esmaspäev, 10. mai 2010

Uus-Makarenko küla lood

Teist aastat otsin tagajärjetult tööd. Viimased säästud on otsas, vesi ja elekter on juba välja lülitatud ning homme tõstab pank mind tänavale.
Ja siis tehakse mulle pakkumine- minna vabatahtlikult elama Pärapõrgusse, endises kolhoosikeskuses  asuvasse kommuuni. Ma saan elamise ja maatüki ning kuni esimese saagini maksab riik mulle toetust. Lisaks annab vajaliku nn stardipaketi ja teeb tasuta koolituse agronoomiast. Edasi on minu ülesandeks end ise ära majandada. Elektri, soola ja ravimite jaoks vajamineva raha pean ma ise oma toodangu müügist suutma teenida.
Kas ma läheksin? Läheksin küll.


Sellised mõtted tulid mul pähe, kui sõitsin mööda mahajäetud külast, kinnilöödud akendega majadest.
Ülejäänud osa teest püüdsin välja mõelda, kus on selle plaani nõrk koht. Mudel pole ju uus- mäletate Makarenko kolooniat? Ja erinevalt rehabilitatsioonikeskustest ja Maarja külast, kus toimib analoogne mudel, pole sinna kasvatajaid-töötajaid vaja. Meil on (veel) harimata maad, meil on kasutamata hooneid... ja "üleliigsed" inimesed, kel pole kodu ning tööd. Kus on konks, et asi tööle ei hakka?

Kui uskuda Reporteri pilti siis kodutud on ilma riigipoolse suunamisetagi hõivanud mahajäetud majad, paraku ei kipu keegi neist kartuleid maja ümber kasvatama ja vähe sellest-  inimesed elavad rahulikult oma väljaheidete ja räpa sees. On nad liiga heitunud ja nende inimeste jaoks on liiga hilja?
Ok, võtame siis nö tavalised inimesed maal. Rahata arveldus toimib maapiirkondades ka praegu. Selleks, et pidada poodi ja kooli, et teki piisavalt kriitilist massi. Seega, tahaks ikkagi linna, sest linnas on odavam ja valik laiem.
Meid on liiga vähe?
Vilets kliima?

4 kommentaari :

  1. Ma siin olen juba mitu korda sama mõelnud ning tähelepanekutele tuginedes julgen juba vaikselt järeldusi-oletusi teha:
    * need mahajäetud majad ja söötis ning võsastunud maad on tegelikult kellegi omad, kes tahab müügi/rendi pealt teenida. Kõvasti teenida.
    * kui kartul jms söödav maha panna ning ilusti põllu eest hooltki kanda, siis saagikoristamisega pole vaeva vaja näha. Juba poolvalmis asjad hakkavad põldudelt ära aurama.
    * ja mõned inimesed, need, kes enamasti sinna paigale on jäänud, ei saagi aru "mis sul viga on" kui sa ei luba keset oma elamist koni kimuda.
    Kui nüüd keegi suurema rookimise ette võtabki, siis arvatakse, et see ongi koristaja, see on tema töö, teised võivad sitata aga ja löövad massiga. Vrdl maanteeservade koristamise kampaaniaga.
    * toodangu realiseerimise teema veel sinna otsa. Rahakas(m) ostja on sadu kilomeetreid kaugel, transport maksab rohkem kui müügilt teenid, lisaks müügiplatsi räme tasu ehk maakeeli - keegi tahab sinu teenitu pealt enne seda, kui sa end ära elataksid, rikkaks saada. Eile pärastlõunaks.

    Meid ei ole liiga vähe, maakera on teatavasti ülerahvastatud, lihtsalt vähe on tahet märgata teist inimest. Enne peab rikkaks saama.

    VastaKustuta
  2. Ma ei taha nii öelda, aga kahjuks on eestlane hellitatud. See tähendab, et seni kuni kuidagi on hing sees, ei kipu ta tööd tegema. Esialgu on natuke häbi väljaheidete vahel laveerida, naabri käest võlgu võtta, poest varastada, odekat juua, aga see läheb üle. Maale on nii pikk maa ja seal pole kellegi käest norida uut napsi- ja saiaraha. Kodutute öömaja, kus puhtad linad, kasitud peldik ja vahel antakse süüa ja uusi riideid, seal ka pole. Üldse mitte head väljavaated rahvana püsimiseks. Btw, kas keegi soovib maal suurt korterit osta...

    VastaKustuta
  3. Sellise potipõllumajandi äriplaani koostamine oleks ju päris hea näpuharjutus mõnele tudengile. Alustada tuleks sellest, kui pikk on maaharimise "aken" ja kui mitu ruutmeetrit jõuab üks asunik selle aja jooksul käsitööriistadega üles harida. Kui suur on köögivilja potentsiaalne hektarisaak ja turuhinnad (sparglil? aga kaalikal? kas tasuks rajada mingi säilitusruum ja müüa väljaspool tipphooaega? kuhu üldse müüa? kas võib juhtuda, et saak jääbki kätte?), missugused on tootmis- ja turustamiskulud ning kui palju lõpuks puhtalt kätte jääb. Kõhutunne ütleb mulle, et see projekt kipub jääma nulli või väiksesse miinusesse. Maaelu on rikaste luksus. Sool ja ravimid tulevad siin oma poolteist korda kallimalt kätte.

    VastaKustuta
  4. Mul pole küll tudeng olemiseks piisavalt raha olnud, aga rehnuti olen läbi teinud küll.

    Kui mitte just kepiga maad sonkida, aga mitte ka traktoriga, sest see on enamusele vaestest kulukas investeering, siis vaevu-vaevu hoiab PARIMATEL aastatel enesel kuidagi hinge sees. Miinimumtoidukorvi jagu kaloreid saab kuidagi kätte, (füüsiliseks tööks kuluvaid kaloreid arvestamata).
    Müügiks ei jõua sellise potitamisega toota mummugi, kasumit ei tule sendigi eest. Ravimite ja elektri ostmiseks kindlasti ei jätku.

    Ja mis puutub sellesse suurde korterisse kuskil pärapõrgus, siis puhtalt kõpla ja labidaga tööd tehes seda luksust enesele küll lubada ei saa. Ei osta ja veel vähem pidada.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!