neljapäev, 2. juuni 2011

Nostalgianeljapäev - Sõbrad

Kunagi sai õpetajaga, kahjuks ei mäleta millise kirjandusteose raames, tuliselt vaieldud teemal- kas sõpru valitakse.
See millises klassis me õpime või millised lasped elavad mu hoovis, on juhus. See pole mitte valik, vaid kohandumine, leppimine. Või kui valik, siis sunnitud valik- ütlesin mina.

Ma olen oma elus palju kolinud ja käinud vähemalt sajas trennis, reisil, laagris, laulu-tantsupeol... jne jne. Kõik suhted, mis tekivad, saavad ühel päeval otsa, olin ma selleks ajaks õppinud.

Aga jah, õpetajal oli tookord õigus. Mõned neist kohatud kaaslastest on rohkem Minu Inimesed, kui teised. Ta muutub sulle nii omaseks.Teil on sarnased väärtushinnangud, te naerate sarnaste naljade peale. Sa tead, kus on tema köögis lusikad ja prügikast. Need koosoldud nädalad või kuud või aastad olete te olnud lahutamatud. Mõistnud teineteist poolelt sõnalt.

Ja siis ühel hetkel üllatud, sest tegelikult on lisaks teie ühisosale, veel suurem teine elu. Elu, mida ta elab sinuta. Ta teeb veidraid otsuseid ning naljakaid valikuid. Sa ei tea lõpuni, kuidas ta suhtleb oma vanemate või lastega, kuidas hommikul hambaid peseb.
Ja siis viib elu teid lahku.
Mingi juhuslik lõhn, meloodiakatkend või olukord toob meelde inimesed minevikust.

Kedagi olen ma hiljem juhuslikult tänaval kohanud. Minu ülevoolava taasnägemisrõõmu on ta kustutanud tõrjuva naeratuse ja külma pilguga. Me oleme võõrad. See kriibib hinge ja ajab nutma- kas ma tõepoolest kujutasin seda kõike ette?

Kedagi olen ma hiljem juhuslikult kohanud tänaval või facebookis. Peale ülevoolavat rõõmustamist taaskohtumise üle, aruannet kuidas läheb ning minevikumeenutusi tekib ebamugav vaikus. Meil pole millestki rääkida, sest meil pole ühist olevikku. Oli vaid minevik ja see on möödas. Kas see oli üldse sõprus?

Kedagi olen ma hiljem juhuslikult kohanud tänaval või facebookis. Peale ülevoolavat rõõmustamist taaskohtumise üle, aruannet kuidas läheb ning minevikumeenutusi kulub paar sekundit. Ning vahepealseid aastaid poleks nagu olnudki. Me jätkame just sealt kus tookord pooleli jäime. Meie elud on kulgenud üllatavalt sarnased, me oleme huvi tundnud sarnaste asjade vastu, meile meeldivad endiselt samad teemad, väärtused ja naljad. Me lubame kirjutada ja helistada. Ja paar aastat hiljem avastad ühtäkki, et kiire igapäevane elu on teid taas lahku viinud.

Mu kallid Kaili, Roland, Liina, Ursi, Tiina, Jass, Krissu, Toomas, Mannike, Sirts, Katrin, Hela, Heiki, Anne, Kristi, Rasa, Ieva, Robertas, Audrius, Marget ma armastan teid väga. Ma mõtlen teie peale ja soovin, et teil läheks väga hästi.

4 kommentaari :

  1. Ursi on üsna haruldane nimi, neid olla Eestis vaid paar. Minu õde on üks neist, huvitav, kas see nimetatu võib olla tema...

    VastaKustuta
  2. Ursi on tegelikult Ursula:)
    Aga Sinu õele samuti minu poolt head soovid!:)

    VastaKustuta
  3. Elu muutub ja meie koos temaga....paratamatult mõned kaaslased jäävad ja mõned lähevad...mis teha..see ei kahanda koosoldud aegade väärtust..vahel oled muidugi ka üksi...kas hingeliselt või füüsiliselt...või mõlemat..vahel on nii palju kohustusi, et muuks aega ei jagu..ja kui kohustused vähenevad või lõppevad...siis oledki nagu ripakile jäänud...mis teha...elu

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!