esmaspäev, 27. juuni 2011

L. Mletšin Breznev

Ma ei saa mäletada Breznevi aega, kuna sel ajal olin ma alles rõõmus oktoobrilaps ja pioneer, aga ometi tekitas see raamat minus tunde- oi, kui tuttav see kõik on.
Millest on kahju, kuna tegelik tunne seda raamatut lugedes peaks olema vastupidine- jumal tänatud, see aeg on läbi.
Mõned aastad tagasi töötasin ma suures rahvusvahelises firmas, kus kaadripoliitika käis samuti, kui raamatus kirjaldatud Breznevi ajal. Kord aastas kutsuti meid kabinetti ning anti teada, kuhu meid sel korral paigutatakse. Vaba aeg kohvinurgas kulus skeemide, kes-kellega-käib arutamiseks.

Kas ma olin õnnetu? Pigem mitte- hea on tunda, et sinust hoolitakse, pannakse tähele, antakse võimalus end proovile panna erinevatel kohtadel. Etturi tunne ning trots oma saatuse ja karjääri üle ise otsuseid teha, tekkis oluliselt hiljem. Selle Firma omanikud ja juhtkond olid Läänest, neil polnud ega saanud olla mitte mingisugust NL kogemust.
Ja see pole nii ainult Firmades, ning mitte ka ainult pealinna valitsuses, nagu on selle raamatu arvustustes juba paralleele tõmmatud. Kas riigi ja EL ja maailmaorganisatsioonides on kuidagi teisiti?

Ja kas ongi taunimisväärne, kui eelistatakse nö omasid, äraproovitud, tuttavaid ja soovitustega inimesi? Pigem võib tekkida probleem, kui valikut tegeva juhi väärtushinnangud pole sellised kui võiks. Kas lojaalne ja edutatav inimene saab karjäärivõimaluse tänu tingimusteta kuuletumise eest või vastupidi, julguse eest oma peaga mõelda ning otsustada...

lk.349
Oleks nagu noorsugu... Kuid selles asi ongi, et see pole mingi noorsugu, vaid spetsiifiline kategooria- ametnike järelkasv-aparaadi juhtkonna  vahetus. Need inimesed planeerivad varakult oma juhikarjääri. Noored inimesed, kes pole elus veel midagi teinud, kel pole veel mingeid kogemusi peale ülemuse või juhi omade, on juba kutsustud juhtima, õpetama, kasvatama. selles on midagi ebanormaalset, ebaloomulikku... 
Ei ole juhus, et just... tegelased on meil kõikvõimalikest tegelastest kõige konservatiivsemad.
Arutas Tvardovski juba sel ajal.  Kes poleks kuulnud, juhtimiseks pole vaja haridust, vaid säravaid silmi ja õiget suhtumist ning isikuomadusi. Eks.

Meie ajalugu teeb spiraale  ja iga kord peale raskeid aegu, kui on vaja kiiresti riik üles ehitada ning majandus taastada, muutub paradoksaalselt hariduse tähtsus. Vaja on spetsialiste kiiresti ning kiirkorras saadakse juhtideks ja tegijateks. Nagu me ka lähiminevikust mäletame. Ja saadakse hakkama. See paneb mõtlema, et
haridus on heade aegade luksus ja ehk tõesti ületähtsustatud?  Võib- olla ongi õigus neil, kes tugeva baashariduse asemel jutlustavad seisukohta, kus lapsed peaksid saama hoopis loovust, koostöövõimet jt praktilisi oskusi?


Seda riiki, enne kui see uppi läks, juhtisid "akadeemikud" mitukümmend aastat. Ning ma kipun arvama, et teadmatusest ja harimatusest tehtud viletsatest otsustest osutusid fataalsemaks need, mida tehti hirmust.  
Kõige taga oli hirm, nagu Imbi Paju on oma teoses väga leidlikult sõnastanud. Breznevi ajal ei lastud enam inimesi maha. Otsused ja valikud tehti hirmust kaotada privileegid.


