neljapäev, 27. mai 2010

Nostalgianeljapäev: lennukid

Ma armastan lendamist. Ma pean alati saama aknaaluse koha. Ja ma olen väga vihane, kui mu kõrvale satub keegi, kes tahab lennu ajal lobiseda. Ma tahan aknast välja vaadata. Ruudukujulisi põlde, pisikesi inimesi. Mõelda, kui lihtne oleks pommitajal see objekt hävitada.
Ja pilvi. Ilusaid pilvi.
Huvitav, kas lenduritel tekib ka ühel hetkel nn professionaalne kretinism ning nad sõidavad automaatselt, märkamata pilvi endi ümber? Või on see ime, mis ei kao, ja sa suudad aegade lõpuni imetleda taevast ja pilvi?
Mulle meeldivad pilved.
Mäletan, kui esimest korda 4-aastasena lennukiga sõitsin ja kurvastasin, kui selgus, et pilvedesse ei saagi hullama minna... selgitus, et tegemist on vaid veeauruga tundus nii ebareaalne. Pehmed valged pilved olid ju sealsamas akna taga nii reaalsed.

Minu lapsepõlvekodu kõrval oli põld, kus maandusid purilennukid. See oli natuke õudne, kui lennuk järjest suuremaks muutudes vaikselt põllule laskus. Aga väga põnev ka.
Kui lennuk taevas üle me peade sõitis, siis kogu lastekambaga karjusime täiest kõrist "Lennuk, võta meid peale..!".
Ja pärast vaidlesime, sest keegi alati meist nägi kuidas just talle lennukist vastu lehvitati..:)

Teismelisena tulid lennukid mu ellu läbi kõrvalmaja Serjoza, kes suvehommikuti mu akna taga palja ülakehaga vaibakloppimispuul turnimisharjutusi tegi. Serjoza tahtis minna lennukooli. Tea, mis tast saanud on..

Korra elus olen ma ka lendamist kartnud. See oli pärast S.Kingi Langoljeeride filmi. Lühidalt- lennukis magama jäänud inimesed avastasid ärgates, et ülejäänud inimesed on jäljetult kadunud. Ning ka maandudes selgus, et inimesi pole. See mõte oli niivõrd sürr ja hulluksajav- maailm ilma inimesteta. Lõpus ilmusid välja ka langoljeerid, smile moodi pallikesed, kes maailma nahka pistsid. (See oli muidugi jama).
Nii ehk naa, mingil ajal ma üritasin lennukis alati magama jääda, et ma ikka alles jääksin :)

Mul on unistus. Kui ma olen kunagi rikas pensionär, siis tahaksin ma õppida lennukit juhtima. Ja sõita kaugele, kaugele...

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!