35 patuvaba toitu alla 200 kcal

Ma olen nüüd usinalt kaalu jälginud, et oma eelmise aasta riietesse mahtuda.
järgnevalt toidud, mida ma ise armastan ja söön ( ma söön muid asju ka :)
Lihtsalt, need toidud mu tavamenüüst, on rõõmustanud mind vähese kalorisisaldusega. jagan ka teiega seda rõõmu :) ehk saab keegi ideid ja inspiratsiooni.
ilma igasuguse spordita peaks ma saama (tap.nutridata.ee) 1787 kcal päevas, ja et lihtsalt elus püsida siis vähemalt 1340 kcal. Ehk siis vali siit ca 10 toitu ja elu on lill :) (oleks see vaid nii lihtne)

värske hapukurk 50 g 5 kcal
väike kurk 1 tk ca 100 g  10,3 kcal
Tomat 1 tk ca 100 g  22 kcal
Tomatimahl 330 g  62 kcal
porgand 180 g 60 kcal

arbuus 250 g 84 kcal
pirnid 220 g 102 kcal
murelid 250 g 173 kcal
maasikad 500 g 206 kcal
aprikoos 500 g 186 kcal
tegelikult on siin rühmas pea kõik marjad, köögi- ja puuviljad. Lihtsalt jälgi koguseid!

Minu igav elu

Kõnnin mööda tänavat ja möödun kolmest mehest, kes istuvad tõukside ja ratastega pargipingil.
Üks neist tõuseb, tuleb minu juurde ja küsib ,midagi "poola keeles". Täiesti automaatselt vastan vene keeles, et ma ei saa midagi aru, et kas ta kordaks seda vene või inglise keeles. Väga kõva aktsendiga uurib mees, et kas ma olen abielus.
jah vastan  .
Oi kui kahju, Krasavitsa!, arvab mees.
Ütlen Spasibo ja astun edasi.
Mees läheb sõprade juurde tagasi ja kuulen, kuidas ta täiesti selges eesti keeles ütleb sõpradele : "see ei sobi, tal on mees olemas".
Sohh!! Mõtlen. Kas ma just praegu loobusin elu võimalusest?! Noor tugev mees kulub alati majapidamisse lisaks. Vanematel oleks aiamaal abi vaja ja...

Euroopa rannikurada 2

Tere tulemast ehk võõrastele sissepääs keelatud

kui mitu korda on universum üritanud mulle vihjata, et "ära kasuta ühistransporti, sõida autoga?" Sada vist.
Aga mida mina teen. Lolli järjekindlusega üritan bussiga sõita.
Harju maakonna ranniku matkateest on mul veel käimata neli jupikest. Nõva, Vihterpalu jäävadki käimata, kuna bussiajad ei klapi.

Seekord valisin kodule lähedase raja Vääna-Jõesuu, seal kus viimati pooleli jäi kuni Tabasaluni. Naiivse inimesena eeldad, et randa ikka inimesi viiakse.
Esimesest bussist jäin... maha. 3 minutit või nii, igatahes nägin, kuidas saba kaugusesse kadus. Pole miskit. Järgmine pidi tulema 40 minuti pärast. Eks tuleb oodata. ootasingi.
Koos minuga veel mitu inimest.
ja saad aru, see buss sõitis peatusest peatumata lihtsalt mööda!!!
Ega midagi kui veel 20 minutit oodata.
No tõesti. Ega mul polegi kenal laupäevahommikul muud tarka teha,. kui elava liiklusega maantee ääres tund aega bussi oodata, et seejärel sõita metsa, et 20 kilomeetrit, seljakott seljas vantsida.
hea on olla normaalne inimene :)

See on nii sest on nii

teate seda Köömese Maria laulu,. eks?
Kuulan seda ja mõtlen, et miks jälle Maria. Sealt edasi mõeldes, sain aru, et
3 silbilisi eesti tüdrukunimesid polegi teab mis palju: Marina Kristina Regina Moonika Anneli Annika..
ja üldjuhul neist on laulud loodud ja minu teada on kõik need nimed meile jõudnud alles 20. sajandil.

Sealt edasi mõeldes on nimedega üldse veider. Kui slaavi naiste nimed lõppevad alati a-ga, või ekstreemsemal juhul täishäälikuga. siis meil on tüdrukud ka Mirtel ja Liis.
Hüva, eesti keel ongi selline sooneutraalne. Aga miks Marco on poisi- ja Carmen naisenimi?
Või miks me oleme kokku leppinud, et Heiki on poiss ja Kaidi tüdruk?


