Mõtted, millest ei saa postitusi

Ma säästan aega, mis kuluks guugeldamisele ja küsin siit. Kas tänapäeval müüakse veel riidevärve ja mis osakonnas? Mul jopel läks lukk katki. Uued on mingi paarsada ja siis tuli meelde, et suvilas. Ma ju kunagi viisin sinna jope, millest olin tüdinud. Sest kandsin mingi kümme aastat. Iga jumala pildil. Roosa-valge jope. Jaanipäeval. Jõuludel. Aga ta ei läinud katki, ega topiliseks, ega midagi. Ja nii ma saatsin ta puhkusele vanaema juurde maale. Värviks ära. Saaks uued pildid...

Tapjakoera kontekstis räägiti palju, et koerale ei tohi silma vaadata. Kassile vaatan iga päev silma. Need silmad on põhjatud. Sügavad. Neelavad su endasse. Igatahes. Tal pole selle vastu midagi. Mulle pigem tundub, et meie suhtlus käibki läbi pilkude.

Statistikaaamet andis teada, et ma siiski vist olen keskklass. 75% inimestest elavad nagu mina.  Aga nad ei kajastanud, kas neil 75% inimestest on samuti probleem- kuidas ja kus säilitada kurki ja kartulit. Külmikus külmuvad. Laual lähevad pehmeks. Rõdule kõik ka ei mahu. Ja kõikidel ju polegi rõdu.

Nägin välismaal kahte vanemat daami. Õpikunäited " väärikast ja kaunist vananemisest".  Vaatasin neid ja sain aru, et mul pole lootustki. Selleks, et kaunilt vananeda, pead sa olema kaunis keskealine ja kaunis noor. Omama sümmeetrilisi näojooni, pakse juukseid, saledat keha jne. 

Kaks tarkust olen välja mõelnud ja kibelen neid jagama. 

Esiteks. Igal õhtul/hommikul/midaiganes peaks mõtlema headele asjadele, et tasakaalustada halba.  Selles tarkuses on loogikaviga. Eeldus oleks, et head ja halvad asjad on võrdse kaaluga- nii tekiks tasakaal. Aga pole ju. Ühe halva mõtte tasakaaalustamiseks peaks mõtlema, Ma ei tea. Kümme? Sada? Head asja. Ja need ei saa olla trviaalsed- oi, kui ilus sügis. Mm.. milline lumepallisupp. Ooo, ta oli nii kena inimene ja ajas naerma.  Vaid midagi kaalukat. Kaaluvat.  Kust neid võtta?

Ja teine tark mõte. Mul on võimaluste ja võimete vaheline (lahku kirjutatuna) konflikt. Ning tegelikult huvitab mind  hoopis võim.  Kaunis algriim. Kaunis riim. Nii sügav mõte. Ja mul pole aimugi, mida selle teadmisega peale hakata.

aga teadmine, et sain jagada midagi väga sügavmõttelist sobib üheks kaalukaks heaks, et tasakaalustada halbu mõtteid. vist.

  

Kes on minu blogi lugeja

Kuna vastuste limiit (sellel saidil) sai täis, siis kahjuks hilisemad proovijad ei saanud enam vastata. Mul on kahju ja ma vabandan.

Kõik küsimused on muutmata kujul allpool olemas, nii et saate end proovile panna ja katsetada, kui palju on meis ühist.

 Aga kokkuvõte siis.  Seni, kuni oli võimalik vastata, tegi seda 25% postitusele klikkinutest. Seega küsimus, kes on ülejäänud 75%, jääb.

Nagu vastustest selgub, on minu blogi lugejad targad, intelligentsed, hea huumorimeelega. Oskavad lugeda nii ridade vahelt, kui ka raskeid põim- ja kiillauseid:)
Nad väärtustavad nautimist, vabadust, sõltumatust. On avatud muudatustele. Neile meeldib juurelda ja vaielda ning nad on tolerantsed ja avatud ka erinevatele maailmavaadetele. 
Küsimust nr. 3 peaks ehk pisut lahti selgitama. Ma olen avastanud, et mõni kirjutaja, kelle maailmavaade on minu omast väga erinev, käib väga närvidele. Samas, aga, on tohutult neid, kus erinevus nn rikastab ja erinev maailmavaade on väga nauditav ning silmaringi avardav. Seega ärritavus ja erinevus ei ole võrdelises seoses.

