Üks päev puhkuseni

Ma panin meelega sellise pealkirja, et välja vabandada oma nutust olekut. Üritan midagi positiivset ka vahele pista. Eks näis.

Ma olen väsinud. Ja käsi valutab ( ja lisaks ka puus ja jalg jne). 

kui ma oleksin usklik, siis usuksin, et see on mulle saadetud katsumus ja õppetund. Minu jaoks on oluline omada kontrolli, aga nüüd see tunne, et oled pisike suleke tormis ja mitte midagi teha ei saa.. hmm. Ütleme siis, et see on väljakutse. Raske.

Töö näiteks. See mis praegu toimub on.. õudne. See arusaamine, kuidas sa ei saa mitte midagi teha ega muuta. Optimistlik mina viskaks nalja, et varu popcorni jne, aga mu praegune mina lihtsalt ahastab. Ja mitte personaalselt, et mis minust saab. Mingil põhjusel tajub mu aju kogu seda globaalset ahelat ja maailma täielikku muutumist. Uus maailm on kahtlemata huvitav, ja olles elanud NLs, siis kas saab tulla midagi veel hullemat? Aga ikkagi ei taha, tahaks rahu maailmas. Valgustatud demokraatlikke juhte.

Kuna ameerikasse ei saa enam eksportida, siis on Euroopa kaupa täis. Seda võimendab ostujõu langus, sest kõrged hinnad. Ja need ei ole ainult Eestis! Valmistoote hind kisub praegu alla 3 euro ja tooraine eest maksame endiselt ligi 5. Ilma valdkonda teadmatagi saad ju aru, et see pole jätkusuutlik.
Lisa siia seakatk ning reaalsus, et meie liha isevarustatus, mis oli siiani ca 70% langeb nüüd u 30%ni. Ja.. 
ma tahaksin ära kägistada kõik need, kes tulevad rääkima sellest, et toidujulgeolek on mingi tööstuste poolt välja mõeldud pseudoteema. Mäletad, et me lootsime kunagi oma julgeoleku osas ameerikale ja natole?  Kas sa kujutad ette elu, kui ühel hetkel pole enam süüa? Ja nagu näitas koroona, siis kriitilisel hetkel on kõik meie naabrid küüned enda poole. Nii lihtsalt oli.

Mina ja poliitik

Minust on nüüd saanud see veider keskeas naine,  kes käib vingumas. Või kui kasutada mitte pisendavat väljendusviisi, siis  poliitikutega vestlemas. Ideaalses maailmas peaks ju olema nii.  Me kõik teeme oma tööd ja ma annan enda nimel õiguse teha otsuseid kellelegi.  

Aga kuidas minul on

otsustasin, et hakkan soome keelt õppima. Kunagi ammu käisin isegi kursused läbi, aga midagi külge väga ei jäänud. Soome keel on raske. Kui vene või inglise keeles on selge- kaks varianti: kas tead, või ei. Siis soome keeles on 50/60. Võib panna täppi ja võib ka mitte.

Miks soome. Võib juhtuda, et kevadel lähen soome messile ja oleks ju äge midagi rääkida. Ja naljaga pooleks. Kuna mees oskab hispaania keelt, siis on meil rohkem variante, kuhu emigreeruda.. ( sry).

Mehelt sain speakly konto ja ise võtsin juurde duolingo. Selle viimasega on naljakas. Ta õpetab inglise keele baasilt. Ma ei oska endiselt inglise keele artikleid ja küsimusi koostada  st sõnade järjekorda. Ja siis irvitan iga kord, kui programm paneb mulle miinuse vale inglise keele eest, aga soome keele kirjutamata täpitähe osas juhib lihtsalt tähelepanu " kirjaveale".
Niipalju siis AI tarkusest.
Hetke algtaseme juures väidan, et soome keel on lihtsam, kui inglise:) 

ja mu kallis aju. Täielik keelte error. Vaatan Mr. ja Herra asemel kirjutan Mr. ..
Kuna ta paneb segamini soome keelest inglisse ja vastupidi, siis vahel paneb ikka lausa kukalt kratsima, et oot, kummas keeles ma nüüd praegu kirjutama pean...

Sõnavara on ka naljakas. Teadsid, mis on soome keeles ulakas võlur? Aga uje jänku? 
Mine tea, samas, ehk on seda ka kunagi vaja teada.

Näis, kaua viitsin. Momendil on tasuta versioon, mida ma püüan üle kavaldada. 70 eurot tundub õiglane, aga .. vaatab.

Nostalgianeljapäev. Meie sõbrad

Ma ei saanud kunagi aru, kui pidime kirjanduse tunnis rääkima teemal- raamatud, meie sõbrad.

Nüüd saan.