Käisin matustel. Peiedel pakuti, nagu ikka kartulit, siga ja hapukapsast. Veidi kummaline oli kuumal juulipäeval hapukapsast süüa, aga maitsev ikka. Ma pole küll õnneks väga paljudel peiedel käinud, aga ma ei mäleta kordagi, kui poleks pakutud siga ja kartulit.  Kas see on traditsioon, millel on mingi lugu?
Või on see sellepärast, et matjad on reeglina vanema põlvkonna inimesed?
Et kui meie lapsed hakkavad kunagi matma, siis tellitakse pizzat?

Nii kuum

Tõmbasin jalga oma tumesinised lühikesed püksid, ja kõndisin mere äärde. Mul on siit mingi 3 kilomeetrit minna. Paras jalutuskäik.

Ma olen järvede ääres sündinud ja kasvanud. Kuigi, südamest aus olles, ei ole  vesi üldse minu element. Mul on nõrgad käed- mu kehalise õpetaja oli alati meeleheitel, kui ma üritasin palli või granaati visata. Sõjas laseksin ma kindlapeale iseeenda õhku. Sest ma ei suuda üle meetri visata.
25 meetrit sain esimese kooli basseinis siiski ujutud ja seega, ametlikult on mul ujumisoskus käes.

Siin, kus ma elan, on ka järv. Aga kuna see on eestimaalastest üle ujutatud ja alatasa sinivetikaid täis. Siis ma ei armasta seal käia.

Meres ma ujuda ei saa. Esiteks on merevesi alati külm.  Ma arvan, et sobiv temperatuur võiks olla 38 kraadi. Teiseks on meri madal. Kui sa pead käima kilomeetreid, et jõua vöökohani, siis tundub kõhu vettekastmine ja märjakstegemine elu ületamatuim katsumus. Ma lihtsalt ei suuda.
Seega, ma pole Eesti meres vist... väga ammu ujunud. Kui üldse?

Mulle meeldib meres kõndida. Ma võin seda teha kilomeetrite kaupa. Selle järgi, kas see on võimalik, valin ma alati ka puhkuskoha ( tavaliselt ebaõnnestunult, kuna mujal pole sellise põhjaga ja nii madalat merd, kui Eestis). Eestis meeldib mulle see koht, kus koerad ja hobused ujumas käivad. Seal on vähe rahvast, ma saan veega pritsida ja kedagi ei huvita.

Jõudsin mere äärde. Ja tead. See vesi oli KUUM. Nii kuum ja nii soe, et ma läksin ujuma!!! Ma olin unustanud, kui mõnus see on, kui vesi jahutab, kuidas soolane laine käib üle näo. Nii hea.



Tõmbasin oma tumesinised lühkarid taas jalga. Ja hakkasin kodupoole kõndima. Kõndides tunnen, et midagi häirib. Mu
püksitagumiku küljes oli valge pesulõks...

P. Wohlleben Puude salapärane elu

Puude salapärane elu by Peter Wohlleben
My rating: 4 of 5 stars

Kõigepealt lepime kokku et tõlkija ja toimetaja Pilleriin Torim ja Olav Renno lähevad nurka seisma ja häbenema. Kui juba mina (!!!) märkan grammatikavigu ja guugletranslatorit, siis .. on asi ikka pahasti.

Raamat ise on väga asjalik ja vajalik. Ma sain kinnitust oma hüpoteesile, et kogu see üraskite jama on meie, inimeste, endi põhjustatud. Me ise istutame puud valesti ja valedesse kohtadesse ja siis pärast oleme mures, et haigused, tormimurrud jms. (mis omakorda annab taas võimaluse harvesteriga metsa sõita).
Ning samuti sain tõestuse oma sisetundele- see, et istutatakse ühevanuseid puid on tobe ja puude seisukohast ka vale ( ja inimeste seisukohast samuti, sest puud surevad ühel ajal ja siis tuleb raie ja protestid ja demonstratsioonid ja kõikidel on paha).
Ma pärast raamatu lugemist guugeldasin, ja see, kui vähe on Eestis põlismetsa, on ootamatu ja väga kurb. Meie, kes me peame end metsarahvaks, puutumatu loodus ja muu bla-bla -bla. Me ei ole seda mitte.
Taaskord arusaamine, kuidas me kõik oleme siin maailmas omavahel seotud. Ja kuidas pisikesest, pealtnäha mõttetust muudatusest lööme me uppi kogu ökosüsteemi. Tapame mingid seened ja putukad, mis omakorda põhjustavad taimede-puude surma, mis omakorda põhjustavad loomade-lindude kadumise ja meie muld ja toidulaud jääb järjest vaesemaks ja haavatavamaks ning viljakat pinda järjest vähemaks.
Kliimasoojenemise ja toidupuudude eest võime endile, inimestele, õlale patsutada.