kolmapäev, 2. veebruar 2011

Toit. 20 aastat hiljem

Üht küsimustikku sattusin täitma, päris huvitav meenutada mis ja kuidas viimase 20 aasta jooksul laual ja poes ja köögis juhtunud on.
Üks mis kindel, tollal ei mõeldud toidust niipalju kui täna. Mis iseenesest on paradoksaalne, sest just tollal, 20 aastat tagasi oleks pidanud toidule mõtlema.

Elasin tollal ühikas. Suur osa toiduainetest kas olid või just läksid üle nö talongisüsteemile. Suhkur, sai, piim, viin. Tol ajal lõpetasin suhkrutarbimise. No polnud, siis polnud.
Kodust tõin ühikasse kaasa isa tehtud super-hüper kotlette. Sirtsu ema pani kaasa lihakonserve ja suussulavat vaarikamoosi. Manni ema oskas teha fantastilist pasteeti. Kust ja kuidas nad tooraineid hankisid, sellest me tollal ei hoolinud. Põhitoit olid praekartulid ning lagunevad makaronid. Ma ei näinud probleemi 200 grammise lihatükiga toita pere nädal aega või suurendada kartulimassi tasuta käes olnud õunte lisamisega. Leidlikust oli rohkem.

Mõned toidud olid teised. Oliividest ja hallitusjuustust polnud me kuulnudki. Ma vihkasin aias kasvavaid õunu, maasikaid ja ploome (loll laps!) ja unistasin ajast, mil olen nii rikas, et mu laual on ainult banaanid...:) Sügavkülmikusse panid moose- marju ainult me Soome tuttavad. Kodumaised keedeti ikka moosiks- mahlaks. Täna me teame, et õigesti keedetud moosis säilib vitamiine tegelikult rohkem, aga tollal tundus see värske nii ahvatlev...:)


Minu enda maitseeelistused on kindlasti küpsemaks muutunud. Tollal vihkasin ma teadmata põhjustel ketsupit, kilu ja heeringat. Kalaga oli 20 aastat tagasi üldse veider suhe. Mereriigi Eesti ENSV lasteasutustes osati teha kalast jubedaid roogi, mistõttu uue vabariigi tulles läks ikka aega, et kalatoitude suhtes eelarvamusi murda.

Kas me sõime tollal tervislikumalt või täna? Samavõrra, kui tollal oli toit maalähedasem ja naturaalsem, oli ta ka kõvasti ühekülgsem ning ma julgen uskuda, et ka kaloririkkam. Täiesti uskumatu tundub praegu, et värske kurk oli kevadekuulutaja. Talvel oli salatiks porgand, peet ja kaalikas. Värskeid puuvilju peale õuna oli ikka väga harva. Liigne rasv ja süsivesik sai maha joostud mängides.

Mõned aastad hiljem, kui Eesti vaimustus esimestest viilutatud vorsti-väikepakenditest, irvitasime rootslase üle, kes tuli meile pidama loengut toidutrendidest. Et leibkonnad muutuvad väiksemaks ning valmistoidu asemel muutub trendikaks jälle toidu isetegemine. No mis trend? Me ju kõik tegimegi ise.
Kulus vaid tühine 10 aastat ja sõnad osutusidki tõeks. Õnneks on alles pr. Masso kokaraamatud neile, kes vahepeal unustasid seentemarineerimise ja pasteedikeetmise...

Aga eks me oleme ikkagi kõik pärit oma lapsepõlvest. Kuigi menüüsse on lisandunud pastad, pizzad, kalad, lambad ja pardid... siis kodune ja hea toit seostub ikkagi mannavahu, seaprae ja suitsukalavormiga...

Uuring ise on siin

2 kommentaari :

  1. 2 mõtet:
    1)Meenub talongiajastu 1 levinuimaid nalju (etelda tugeva gruusia aktsendiga vene keeles):
    "Privet, dorogoi! Prihoidii gosti, tšai budem pitj. A sahar ne trogai, sahar po talonam!"
    2)Mul on väga hea meel, et nüüd ometigi saab valmistada kõiki roogi stalinistliku ajastu lõpuajal välja antud tähtteosest "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust". N-ajal polnud pooli nende toitude koostisosi kusagilt saada:)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!