Küsimus nr. 6 oleks ilmselt pidanud kõlama " kas sinu sõber kommenteerib enne, kui loeb.. jne". :) okei. Las jääb. Mina teen seda küll ja üsna tihti. 

PS. ja te võiksite jagada oma sõnamängu esimesi sõnu (sõnuk, sõnar, sõnur, wordle).

Tänan!

Kes sa oled, minu blogi lugeja?

 Kes te olete?

Ma pakun teile võimaluse vastata 10-le küsimusele, et saada teada, kas mu blogi lugejate arv on vene eriteenistuse spämmiroboti töö, või olete te päriselt olemas. Ja miks te mu blogi loete? Naudid seda, et olen teistsugune, kui sina. Või vastupidi, me oleme väga sarnased Küsitlus on anonüümne. Meiliaadressi ei koguta, reklaami ma hiljem ei saada :) aga otse loomulikult loositakse kõikide anonüümsetele vastajate vahel välja uhkeid auhindu... :) .

( tegelikult on mul lihtsalt vaja mõtted mujale saada)....

Mida ma telekast vaatasin ja raadiost kuulsin

Kanalitel klõpsides leidsin filmi "Keegi kes hoolib". Peaosas Rosamund Pike . Üsna keskpärane filmike, aga teema pani mind pikaks ajaks mõtlema.
Ühesõnaga. Vanainimene ei saa enam hakkama. Ja kui tal pole hooldajaid või tema lapsed "ei hoolda piisavalt", siis määratakse eestkostja kohtu poolt. Eestkostjal on muuhulgas õigus kamandada vanakese varandust ja tema enda huvides võtta talt mobiil ning keelata kohtumised lähedastega, et mitte tekitada liigset ärevust. Ja plaanis mängivad oma rolli ka arst, kes kinnitab, et inimene ei saa enam ise hakkama. Inimest ennast kohtusaali ei tooda, sest "ta ju ei saa hakkama". Lähedastelt luba ei küsita " kuna nad pole teda ju piisavalt hooldanud ning oma kohust täitnud". Ja kohtunik on südamlik inimene, kes lihtsalt ei saa lasta abitul inimesel kannatada. 
Täiesti geniaalne skeem. Eestis hoiab selle skeemi plahvatusliku leviku ära vast hooldekodukohtade füüsiline nappus ning "abitute" vanakeste kesine varanduslik seis. 

Vaatasin järele tantsusaate. Olgu õnnistatud järelvaatamise leiutaja. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks selliseid saateid üldse otse vaadata.  Nojah. Kindlasti tunnustan kõiki osavõtjaid.  Kui ma oleks kuulus ja kui mul tekiks selline valik, siis valiksin igatahes pigem laulu- kui tantsusaates osalemise. Võistlustants on minu meelest.. kuidas seda viisakalt öelda -kunstlik, pingutatud, bling? Spordialana see mulle ei meeldi. Aga huvitav on vaadata seda, kuidas nn tavalised inimesed tantsima pannakse. Väga tublid. Ilmselgelt on sel hooajal võitja juba teada, kes muu, kui  Jüri. 
Minu meelest oli Jüri naljakas. Täpsemalt, ta on muidugi kogu aeg naljakas. Kui mõne inimese puhul tekib mul küsimus, et kas ta on üldse kunagi laps olnud, siis Jüri vaadates tundus ta mulle pisikese poisina. 
SK on seda saadet põhjalikumalt kommenteerinud. Kõigega nõus.

Ma olen nüüd vaadanud Netflixi kolme pikka seriaali. Teenijanna lugu, Braking Bad ja Orange Is the New Black. Ning ma märkan teatud mustrit.  Seriaal algab peale nn neutraalselt. Siis muutub komöödiseriaaliks. Ikka väga palju saab nalja. Ning siis on keegi ilmselt öelnud- halloo, need pole teemad, millega nalja teha ning mis väärtusi me niimoodi edastame kui näitame vange, narkareid, diilereid positiivses võtmes. Ning vägivald keeratakse põhja.

