Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 29. detsember 2010

E. Gilbert Söö. Palveta.Armasta

See raamat oli planeeritud jõulukingituseks. Aga õnneks või õnnetuseks on mul (loll) komme kõik raamatud enne kinkimist läbi lugeda. Seekord õnneks, kuna selgus, et antud kingitus oleks osutunud piinlikuks.
Ilmselgelt pole ma ka ise 100% selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma üritan mitte väga kriitiliselt kirjutada.

Tegelikult on see huvitav. Ma tean, mis on depressioon, identideedikriis, eneseotsingud jne. Aga selgub, et mul pole piisavalt empaatiat. Ma ei viitsi lugeda kellegi teise depressioonist. Mu enda oma on huvitavam. 
Kas olete tähele pannud, et ilukirjandusse on ilmunud uus stiil- naisteajakirjade stiil. Raamat kirjutatakse minavormis, vahele puistates vaimukusi, palju eneseirooniat. Peategelane on 30+, keeruliste meessuhetega, üldjuhul alkohoolik ning noorem õde või üksik laps. Ta on sündinud kahe vasaku käega st väga kohmakas, saamatu ja äpu, seevastu enam-vähem intelligentne (kui jätta kõrvale fakt, et ta defineerib end ainult läbi meeste). Tundub, et tema lapsepõlves polnud meediat ega raamatuid, sest alles kolmekümnendates jõuab temani kuueteistaastaste tõdemus. Kui sul on probleem, siis tuleks see lahendada. Ja sa ei pea minema mehele ning saama lapsi. Ning kogu maailm pole pööranud oma pilke sulle.
Üllatuslikult on sel kangelasel üldjuhul väga tegus ja mõistlik ema (st et võiks ju eeldada puuduliku kodust kasvatust vms). Ja pole vaja küsida, kust sellised Lizid, Julied, Bridgetid ja Francesed tulevad. Väiksena olid nad Bellad.

Mulle jääb segaseks Ameerika lahutuste lugu- huvitav, et kõigis raamatutes jäetakse see peatükk vahele ( nt "Toskaana päikese all", meenub kohe) ja räägitakse ainult koletutest tagajärgedest. Minu mõistus ei saa aru, kuidas nendes lahutustes naised varast lagedaks tehakse. Aga igal juhul on see väga kole ja ebaõiglane. Sellest tulenevat stressi suudan ma mõista küll.

Kas pole tegelikult naljakas, kui palju määrab meie st naiste elu see, millal kohtame õiget meest, kellega lapsi saada. Sa võid ju unistada 7-st lapsest. Aga kui ei kohta seda õiget, siis see vaid unistuseks jääbki. Ja võid unistada vingest karjäärist. Aga kui õige mees kutsub sind maailma lõppu. Siis... vähemalt kaalud seda.
Kas see juhtub 20+ või 40+. Esimesel juhul on 30+ sinu elu parim aeg. Lapsed kannavad kaela, vanemad on veel kõbusad. Sul on kogunenud natuke rahakest ja sa oled tööalaselt midagi saavutanud. Sa oled aru saanud, et ka kõige lähedasemad sinu ümber tulevad ning lähevad, ja kõik mis sa oled ja elad, oled vaid sina ise. Ei pea Indoneesiasse selleks sõitma.
Kohates 40+ imikuvanemaid, jääb vaid üle kergendatult ohata- õnneks, on see läbi. Sest selles vanuses ei jaksaks olla enam ööd läbi üleval, rääkida lihtlausetega. Lisaks tead sa selleks ajaks juba liiga palju toitumisest ja tervislikkusest, mistõttu on laste normaalseks kasvatamine järjest keerulisem. Et siis, mõistan peategelase paanikat laste saamise ees küll.

Mulle väga ei istu, kui jagatakse coelholikke klišeetarkusi ning veel arusaamatum, kui see seotakse vägisi jumalaga. Tsitaat raamatust:
"Aga muidugi on Jumalale juba teada, mida ma vajan. Küsimus on selles, kas mina seda ise ikka tean. Inimene võib ju viskuda Jumala jalge ette abitus meeleheites- ma ise olen seda korduvalt teinud-, kuid see tuleb ju ainult kasuks, kui sa oskad midagi konkreetset ette võtta".
Kallis inimene. Just nii see ju ongi. Mõtle välja mida sa tahad ja siis tee seda. Jäta jumal rahule.

