Toidupakendite valgusfoorist

söö julgelt!

Kaks tarka naist- K ja E kirjutasid hiljuti, kuidas vanuse lisandumine on küpsetanud nad avatumaks ja tolerantsemaks. Mina ei oska vääriliselt vananeda, ikka ajab närvi, kui mu kaaskodanikud ei suuda talitseda ja juhtida oma impulssidest tulenevat käitumist. Ning nende  tüüpide tõttu kannatan mina. Riik hakkab reguleerima, keelama, kehtestama.. kuidas ja mida ma tohin süüa.

Eile toimus (taaskord) teemal "Ülekaalu mõjud inimesele ja ühiskonnale" konverents Riigikogus.  Kõik osapooled on ühel nõul, et inimeste keskmine kehakaal on ajas kasvanud. Kõik on nõus sellega, et ülekaal on riskiks paljudele tervisehädadele. Tänaseks on suurem osa spetsialistidest nõus ka sellega, et rasvumine (st liigne kaalu tõus) on väga kompleksne nähtus, mida mõjutavad lisaks tarbitavatele kalorite hulgale ka geneetika, mikrobioota, keskkond, liikumine, kultuur, haridus  jne.
Uuringud näitavad, et ülekaal on keskmiselt pigem äärealade, madala sissetuleku ja hariduse, mehe ja teatud vanusegruppide nägu.

Nagu Irja Lutsar väga tabavalt panelistidelt küsis- millist probleemi lahendame- majanduslikku, terviseprobleeme, hariduslikku, esteetilist...? Kahjuks ei osanud ükski osaleja sellele vastata. Sest- andke mulle kirves...! . Nagu tavaliselt- üritame kompleksset probleemi lahendada lihtsustatult. Arvestamata mõjudega, mida selline lihtsustud " lahendus" kaasa toob.
Räägin praegu  ühe laual oleva "lahenduse", planeeritavast FOP_(front of package) valgusfoori süsteemist. Mis on kohustuslikuna kasutusel nt Prantsusmaal.
Sest, nagu asekantsler on välja öelnud- midagi peab ju tegema. Mis olemuslikult on õige.. Kui mitte midagi ei tee, siis ei muutu kindlasti midagi.

Cancel

Asjad olid pakitud, vaja vaid hommikul deodokas ja hambahari kotti pista, kui kill-kõll. Lufthansa kirjutab, et kuna streik, siis jääb lend ära. Õnneks pakkus järgmiseks päevaks. Kui nüüd ka lend ära jääb, siis pole enam üldse mõtet minna.
Aga. Kummaline on olla. Ma olen selle päeva vabaks ja tühjaks teinud, ehk siis sülle kukkunud vaba päev.

Mul on gaasiauto. Mis tähendab, et teatud regulaarsusega on vaja gaasiseade üle vaadata, muidu sõita ei tohi. Seekordne hoiatus tuli juba eelmisel aastal, et veebruari lõpus on tähtaeg. Helistasin muidugi kohe teenindusse, et aeg kinni panna. Miks nii vara.. teil veel mitu kuud aega..? Kle, mul läheb muidu meelest. Sai aeg kirja.
Vahepeal andis auto teada ka korralise ülevaatuse vajadusest.
Kokkulepitud ajal lähen siis kohale. Oi-oi.. ütleb vastuvõtja, neid kahte asja küll korraga teha ei saa. Hüva, leidis teise aja järgmiseks päevaks. 2 päeva pärast lähen autole järele. Ja selgub, et gaasiseadet nad korda ei saanud, sest miski vidin vaja tellida. Vidin peaks saabuma järgmisel nädalal. Ok. Lepime aja kokku.
Ja, lisaks esitab mulle pika nimekirja veel töödest, mis vajaks tegemist. 

Lähen siis nädal hiljem kohale. Jõuan tagasi koju, kui saan kõne. Sry, aga see vidin kohale ei jõudnud, me saame auto gaasi-korda teha alles märtsis.
Nojah, ütlen mina, aga teil oli ju veel see teine nimekiri ka, tehke siis need muud asjad ära.  Poiss lubas uurida.
Veel tund ja helistab tagasi, et ok, nad teevad muud asjad ära. Aga gaasi asi jääb märtsi.
Mina: seaduse järgi ei tohi ma märtsis enam selle autoga sõita. Ma rääkisin teile oma soovist eelmisel aastal...
Tema: nojah.. ma luban, et te õhku ei lenda ja sõita on võimalik. (= rikkuge seadust).

Päeva algus

Mul on lennukile minnes alati dilemma.  Kas takso või oma auto st parkimine.  Rahaliselt on paar päeva üsna võrdsed. 

Valisin seekord takso B.  Uksest väljudes mõtlen veel,  et  unustasin auto võtmed kotist välja võtta.  Raskus ju.  

Kell pool viis Vadim juba ootas mind.  Pidin aknale koputama,  et märkaks ja pagasi lahti teeks. 

Liiklust oli selle kella kohta üsna tihedalt.  

Hakkab tegema vasakpööret peateele ja ma näen.....kuidas  peateel liikuv auto sõidab meile sisse külje pealt. 

Köha

Mingi poolteist nädalat juba. Köha. Ma ei ole köha inimene, see muudab mu täiesti abituks, ma ei oska end kuidagi aidata või ravida. Üleeile sattus apteegis armas müüja kes pani mulle kuhja ravumeid kokku, aga mu meelest pole neist küll mingit kasu olnud.
Ühe salaravimi siiski avastasin. