Kallim laekub rõõmust särades koju, kaasas liivataigna koogikesed. (Peale mitukümmend aastat kooselu võiks ju juba teada, et ta ise on ainus, kes neid armastab). Pere teised on julgemad- kes ütleb ausalt, et ei söö neid, kellel on "kõht täis ja üldse ei mahu". Kallim ise peab dieeti. Ta tõi need ainult ja just sulle, Sest ta ju hoolib sinust ning soovib parimat.

Naeratad ja pigistad selle koogikese sisse. Ülejäänud poetad järgmisel päeval vaikselt prügikasti.
Tegelikult pole vahet, millega tegu. Ülemuse poolt kabinetti kingiks toodud lilled, mille lõhna sa ei talu. Vanaema poolt lõpetamiseks kingitud vanamoodne ja ebapraktiline kuldkäekell. Lapselt südamega emadepäevaks meisterdatud ülivinge vihmausside kogu...

Kui sellised tähelepanuavaldused oleksid regulaarsed, võtaksid julguse kokku. Nagu filmides, kus mees tunnistab enne surma, et ta tegelikult vihkab igaks hommikuks praetud mune ning naine rõõmustab seepeale- jumal tänatud, munade lõhn ajas mind igal hommikul iiveldama.  Kallistavad ja järelejäänud päevadel söövad mune keedetult.

Aga kui teine toob sulle kingituse vahel harva, just sinu jaoks, sulle rõõmu valmistada püüdes.
Kas olla aus või vahel on vaja natuke petta, et mitte olla rõõmurikkuja?

4 kommentaari :

  1. Selles olukorras saab olla täiesti aus ilma rõõmu rikkumata. Nimelt saab südamest rõõmustada kinkija tahte üle Sulle midagi head teha ja teda selle eest siiralt ja soojalt tänada. Ese ise on absoluutselt teisejärguline sel hetkel.
    Nii et lause: "See on küll Sinust ääretult armas!" või midagi muud sellist, on vägagi aus ja rõõmutoov. Ei pea ju rõõmustama ja tänama asja eest vaid saab nautida tehtud tegu.

    VastaKustuta
  2. Saab küll tänada ja nautida tehtud tegu, aga täiesti aus enda vastu ikka olla ei saa, sest kallim ju tahab, et sa neid koogikesi sööksid - et tema rõõm oleks täielik. Mismoodi see aus rõõm säiliks, kui sa tänad ülevoolavalt kallimat tahte eest sulle midagi head teha ja viskad seejärel koogid minema, olgu või vargsi?
    Mu vanaema ostis mulle kunagi ühe hirmus inetu sünteetilise kampsuni - suurest soovist mulle rõõmu teha. Ma kallistasin ja tänasin teda, aga kampsunit ei kandnud mitte kunagi. Mu vanaema sai aru küll, et mulle see kampsun ei meeldinud, ja ma tundsin süümekaid, kui see ese mulle kapis näppu puutus - aga ma ei suutnud seda selga panna, isegi mitte vanaema pärast, see oli nii kole. Lõpuks ma viskasin selle vaikselt minema ja vanaema ka ei maininud seda enam. Aga ikka tuleb meelde ja ma ei tea siiani, kuidas ma oleksin pidanud käituma, et keegi kannatanud poleks.

    VastaKustuta
  3. Mulle meenub üks lugu, mida ma olen kuskil juba kirjutanud, aga see sobib siia.

    Nimelt on mul kaks sõbrannat, kes läksid ükskord koos matkale. Sõbranna K. jumaldab telgi ülespanemist, niisiis jättis ta selle töö taktitundeliselt sõbranna A.-le, et teine saaks ka lõbutseda. Sõbranna A. vihkab telgi ülespanemist, niisiis pani ta vapralt telki üles, et teine ei peaks nii vastikut tööd tegema.

    Kuni nad lõpuks omavahel rääkisid, sestsaadik läksid asjad paremini.

    VastaKustuta
  4. "Parem vale õiges kohas, kui tõde iga hinnaga." - Mati Unt

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!