See oli õnnetu põlvkond. Sündinud segastel revolutsioonilistel aegadel. Suur nälg, repressioonid. Siis sõda ja nagu oleks sellest veel vähe, veel otsa repressioonid ning endiselt nälg. On inimlikult mõistetav, et soojast kohast hoiti kinni küünte ja hammastega.
Ja täna demokraatlik ja jõukas EL riik, kelle valitsejad teevad populistlikke ja riigile kahjulikke majandusotsuseid samuti hirmust kaotada privileegid. Mis on teie vabandus, ánthro̱poi...?
Kas on olemas ideaalset võimu? Ideaalseid valitsejaid, kes ei hulluks oma võimust ning saadavatest privileegidest?
 lk. 244
.. esitati kui tõendeid relvastatud vandenõu ettevalmistamisest,.....Nõukogude sõduritele seletati, et "NATO väed ähvardavad vallutada Tšehhoslovakkia ja kukutada rahvavalitsuse".
Millise elegantsusega suudame me siiani leida ettekäändeid mõne rahvuse ja riigi "vabastamiseks", aitamiseks, majanduslike huvide tagamõttega.

Tegelikult on see müstika, kuidas ja kui palju sõltub ühest konkreetsest inimesest. Ja veelgi veidram on see, et asjad- mitte ainult globaalsel, rahvuste ja riikide tasemel, vaid ka igapäevases elus, ei juhtu enne kui aeg on küps. Kindlasti on seda võimalik igati ratsionaalselt ning mõistlikult selgitada, aga täiesti fakt, et asjad juhtuvad siis, kui aeg on paras, või natuke hiljem. Raamatust tuli välja, et meie vabariigi juhid olid tegelikult tropid. Nagu selgus, Rašidov toimetas Usbekistanis nagu tahtis. Siit edasi võib mõelda miljon "kuid", kui Eesti NSVd oleks juhtinud karismaatiline liider, milline oleks siis olnud meie saatus. Me olime ju nagunii juba okupeeritud, väed sees, venestatud... mida veel oleks saadud teha? Kui, kui, kui...
Raamatust tuli näiteks välja, kui lähedal me olime plaanimajanduse lõpetamisele, kui lähedal tuumasõjale...Ju siis polnud aeg selleks küps.

Ja kuidas me siis ühel hetkel saime üle hirmust, et taastada oma riik? Ning nüüd on see hirm meis tagasi, pisut teisenenuna.
Me tahame jälle stabiilsust, et kõik oleks nii nagu ikka. Me paanitseme endiselt maailma tasemel liigse sõnavabaduse ja infolekke pärast. Ja kas me oleme muutunud hoolivamaks, kui lisaks riikide pealiine kahjustavatele mõtetele oleme lisaks saanud poliitkorrektsuse, mis ei lase solvata vähemusi põlisrahvuse õiguste hinnaga?
Meil on endiselt kõrged poliitilised mängud ja arutud otsused selleks, et suhted säiliksid.
Meil on endiselt oma tõde ja nägemus ajaloost, ning kõik, kes teisiti mõtlevad, on riigi õõnestajad ja rahvuse vaenlased. Me rakendame endiselt teadlasi sõna võtma mõne tegevusala poolt või vastu. Lihtsalt ajend on muutunud. Me ei kaitse enam ideed ja unistust kommunismist, vaid oma raha.
 
Kui raamatu struktuurist rääkida, siis pisuke pettumus oli, et Breznevist oli juttu suht vähe, rohkem oli kaastöötajatest. Kuna võõraid nimesid ja numbreid oli väga palju, siis uue trüki puhul võiks tõsiselt kaaluda skeemide lisamist. Kust näpuga järge ajada, kes on kes ja millisel võimupositsioonil. 

Aga lugeda soovitan kindlasti.

2 kommentaari :

  1. Väga hea ülevaade on Sul. See on tõesti hea ajasturaamat.
    (Loen ka parasjagu "Brežnevit", kolmandik on veel lugeda, aga olen sellest teinud ka paar postitust oma blogis.)

    VastaKustuta
  2. Linda, lugesin just ka Sinu postitust:) Teemad on õhus!:)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!