Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

teisipäev, 3. mai 2011

Uudiseid kultuuripealinnast- Pühad

Pühapäeval oli vaja korraks poodi minna. Kuna sabad tundusid ühepikkused, kõigis 4-5 inimest, siis jäin seisma hallipäise naise taha.
Vanaldane, aga väga kõbus proua pöördus rõõmsalt minu poole- C prazdnikom!
Naeratasin tõrjuvalt, pingsalt mõeldes, mis pagana püha ometi täna on.
Ahaa... õige, volber, esimene mai...

Pilk inimeste korvidesse tõi arusaamise, et ma oma pooliku leivapätsiga olen täielik outsaider. Selle poe alkoholikäive pole ilmselt kunagi vilets, aga inimesed ostsid kooke, torte, rosoljet ja punast kala. Presidendiproua  hiljutine  ilmutus valgest surmast tundus olevat langenud õige viljatule pinnasele.

Tädi mu ees ostis viina. Ma ei väsi ikka veel hämmastumast ja üllatumast milliseid viinamarke meie riiulitel näha saab. Lettidel olev juustu- või leivavalik on viinavaliku kõrval poisike. Neid tundub olevat tuhandeid.
Aastad tagasi "teeme äral" miljoneid tühje pudeleid kotti kühveldades sain teada, et prügistajate lemmikmark on Mrnaja. Polnud kuulnudki. Alaealise klassivend tellis loosipakiks Kalashnikovi. Olete kuulnud? Proua korvis oli pisike pudel Torni viina.

Tüüpiline murphikas. See saba, kus sina seisad, liigub kõige aeglasemalt. Ees oli mingi probleem, kuna turva ja peakassa kutsuti kohale. Selgus, et seal ühel ei jätkunud raha ning sissepakitud kaup saadeti turvamehega saali tagasi.

Vanaproua mu ees oli pulbitsevalt päikeseline, rõõmus ja jutukas. Ma kuulasin klapid peas muusikat, seepärast naeratasin eestlaslikult tõrjuvalt. Tädil oli sattunud kehv positsioon. Ka tema ees seisev naine polnud vestlusest väga huvitatud. Tädikest ei paistnud see häirivat ning ta jätkas segamatult vaheldumisi meie mõlema poole pöördudes jutuvada oma elust ning eesootavast peost ja kodus ootavast mehest.

Sveta, idi sjuda. Ishjo odin- karjus kassapidaja Nastja üle saali peakassapidajale. Minu ees seisval proual polnud kaardil piisavalt raha ja pudel võeti käest.

No kuidas te siis niimoodi, noomis Nastja leebelt naeratades tädikest, kel huul hakkas värisema ja silmad kiskusid veekalkvele. Ukse kõrval on ju automaat, te saate sealt vaadata, palju teil raha on...

Aga ma ju ei oska seda... vaatas lootuse kaotanud ahastava pilguga prouake kassapidaja ja minu poole.

Orkester koos Montserrati ja Freddyga hakkasid jõudma üleva finaalini. Barceloo..na..Päike paistis läbi tolmuse akna.
Jah, ütlesin ma suuremeelselt, lisage see pudel minu arvele...

Noh, tegelikult ma niimoodi muidugi ei öelnud. Hetk varem olin aru saanud, et see pole päris see koht, kus oma head südant ja abivalmidust näidata...:)

Oli pühapäeva ennelõuna. Töötava rahva pidupäev.

1 kommentaar :

  1. Järve Selveris asuv postipood oli suletud. Vantsisin markide saamiseks maha pika tee ja pettusin.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!