esmaspäev, 24. mai 2010

Tarkuse koormast

Mind võetakse tööle minu kuldaväärt kogemuste pärast ning üks põhjustest, miks ma lahkun, on sageli needsamad kogemused. Neid saab liiga palju ning asi muutub rutiiniks.
Needsamad kogemused ütlevad, et ideid peab käsitlema õrnalt. Pakkima kenasse pakendisse ja esitama ainult õigel ajal ja kohas õigetele ininestele.
Vahel läheb see mul meelest ja vahel ei viitsi. Ning siis on tunne nagu viskaks vett täis õhupalle vastu liiga lähedal olevat kivimüüri. Sahmakas külma vett on garanteeritud.
Ei! Me ei saa seda teha... Ei, see pole võimalik... Ei! Ei! Ei! ja ma muutun järjest pisemaks ning saan aru, et ma olen "täiesti ebaloogiline unistaja".
Inimesed usuvad, et kogemused maksavad.

Kellel on aega ja raha riskida ja mängida, et ehk seekord prooviks hoopis nii. Vaja on minna välja kindla peale. Teha asju mis töötavad, mis on ära proovitud.
Lisaks toetavad seda inimesed. Kes see ikka tahab oma mugavustsoonist välja ronida ja midagi teistmoodi teha. Teeme parem nii nagu kogu aeg on olnud.
Sellele lisandub veel "mina" faktor. Mina arvan, mina teen, mina näen, mina kuulen.... siis on kõik korras. Aga kõik need ülejäänud? Kas sinu mina on laiendatav kogu su klientuurile ja tarbijaskonnale?
Väljastpoolt kiidetakse- teil läheb nii hästi, see suurendab taaskord enesekindlust ja annab signaali, et me teeme oma asja õigesti.
Miks sa siis tuled ja hakkad meid häirima mingite segaste unistuste ja mõtetega. Need ideed vajavad raha. Need ideed on risk...
Mida aeg edasi, seda rohkem segavad mind kogemused. Mu töö pole matemaatika, kus 1+1 on alati 2, vaid keemia- koosneb paljudest ainetest ning muutujatest ja iga muudatus tingimustes muudab ning mõjutab tulemust. Minu suht igapäevane dilemma on- kas viie aasta tagune kogemus on ka veel täna aktuaalne, või on aeg edasi läinud ja kogemust peaks ignoreerima. Ja kuna Eesti vananeb koos minuga, siis tekib mu ümber järjest enam neid "valgustatud" inimesi, kes täpselt teavad, kuidas asjad käima peavad- sest ta on seda teinud-proovinud.

Kuigi, jah, vahel on väga hea öelda enesekindla autoriteetse häälega. Ma tean seda. See on nii, ma olen seda juba proovinud.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!