Sügis

Täna algasid jõulud :)

kuigi enam ei pea elektri hinda jälgima, otsustasin, et tavalise laualambi asemel annab paremini valgust kardinapuu küljes led- valguskett (36V, 6W).
Btw, kas te liitute universaalteenusega?

Aga muidu on sügis. Telekas, laulusaates laulis Sandra Nurmsalu koos laululastega  Sügiselaulu. (kui palju laulu sai). Teate küll, mille omal ajal Tiiu Varik kuulsaks laulis- kuhu kadus päike soe jne.

Tahtsin teada saada, milline on originaal. Autoriks on telekas märgitud Themistocle Popa. Veidi guugeldamist andis autoriks hoopis M. Baetovi (sõnad E.Marny/A.Popp Muusika M.Baetov).  Ja no tore, kui tead autorit, aga mis võiks olla originaali pealkiri.  Kuna seda kasutati omal ajal vremjas ilmateateks, siis proovisin kõike sügise ja ilmaga seonduvat.

Lõpuks tuli pähe variant, millest oleks pidanud alustama. laulsin googlele. Ning tuli välja, et tegemist on hoopis Andre Popp lauluga " Manchester et Liverpool". Ei ole jalgpallist. Ei ole ka ilmast. On armastusest ( emolaul, nagu mu laps peale tõlkimist väitis).  Ja nüüd see  kummitab, kummitab, kummitab.
Kui nõuka-ajal oli autori muutmine tavaline asi, siis  tänapäeva lastesaadetes on see veider.  Väga veider. 

Ma arvan, et see võis olla Ene-Liis Semper ühes intervjuus.  Pakkus idee, et ajalugu ei peaks õpetama läbi sõdade ja lahingute.
Võib-olla pole maailma parim näide, aga kuna mul on tänu ühele juubelile 1947 kohe käepärast, siis võiks proovida.

Mängufilm Kalev

 

Mul on nii hea meel, et Eestis tehakse viimasel ajal häid filme- Seltsimees laps, Tõde ja õigus, Kratt. Ja nüüd siia ritta ka Kalev. Kui nii edasi läheb, siis saab termin " eesti film" täiesti teise tähenduse.

Erinevalt Cranberry arvamusest, suhtusin mina Ove Mustingusse väga positiivsete eelootustega- kõik suurüritused,  ja näiteks " Meiecundimees..." videolahendus, on olnud vau-vau-vau!  Mul on nii hea meel, et ta on saanud võimaluse ka täispika loo jutustamiseks.

Lühidalt- mulle väga meeldis. Oli tempo, kirge, emotsioone, nostalgiat. Poole aja filmist hoidsin taskurätti peos ning vaheldumisi nutsin ja naersin.

Nii nagu CB, ei mäleta ka mina, et Kalevit oleks  nn riigireetmises süüdistatud. Aga tõsi ka, et 1991 olin ma ühikas- ajalehti ei lugenud, raadiot ei kuulanud. Vaevalt, et AK sellist infot jagas. Nii et mine tea. Minu jaoks olid need mehed 80-90-datel superstaarid, ma teadsin kõikide mängijate nimesid ja käisin reaalselt ka mänge vaatamas. 

Selle filmi kõige nn erutavam osa ongi ilmselt see, et - kui palju oli päriselt. Mingil veidral kombel jõuan ma otsingutega noorte st mitte sel ajal päriselt osalenud inimeste arvustusteni. Ühes lausa kaheldi, et kas see karikas ikka päriselt katki läks. Nipet-näpet oli Ekspressis, aga üldiselt tahaks rohkem teada, kuidas Salumets ja Soonik ise selle filmi vastu võtsid. Kui palju näidatud sündmustest oli tõsi ja kui palju kunsti huvides.  Kas nt lätlaste osa vähendamine oli õige valik?  Kuidas selle altkäemaksuga ikkagi oli? Mis keeles nad omavahel rääkisid? Seda, et Pehka oli inglise keele tõlgiks, oli üldrahvalik teadmine, aga kuidas meeskonnas endas asi toimis. jne