Sportimine on keeruline vol 100

Sama kindlalt, kui talv tuleb KOVile ootamatult ning Riikoja pole valitsusega rahul, sama kindlalt kirjutan (või vähemalt mõtlen kirjutada) teemal, kui keeruliseks on tänapäeval muudetud sportimine.

Vaatasin just, et esimene sama pealkirjaga ilmus blogis 2014.

Ma olen täiesti nõus, et hea varustus muudab liigutamise lihtsamaks. Mu õde on isegi resoluutsem, kui mu mees. tema pakub, et lausa 2/3 powerist tuleb õigest määrdest.

Aga nagu näha, siis ma ikkagi ei jaksa ei suuda ei viitsi. 
teie, kes te ei ela Tallinnas, ja kellel pole autot. Kas te nagu päriselt ka. Võtate suusad sülle ja viite need- kuhu? Sõidategi bussiga sinna kuhugi, kus profid teevad teie suuskadega midagi ning te teate vastust, kas eelistate klassikat või vabastiili.

Olles esimese selleaastase mõttevahetuse. Võiks ikkagi minna poodi ja osta suusamääret. Ma võin sulle tuua- kumba sul vaja on kas libisemist või pidamist? Ma ei tea? Kumba stiili sa sõidad? seda, milline rada parasjagu on...

Lõin käega ja läksin õue.

Mu suusatamiskiirus on umbes 3 km/tunnis. Ja see kolm on ka umbes mu piir, kaua ma üldse jaksan. Kõigepealt kulub veerandtund, et klambrid kinnitada. Siis selgub, et nina on tatine. Pühin nina. Suusatan. Esimesel ringil korjan rajalt ära oksi ja prahti Nina läheb tatiseks. peatun. Sõidan edasi ja märkan, et kui rada natuke õgvendada, saaks mäest alla sõita. Algab kõige meeldivam osa- uue raja tegemine...
Hakkab palav. Peatun ja kisun lukke lahti. Suusatan. Selgub, et ring polegi ring vaid ruut ja iga külje otsas tuleb end uuesti rajale sättida. Silmad jooksevad tuulest vett. peatun. Jne jne jne.

Ma tahaks küll, et peaks vähem pingutama. Et suusad libiseksid ise ja 3 asemel suudaks ma siis nt 12. Kas tõesti on vaja selle kahe nädala pärast, mil Eestis üleüldse lund on, kulutada ressursse et minna kuhugi, kus keegi teeb suuskadega midagi.   
Ma tahaks minna veebilehele ja vajutada klikk, klikk ning määre saabub koju. Ma tegingi seda ja panin lehe uuesti kinni, sest valik oli liiga suur... ma ei osanud valida.

Ja nii ta läheb.

Eks ma järgmisel aastal küsin jälle.

Miks sportimine peab olema nii keeruline...

Kirjanditeemad

Kuna järjest loen, et inimesed ei leia teemasid, millel kirjutada, siis palun. Koogi kõrvale räägitud teemad, millele oleks vaja vastuseid.

Miks meeste poolt disainitud meestele mõeldud haridussüsteem ei sobi ( väidetavalt) kaasaegsetele meestele/poistele?

Miks sõltumata/sõltudes sellest ( ja ka muu maailma vt islamiriigid), muudab haridussüsteem naised liberaalsemaks ja mehed pigem konservatiivsemateks?

Miks on kadunud " naised- lapsed enne"? ( viide ühele saatele, kus ema ja vanaema rääkisid, et liitusid kaitseliiduga, et kaista oma poegi/lapselapsi. Poisid olid 20 + ja naiste plaan oli, et lapsed saavad siis rahulikult põgeneda, nemad astuvad vaenlasele vastu)

Maailmamurede edetabel

Kui midagi muud, siis blogilugejad on õpetanud mulle kolme sõna õigekirja. Privilegeeritud. Rüüs. Puänt. Esimesega nõustun, aga kahe viimase suhtes jään endiselt eriarvamusele. Õigekiri ei anna edasi sõnade püänt ja rüüz tegelikku jõudu. Jääb minu versioon.

