kolmapäev, 19. mai 2010

Suure Ema mured

Kas pole kummaline, kuidas me kuidagi automaatselt võtame endale vastutuse oma kaaslaste eest?
Käisin ühel üritusel koos kolleegiga, kes sõna otsese mõttes haises. Higi ja mustade sokkide järele. Ja no muidugi oli piinlik minul, mitte temal. Üritad eemale hoida ja teha nägu - teda ma küll ei tunne ta pole minuga..:)
Või kui mees seltskonnas nõmedaks muutub, kuidas siis naine närvi läheb. Või teismelisena, kui piinlik oli, kui isa midagi "täiesti lubamatut" teiste ees tegi.
Ja ometi, mõtled järele ja saad aru, et pole ju anonüümset perekond Petersone. On ikka Mart ja Malle. Kumbki oma veidruste ja olemisega. Malle pole Mart ja vastupidi ka. Kõrvalseisja ei kanna kaaslase nõmedust teisele üle.
Või kannab?:)

1 kommentaar :

  1. teiste arvates ei kanna. enda arvates kannan.
    keeruline on isegi kellegagi kinno minna. äkki on film igav ja siis olen mina süüdi. aga ma ei ole ju. ma ei ole.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!