Mu nõukaaegne raamatukogemus oli ilmselt samasugune, kui enamikel minuaegsetel. Raamatud olid väärtus. Ma käisin iga jumala nädal raamatupoes, et ehk on müügile tulnud mõni uus noorteraamat. Ma usun, et olen kõik 1980-1988 ilmunud kirjanduse läbi lugenud. Klassika eest hoolitses kool ja vanemad. Tõsi, rõhk oli vene klassikal, aga on ka muud.  Ka raamatukogu külastasin toona usinalt. Kuid mingil põhjusel lugesin raamatuid alati mitu korda. Sest meeldisid.
Ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga mingil hetkel tekkis  tühjus. Uudiskirjanduse hulgas on väga vähe selliseid, mida viitsiks uuesti lugeda. E-raamatud ja inglise keel on tõmmanud maailma veel mitu korda laiemaks. Ning aeg-ajalt tabab mind ahastus  KUI palju maailmas kirjutatakse. 
Ma ei välistaks, et üheks põhjuseks, miks vähem loetakse on keskendumisraskuste ja alternatiivsete tegevusvõimaluste kõrval ka liiga suur valik. 
Hämmastav, tegelikult, kuidas piiratud tähtede arvust, sõnadest ning tüvilugudest on ikka veel võimalik midagi uut ja originaalset luua. Sama muusikaga. 

Kui ma kodust välja kolisin, siis tulid mu lemmikud kaasa. Nüüd, vanemate korterit nn tühjendades vaatasin uue pilguga üle kaks seinatäit. Ja ma tahaksin neist suurt osa. Uuesti lugeda. Tegin südame kõvaks ja võtsin need, mis  eriti kõnetasid, või need, millest on palju räägitud, aga mida pole ma mingil põhjusel kunagi lugenud. No näiteks alustasin Švejkiga., Pole kunagi lugenud.

Mälust

Milleks meile tehisintellekt, ülikoolid ja teadlased, kui ma võin täiesti vabalt puusalt produtseerida  erinevaid teaduslikke artikleid. Sest parim teadus, see on mina näide, eks.

mul on alati olnud halb mälu. Niikaua kui ennast mäletan. Lihtsalt suhtumine sellesse on muutunud. Kui 15 aastaselt naerad- pls, aita mulle nüüd öelda, mis sõna siin olema peaks. Ja kui 2 sekundit hiljem ei mäleta, mis tegevust alustasid, siis lihtsalt lööd käega- ju siis polnudki oluline. 16 aastat kooli on minu jaoks mahavisatud aeg. Ma ei mäleta kellega ja mida ma seal õppisin. Ja päevik kinnitab, et unustamiseks kulus umbes aasta-kaks.

Kui sõna ei tulnud meelde, või just räägitu oli peast haihtunud, siis põhjendasin endale seda sellega, et mu mõte töötab kiiremini kui suu. Mis on ka tõsi. Samal ajal kui kõrvad kuulavad ja suu vormistab, on mõte omadega juba kaugel, kusagil mujal.
Kindlasti ka prioritiseerimine. Või siis on selle nimi keskendumine? See on oluline, ütlen endale. Keskendu. Korda. Räägi kellelegi.  Mälu ja tähelepanu on minu jaoks lahutamatult seotud. Pooli asju ei mäleta ma selle pärast, et ma ei ole nn kohal.

Nüüd vanemana, ütled mõistvalt- vanus... Ehk siis probleemid on samad, aga põhjendus hirmutavam. Enam ei ole naljakas. Sest äkki hoopis algav dementsus, hormonaalsed muudatused, ath. Või aju ülekoormus, läbipõlemine. Kunagine multitaaskimine maksab end kätte ja muutub järjest keerulisemaks, Just hiljuti viskas algoritm mulle ette tasuta testi- kas peaksid kartma dementsust. Test oli väga põnev. Tulemust ei tea. Test oli tasuta, aga tulemused mitte... ja  on sel päeva lõpuks vahet.

Siiani on aidanud toime tulla noorena omandatud toimetulekuoskused. Sest mu teine nimi on Kohusetunne Tahtejõud. 

Donald Trump on värdjas

Ja ma ei kavatse vabandada mitte ühegi siia kirja pandud sõna ega lause eest. 

Kas keegi,  palun,  võiks palvetada et juhtuks ime?

variant a) Vova lennuk maandub ja rahvusvaheline kohus vangistab sõjakurjategija

b) lennuk maandub ja snaiper laseb maha nii Putini kui ka Donaldi

c) Vova ütleb, et ok. Rahu,  aga vastutasuks tahan Alaskat tagasi. Seepeale pommitab Trump Moskva maatasa.

no ega mul tegelikult illusioone polnud, et see just nii läheb.  Kui ma veel kunagi lootsin, et kapitulatsiooni asemel saabub Ukraina võit,  siis Zelenski mõnitamine,  maavarade varastamine,  abi eest raha küsimine jne ei jätnud mingit lootust.