Neljapäeval pidin tööl võõrustama tähtsaid külalisi. Reedel mõjuma koosolekul väga enesekindla ja veenvana. Pühapäeval käsime Nurri pannkoogibuffeel realiseerimas mu kinkekaarti. Eile oli ansambliproov ja osalesin ühel uuringul. Homme on inventuur. Neljapäeval tähtis üritus ja esinemine. Reedel firma jõulupidu.
Ja nominent nr.1 Millal ma juukseid pesen???  Mu inseneridiplom on selle algoritmi väljamõtlemisel täiesti kasutu. Viimati lasin juuksed tsipa liiga lühikeseks lõigata- kinni pannes ei jää hästi. Teine päev on teine päev. Niisiis. Ma pean see nädal pesema juukseid ( kõik maailma vandesõnad) iga päev. No kes korraldab sellist elu. Neil hetkedel kadestan ma moslemitüdrukuid.

Nominent nr.2.  Mida selga panna??? Tähtsa ürituse raames saadeti meile pikkpikk lugu sellest, mis on sobilik ja mitte. Lugesin ja olen täiesti nõutu. Ilmselt ma mõtlen üle, aga esimene kord ja tahaks olla siis ju püüdlik ja teha õigesti. Kõik mu peokleidid tunduvad liiga sädelevad või paljastavad. Kaevusin kapisügavustesse ja leidsin ühe vana kontorikleidi, mis tundus piisavalt siivas. Sikutasin selga. 
Mu kaalul pole olnud patareisid mingi aasta. Nagu Prantslannade raamatus öeldi- polegi vaja iga päev kaaluda. Su seelikuvöö näitab halastamatult, kui piir on ületatud. Piir on ületatud. Lukk läks kinni aga hingata ei saa. 
Aga põhimõtteliselt ei osta uut kleiti. Ma kannatan need kaks tundi ära. Eksju.

See ei ole nostalgia

 

Aga ma tahaks olla Intsikurmu metsas. Ma olen alla 9, sest pärast seda me kolisime ära. Ma sumpan suuskadega lumes ja seal on põder...ma vaatan teda ja ei julge hingata...Tema vaatab mind. Pöörab rahulikult minekule. 

Ja siis on suvi.Ma kõnnin raja lõppu. Keeran vasakule, mäest alla, oja äärde Seal on kõrge rohi. Kullerkupud. ämblikuvõrk sätendab taimedel.  Ritsikad. Päike.

Ma söön tädi Eili biskviiti moosiga.Seda tehakse teisiti kui mu mulgi sugulaste juures. See on nagu plaadikook. Moosiga. Ma olen ühes suvenajas. Siin palju vanu Pioneere. Ma loen Toomas Linnupoega.. ja siis palub Tädi Eili, et ma tooksin lehmad karjamaalt. Ma sikutan, aga lehmad ei liigu paigast. Nad  ammuvad ja tahavad koju  aga ei usalda mind. Ma olen väike tüdruk ja ei oska midagi teha. Üritan neid veenda, aga see ei õnnestu....

Ja siis ma lähen kooli. Roland liitub viiekorruseliste juures. Me möödume majast. Kus elas Asta. Asta ansambel laulis laulu Lehesadu....... Ta suri rinnavähki. Temast jäid maha kaksikud. 9 aastased. Või olid nad veel nooremad....

Ja siis me vaatame aknast välja. Üritus on lõppenud. Jaaniuss. Ütleb mu vanaema. Need on autod, mis liiguvad Intsikurmust koju.

koju...

Või kuidas me vanaemaga kõndisime mööda tolmust kruusateed, sinna kuhu jalad viivad... Ta oli mõni aasta vanem kui mina praegu. Aga tundus mega vana .

See pole nostalgia. See on vein.

Naised vanglas

Oluline: Ma ei tea mitte midagi, ja ausalt öeldes ei tahagi teada, ei Eesti, Ameerika, ega ka Hispaania vanglasüsteemist. Ma elan niivõrd privilegeeritud elu, et ei tea kedagi, kel on mingigi side narkootikumidega, vanglatega. Samuti on mul väga raske uskuda, et Eestis on aastal 2022 lapsi, kelle ainsateks sunnitud karjäärivalikuteks on narko ja/või prostitutsioon.
Kõik üldistused ning järeldused põhinevad meedial. Ja mu postitus sisaldab spoilereid.
Raamatust välja toodud numbrid on seisuga 2010.

