Unistus pensionist

Aga mis siis, kui töö või õigemini selle läbi loodav väärtus pole mitte konstantne ega ka mitte rahvaarvuga võrdeliselt kasvav suurus? Äkki saab töö otsa. Näiteks, sest, ressursid vähenevad- enam ei saa niipalju toota. Teiseks on tootlikkus hüppeliselt kasvanud, ei vajata enam nii palju inimesi ühe ühiku saamiseks ning kolmandaks mulle tundub, et ka vajadus hakkab vähehaaval vähenema, inimesed hakkavad järjest enam tajuma, et neid asju niipalju vaja polegi.
Sajast tuhandest ehk kümnendik loob endale töökoha, et pakkuda olemasolevale konkurentsi või siis on neil tõepoolest nutikas läbimurdeline idee. Aga ülejäänud? Ainus, mida inimesed tegelikult vajavad, on toit.


Sõnad- ümberõpe töötutele ja/või eakatele kõlab paberil nii lihtsalt ja loogiliselt. Kuidas aga toimida, kui su vales kohas oleva Kodu järelturuväärtus on 70 tuhat, kui miski ime läbi peaks see üldse likviidseks osutuma ning ümberõpitud töö ei kata su tegelikke kulusid?  
Ja mis saab motivatsioonist ja tulemustest, kui eakas, kes ei jaksa enam teha füüsiliselt rasket asfaldipanija või kaevuri  tööd õpetatakse ümber inseneriks või IT spetsiks või mis iganes valdkonnas juhtub riigil töökäsi vaja olevat.

Keskklassikriis

Huvitav, miks telekavaatamine tegevusena on taunimisväärsem kui teatris ja kinos käimine.
Kas see, et tõmban saapad jalga ning lähen inimeste sekka annab tegevusele õilsust ja elitaarsust?

Telekale heidetakse ette, et tegevus on passiivne, ainult jälgid ja ei mõtle.
Kas sõnnikust saab kuld, kui teda esitavad inimesed elavas ettekandes?

Reklaamiklubi 4. Kuidas teha head reklaami

2010 aasta mantraks oli väide, et rasketel aegadel võidavad need, kes panustavad samas mahus turundusse kui headel aegadel. Ja tundub, et suurem osa reklaamijatest on seda nõuannet kuulda võtnud:) Ma pole veel näinud aasta kokkuvõtet meediakulutustest, kuid kolmanda kvartali seisuga võib väita, et oluliselt meediakulutused ei vähenenud- ehk mõnevõrra panustati vähem ajakirjandusse teiste kanalite kasvu arvelt. Siinkohal tuleks tunnustada kõiki neid ettevõtteid, kel välismaal suurt rikast "ema" pole ning kes sellest hoolimata endiselt pildis ja elus.

Kordades lihtsam on valida nö kuldmuna kandidaate, ehk siis neid vahvaid reklaame, mida telekast hea vaadata, aga mis tegelikult su ostukäitumist ei muuda. Kas neid ongi üldse õige nimetada reklaamideks?
Memokraadi blogis  oli hiljuti, küll pisut teises kontekstis - juttu oli sellest, et Eesti reklaamid on viletsad ja seda põhjendatakse turu väiksusega ( ja et nii pole õige teha).
Enne selgitusi defineerime mõiste- viletsa reklaami all ei pea ma silmas seksistlikku või labast reklaami, mina lausa keelaks sellised. Kui räägitakse viletsast reklaamist siis peetakse üldjuhul silmas tehniliselt vähenõudlikku ja kunstiliselt mitte eriti kõrgel tasemel olevat reklaami- teate küll: toode, hind, tulge ostma.

Kas tatar on kallis?

Pole ammu teinud tatraputru, sest ajalehes oli kirjas, et tatar on kallis. Ma ei mäleta, kui palju ta enne maksis, aga ca 30 krooni kilo eest ei tundu õiglane hind küll.
Aga tõe kriteerium on praktika. Kuidas siis tegelikult on.