Raamatu teine ja kolmas osa on paremad. Reisikirjeldustena on Bali ning India väga põnevad. Eriti lahe oli Bali meditatsiooni õpetus- lihtsalt istu vaikselt ja naerata. Seda peaks me kõik sagedamini tegema.
Mulle ilmselt meeldiks selle autori teisi jutte lugeda. Kus peategelaseks pole tema ning tema õnnetu elu.

* pilt on varastatud internetist.

20 kommentaari :

  1. Ma lugesin selle raamatu järge."Abielu tõotus".Peab ütlema, et see polnud ka minu maitse.

    VastaKustuta
  2. Huvitav, mulle ka see raamat kohe mitte ei meeldi. Igav on. :)

    VastaKustuta
  3. Mina raamatut pole lugenud, aga film oli sisult nõrk. Kuigi väidetavalt raamat on parem kui film, ei viitsi seda ilmselt lugeda.

    Ma ei tea, kuidas see Ameerika lahutuste asi täpselt käib, aga filmidest on jäänud mulje, et lastega pere lahutuse puhul maksab mees kogu nende ülalpidamise ja on ise rahast puhtaks tehtud. Kui aga naisel ei olnud enne abielu mingit vara, paaril pole ühiseid lapsi, siis miks mees peaks osa oma varast naisele andma? Eriti, kui naine oli see, kes lahutust tahtis, nagu selles loos. Aga vinguda selle "röövimise" üle võib ju ikka. Nagu ka kõige muu üle. Mis krd. eneseteostus sel Lizil puudu oli? Mees ei keelanud tal ju kirjutamast...

    VastaKustuta
  4. Kas sel vaesel naisel läks ka Brasiilia vabrikandiga abielu lörri? Või millise "Abielu tõotus"?
    Kardetavasti jääb see järg minust lugemata, aga kurb oleks ikkagi teada, et aasta sisemise rahu osinguid vilja ei kandnud:)

    VastaKustuta
  5. Raamatust endast mul (positiivne) arvamus puudub, sest mu elu on selliste lugemiseks liialt lühike, aga tahaks öelda selle varastatud kaanepildi kohta... et see ei ole varastamine, kui blogija (või kesiganes) paneb oma wõrgulehele miski kaanepildi... eriti veel kui jutt on ka sellesama raamatu kohta...

    VastaKustuta
  6. Ei tal ei läinud Brasiilia vabrikandiga abielu lörri, aga ta püüdis võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega.Terve raamat oli täis lõputuid arutlusi teemadel kirg,truudus,tavad,partnerite ühtesobivus,lahutusoht.Armastusest polnud nagu juttugi,kuigi oli reklaamitud armastuse loona.

    VastaKustuta
  7. Armastust pole olemas, sest niipea, kui keemia kaob, minnakse lahku või hakatakse vihkama. Siia kommentaariumi on kokku sattunud müttekaaslased, kes arvavad, et Gilbert oli õnnetu. Oo ei, temast õnnelikumat on raske leida. Aga üldiselt on õnnetud need, kellele see raamat ei meeldi või kes arvavad, et elu on selle lugemiseks lühike. Ilmselt jusr seetõttu elu lühikeseks jääbki, et Gilbertlik õnnelik maailmanägemine pole veel selles elus jõukohane. Ehk siis järgmsies elus, kunagi ikka.

    VastaKustuta
  8. Mina küll ei arva, et armastust pole olemas.Minu abielu kestis 30 aastat ja keemia oli viimase päevani.
    Gilberet minevikku tumestas ju košmaarne lahutus.Ma küll ei kujuta ette,et kui ma olen õnnelik ja armunud, peaksin lõputult arutlema kas see mees on ikka õige ja kas mul tasub temaga abielluda.

    VastaKustuta
  9. @anonüümne. Armastus on olemas. Nii pea kui keemia kaob, tuleb asemele sõprus, austus, lugupidamine jne.mis muutub aastatega ainult tugevamaks.
    Vaevalt, et Gilbert õnnetu oli- raamatu lõpus leidis ta ju enese ja armastuse jne.
    Aga ju siis pole see meile jõukohane:)

    VastaKustuta
  10. Küllap mõned arvavad, et parem olla kannatav Sokrates kui õnnelik Gilbert. Kuigi palju toredam oleks muidugi õnnelik Sokrates. Ja välja kukub pigem ikka õnnetu Gilbert :)

    VastaKustuta
  11. Ma lugesin ju teist osa ka ja tean kaua ta kõhkles enne kui oli nõus abielluma.