Tänaseks olen ära vaadanud kaks seriaali: Vis a Vis (Locked up)TV Series  Hispaania 2015–2019 ja Orange Is the New Black ( Netflix, TV Series 2013–2019)
Internet väidab, et need seriaalid pole omavahel seotud, Hispaania oma ei põhine päriselul. Aga sünopsis on mõlemal sama. Ilus blond haritud, heast perest pärit tüdruk satub vanglasse. ( ja mõlemas filmis peetakse vanglates kanu :))

Orange põhineb päriselul ning kuna ma tundsin seriaali-Piperiga hingesugulust, siis lugesin ka raamatu läbi. 

Nii nagu Atwoodi " Teenijanna looga", on Netflix ka selle raamatuga väga loominguliselt ümber käinud. Filmis on, erinevalt raamatust, palju lesbiseksi, vägivalda ja mõni hooaeg kiskus lausa komöödiaseriaaliks, kus huumor ületas sarja tegelikult traagilise teema. 
Raamat on pigem Jutustus Tõelisest Inimesest. Piper on- st näeb ennast, kuna tegemist on autobiograafiaga, tubli tüdruk. kes kakleb spinati ja brokoli nimel, õpib möödaminnes elektrikuks ja ehitajaks ning saab kõikidega väga hästi läbi. Kõik ebameeldivused on kirjas vihjamisi. Raamatu järelsõnas ta selgitab, et see on meelega tehtud valik.  

Mõlemas seriaalis saab tublist valgest tüdrukust vajadusel ka maffiapealik, diiler ja negatiivne liider. Seriaali Piper ja Macarena muutuvad. Kaklevad. Kehtestavad.

Filmid on kaasaegselt poliitkorrektsed. Suurem osa valgeid on idioodid. Latiinod ja mustanahalised õilsad, tugevad isiksused, kes on üldjuhul sattunud vangi tänu oludele. Mustanahalised on filmis ka väga vaimukad ja nutikad. Visa Vis ühes osas on mängus ka asiaadid, kes loomulikult on visad ja väga targad. Aga, ega ma ei  tea. Võimalik, et ka see liigitus ongi juba stereotüüp.

Raamatust sain vastuse Orange filmis segaseks jäänud koera-küsimusele. Nimelt oli Ameerika vanglates programm, kus kinnipeetud treenisid koeri.

Minu Spotify 2022

Nii nagu Klari ja Maarja.. ma jumaldan samuti seda kokkuvõtet. Ja taas mul on nii hea meel, et see tehakse enne jõuluperioodi algust. Sest, oh häbi, kui mu top oleks ainult jõululaulud..:)

Selle aasta märksõnad, mis topist vastu vaatavad, on Ukraina- ma olen kuulanud erakordselt palju Ukraina muusikat. Loodetavasti on sellest ( autoritasude näol) ka kasu olnud.  Ema 75 aasta juubel on esitajate toppi toonud nt Kukerpillid. Ma avastasin ägeda plaadi, kus Kukerpillide hitte esitatakse originaalis ja/või inglise keeles. Kes oleks võinud arvata, et ma kuulan kunagi vabatahtlikult kantrit :)
Mõju on avaldanud ka see, et ma vahepeal viitsisin iga päev tantsida- nee lood on kõrgetel kohtadel. Ja võrreldes eelmise aastaga polnud ilmselt piisavalt soe suvi. Sel aastal suvelaulud väga kõrgele ei jõudnud. Vihmalaulud küll...

Üllatus- mu lemmikartist on endiselt Sia, kelle ma pühendasin oma elust 743 minutit. Olge lahked.

Minu playlistis on olnud 559 artisti ja 967 laulu 82 erinevas zanris :)  ( eeelmisel aastal u 600 laulu ca 50s-s zanris) Spotify arvates tähendab, et minu puhul on tegemist nomaadiga.( mida iganes see ei tähendaks :))

Maarja ületab mu muusikakuulamise ligi 3kordselt, vaid 21 368 minutit  veetsin ma muusikat kuulates.

Selle aasta nn avastused olid Odd Nordstoga ja Indila

Aga muidu on mul konservatiivne maitse. Paljud laulud aastast aastsse korduvad korduvad.. aga kuna neid on listis nii palju, siisära ka ei tüdine, Lisaks Eesti popile kuulan ma rohkem Dance Popi, Mellow Goldi ja klassikat. Või vähemalt arvab nii Spotify.