Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

teisipäev, 28. juuni 2011

Kui me lapsed on kord suured...

Appi! Maailm on üks hädaorg. Mu stressitaluvus on miinus sada. Olen paanikas ja hirmul. Tahaks nutta.

Viimati olin siis selline, kui sa läksid kooli.
Ok, kirjutamise ja lugemisega oli kõik kenasti. Aga. Ega nad sind koolis narrima ja kiusama ei hakka? Kas sa jaksad õpetajat lobisemata ja vastu vaidlemata kuulata? Kuidas sa saad elusalt üle tee, kas autod märkavad seda pöial-liisit ja jäävad seisma? Kas sa jaksad lahti tõmmata meie suure ja raske välisukse ning luku lahti? Kas sa ulatud  liftinupuni ning kas lift üldse ülepeakaela tööle hakkab?... Sa ju kerge kui lumehelbeke...

Me lapsed on tublimad, kui me arvame- lohutasid targemad, ja neil oli õigus.
Meil oli kokku lepitud, esimese klassi esimestel päevadel, et tulen sulle valgusfoori juurde vastu. Ootan ja ootan, aga keda pole, on minu laps. Torman kooli, pööran pahupidi klassid ja garderoobid. Õpetaja kehitab õlgu, läks ju koju...? Enne kiirabisse ja politseisse minekut otsustan igaks juhuks kodust läbi minna. Seal ta istub, köögis. Näsib võileiba ja vaatab mulle oma suurte silmadega tõsiselt ning etteheitvalt otsa.
Emme, ma ootasin sind. Miks sa ei tulnud? Mul läks kõht tühjaks ja ma tulin koju....
Sa said hakkama.

On vist elu seadus, et koolieelikute suhtes on meil  väiksemad ootused, mida nad siis alati julgelt ületavad, meid üllatades ja hämmastades. Ja kui me  oma lati lõpuks kõrgemale seame, on neist saanud segased teismelised. Aktselerandid. Oleks nagu juba suur, aga vahel ikka pisi-pisi. Pettume, katkume juukseid, tülitseme ja lepime ja lõpuks ikkagi üllatume, kuidas meil on niimoodi nii suurepäraste lastega vedanud.

Sa jääd alati minu lapseks. Mu pere on söönud ja puhas ja ma ise ka üsna tegus naisterahvas, aga mu ema ei usu siiani, et ma ise hakkama saan. No kuidas saaksin ma need korrad, kui külas olen autoga sõidetud, pesu riputatud või salati hakitud, kui ema ei juhendaks...:)
Enam ei solvu ega vihasta. Nüüd ajab see naerma ja heldima. On hea, kui keegi hoolib. Me ei oska öelda- ma armastan sind, hoolin  ja muretsen sinu pärast.
Me ütleme- kas sa söönud oled, kempsus käisid, võti on kaasas.?..:)

Suureks kasvamine pole ju tulnud järsku. Ikka samm sammult on meie ellu tulnud teised, põnevad ja huvitavad elud, mis polegi enam teineteisega seotud. See, kui sa teises toas tasakesi arvutis oled, või sõpradega väljas, või suvel kusagil ära, see on teistmoodi kui nüüd. Ma teadsin, et sa oled kaitstud ja hoitud. Alati oli kusagil keegi täiskasvanu, kes hoidis pilgu peal.
Enam pole täiskasvanuid. Sa oled ise täiskasvanud.

Ma tean, et sa saad hakkama. Õigupoolest, olen veendunud. Aga nii natukene, igaks juhuks-  muretsemine ongi ju emade amet, eks? Tahaks kõvasti- kõvasti hoida enda kaisus ja kogu maailma murede eest.
Mu väike suur laps. Ma tean, et me peame ükskord kodust minema. Ja sa ju tuled veel tagasi, eks? See on alles esimene peaproov.
Mu esivanemate hinged ja inglid, kes te olete mind läbi elu siidpatjadel kandnud. Palun, minge ja kaitske nüüd minu last. Mina saan ju hakkama.


Eile hakkasid Tallinnas õitsema pärnad ...

8 kommentaari :

  1. Muretsemisest. See võib olla emade amet, aga palun sellega mitte üle pingutada. Võid tekitada allergia. Ja siis on nii, et iga sinu murekribal tekitab plahvatuse.

    Aga ilusasti kirjutad :)

    VastaKustuta
  2. Ja miks sa arvad, et muretsemine on emade, mitte isade amet? Päriselt?

    VastaKustuta
  3. sest ma olen ema:) Tegelikult on Sul õigus. Kui ma ise kodust läksin, siis oli ema väga rahulik, seevastu isa rippus viimse hetkeni piltlikult öeldes lingi küljes, et ma ei läheks... Eks see sõltub inimesest:)

    VastaKustuta
  4. Üks tark inimene on öelnud: Kui emad teaksid, mida nad oma lastele muretsemisega teevad, lõpetaks nad selle sekundiga. Ma proovin endast anda parima, et seda tarkust tütre peal järgida :). võiks öelda, et tuleb välja juba päris kenasti.

    VastaKustuta
  5. Kui teismelised tütred hakkasid kodunt väljas käima, aktiivselt sotsialiseeruma, siis oli lugematuid öid kui kõõlusin köögiakna peal. Kuni nägin, et nad on koju jõudnud - maja ukse ees. Keerulisem oli teha sprint köögist magamistuppa teki alla. Et nad ikka näeksid, et usaldan ja ei muretse. Hommikul tuli teha siis veel üks etteaste, et ükskõiksel häälel küsida: sa ka kodus!? mis kell jõudsid?

    VastaKustuta
  6. Mu vanaema küsis pealt seitsmekümneviiesena minu emalt, umbes viiekümneaastaselt tütrelt neidsamu "kas-küsimusi". Ja minu ema kordab neid minule, mina omakorda oma tütrele. Instinkt, mis sunnib hoolitsema järglaste eest. Õnnitlus suureks kasvaud lapsele - oled teinud head tööd :)

    VastaKustuta
  7. Ma tean, mida Sa tunned. Mu pisike-armas-ilus-särav põngerjas plaanib minna piiri taha tööle. Püüan sellest mitte mõelda.

    VastaKustuta
  8. See on igal juhul parem variant, kui see, et lapsed jäävad elu lõpuni vanemate kaela ja hoole alla. Iseseisvumine toimub ainult selle läbi, et minnakse oma elu peale.
    Ma olen näinud, kuidas muidu kenad "lapsed" oma vanematega kisuvad tühiste olmeliste asjade pärast.
    Seega, las nad lähevad. Kodu jääb ikka alles ja vanemad ootama.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!