Võtan võrdluseks kartuli, riisi, tatra ning makaronid ning arvutan, kui palju läheb maksma keskmine ports ca 200 g keedetud ainet.

Riis 1,59 eur/kg. Riis paisub ca 1,5- 2 korda. Tootjad soovitavad pakendil võtta ühe inimese portsuks 125 g.
Kartul kg hind on ca 0,61 euri. Muuseas, nõukaaegne Sbornik retseptur väidab, et perioodil 1. jaanuar- 28. veerbuar tuleks kaoks võtta 35%...:) Õnneks on ajad muutunud. Ma arvan, et kadu on maksimaalselt 10%, kui sedagi, ehk siis 220 grammi kartuleid.
Tatar paisub ca 2- 2,5 korda, ehk siis 200 grammi jaoks on vaja u 80 grammi tatart. Ning kilohind oli  poes 2,23 euri. Tegelikult oli hetkel poes kampaania ning tatra oleks kätte saanud ka 1,99 euri kilo. Aga arvestame tavahindadega.
Makaronide hinnaskaala on väga lai 1,4- 1,9 euri kilo. Need, mida mina ostan, maksavad 1,50 eur/kg. 200 g makaronide saamiseks kulub u 80 g makarone. Üldjuhul, mida kvaliteetsemad, seda vähem paisuvad. Ühel pakendil oli kirjas, et portsu peale kulub lausa 100 g. Aga arvestan keskmise, st 90 grammiga.

Niisiis, 200 g läheb maksma vastavalt:
riis 0,199 euri
kartul 0,134 euri
tatar 0,1784 euri
makaronid 0,135 euri

Järeldus. Tatar on kallis, aga riis on samas hinnaklassis ning kui osta tatart soodushinnaga, siis kannatab süüa küll.

fgasrtxzcvbnm... Nokia

Kuu aega vana telefon lihtsalt lakkas töötamast. Kõik nupud klõpsisin läbi. Ei pilti, ei heli. Ausalt, ma ei teinud midagi- ei uputanud kohvitassi ega loopinud vastu seina,. Rahulikult laua peal lebas.
Irooniline on selle telefoni saamislugu. Siiani on kõik mu telefonid surnud loomulikult. Üsna sobivalt on mingil hetkel aku vm väsinud andes ettekäände uue mudeli hankimiseks.
Eelmine telefon oli pikast reast esimene, mis vägivaldset surma suri. Kukkus lumme ja jäi paar korda auto alla. Kui läksin poodi uut ostma, siis andis müüja mulle pikemalt selle mudeli " sest kui teil on kombeks telefone loopida, siis on see hea tugev mudel selle jaoks".
Ja no vot. Vaid kuu ja otsad.

Toit. 20 aastat hiljem

Üht küsimustikku sattusin täitma, päris huvitav meenutada mis ja kuidas viimase 20 aasta jooksul laual ja poes ja köögis juhtunud on.
Üks mis kindel, tollal ei mõeldud toidust niipalju kui täna. Mis iseenesest on paradoksaalne, sest just tollal, 20 aastat tagasi oleks pidanud toidule mõtlema.

Elasin tollal ühikas. Suur osa toiduainetest kas olid või just läksid üle nö talongisüsteemile. Suhkur, sai, piim, viin. Tol ajal lõpetasin suhkrutarbimise. No polnud, siis polnud.
Kodust tõin ühikasse kaasa isa tehtud super-hüper kotlette. Sirtsu ema pani kaasa lihakonserve ja suussulavat vaarikamoosi. Manni ema oskas teha fantastilist pasteeti. Kust ja kuidas nad tooraineid hankisid, sellest me tollal ei hoolinud. Põhitoit olid praekartulid ning lagunevad makaronid. Ma ei näinud probleemi 200 grammise lihatükiga toita pere nädal aega või suurendada kartulimassi tasuta käes olnud õunte lisamisega. Leidlikust oli rohkem.