    VastaKustuta
  12. Eile keegi just kiitis ja ma nõustusin juba kinokülastusega. Mis ma pean nüüd haigeks jääma või? ;)

    VastaKustuta
  13. Film oli mu meelest lihtsalt tänapäevasest tsiviliseeritud naisest, kel on objektiivselt võttes nii muretu elu, et ta lihtsalt peab omale probleemid välja mõtlema. See võrdlus naisteajakirjade stiiliga mulle endale kohe pähe ei torganud, see on Sul õige. Ka naisteajakirjad ju kõigepealt esitavad vajaduse/probleemi/küsimuse ja siis pakuvad rohkem või vähem vahtu täis ja varieeruvalt kommertsliku vastuse.

    (Vaatasin tookord filmi ära, võtsin oma laste vanaemalt hoiujärje üle. Noorem poiss vaja magama panna, suuremal eesti keeles luuletus kirjutada ja plikaga inglise keele sõnade töö. Ahi kütta ja tööasjad üle vaadata. Ei mingit Itaaliat, Indiat ega Bali tarka. Nii et võib ka resümeerida, et viinamarjad olid hapud...)

    VastaKustuta
  14. Paljud vist ei saa aru, et see raamat räägib ju selles elus kõige olulisemast - teekonnast iseendani. See on kõige keerulisem ja suurimat julgust nõudev samm, sest tavaliselt kaasneb sellise enseotsinguga palju valu nii endale kui lähedastele. Enamik ei julge seda kunagi teha, tihti isegi mitte mõelda. Pigem tuimestame need tunded alkoholi ja Ad-dega.
    Film oli tõesti nõrk, kuid minu jaoks oli raamat hea ja mingit soigu seal küll ei olnud. Vahest veidi ameerikalik, aga lugeda tasub juba selle hea huumori pärast. Ilmselt on neil selle raamatu tegelikku sõnumit keeruline mõista, kes pole suures kriisis olnud.
    Eks igalühel on õigus omale arvamusele.

    VastaKustuta
  15. Keha vajadused on üks asi, keemia võib ka surmani olla, aga armastuseni küündib inimkonnast esialgu vaid üks protsent ja ülejäänud peavad esialgu leppima omandiinstinktiga, meeldib see või mitte. Hoolivaid inimesi on rohkem kui protsent, nemad on aimu saanud - ka oma alateadvust kuulates - et armastus on olemas igaühes nagu uinunud olekus vähirakud. Siis minnaksegi ennast otsima...........ja ollakse hoolivad. Blogides kohtab hoolivust harva.Küllap seetõttu kohtabki lugeja selliseid yksikhunte, kes arvavad, et neil on õigus hinnalipikuid kõigile külge panna ja Gilberteid arvustada.

    VastaKustuta
  16. ..hallidedeks kivinägudeks saab sõimata taipamatu, kes veel kivisel arengutasemel.....siis jõuab ta taimsele tasemele , edasi loomsele ja lõpuks suunab ta paratamatult pilgu Inimese poole ja siis ta mõistab, mis on armastus. Armastuse tunnus on respekteerimine. Nii kui väidetakse, et keegi ei meeldi, näiteks Gilbert, on tegu kõike muud kui armastava isikuiga. Armastus võib kritiseerida, et miski talle ei meeldi, aga isiku vastu on temas armastus. Kui poleks Gilberteid, mõllaksid maailmas suuremad sõjad kui praegu.

    VastaKustuta
  17. Ei ole võimalik!!!
    Tuleb välja, et Gilbert on veel püham, kui Petrone...
    http://indigoaalane.blogspot.com/2009/11/jpetrone-minu-eesti.html
    Ärge pange pahaks, aga jätan endale siiski oma blogis arvata mida tahan. Lugemine on vabatahtlik.
    World peace!:)

    VastaKustuta
  18. lugesin su kirjeldust ja nii naelale pihta kui pihta.
    ...kui enda depressioonid on huvitavamad :D
    tuju jälle hea, mis ma küll teeksin ilma blogijateta?

    võtsin raamatu kätte ajaviiteks, siis õnnestus filmil käia koos väga hea kommentaatoriga. saime jupikese nalja seal Tartu mugavas kinosaalis.

    aga üks mõtteke tekkis: kes eestlannadest sellise üllitise üllitaks?

    VastaKustuta
  19. Selline üllitis on juba olemas, Epp Petrone oma.

    VastaKustuta
  20. Sarah Mcdonald -"Püha Lehm"- !!! Ilmselt on "Palveta-armasta..." selle pealt maha viksitud. Küll aga on Püha lehm sada korda parem sellest Gilberti omast,lahutama ka ei aja,pigem vastupidi, ja India kirjeldused on väga mõnusad.Lugege!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!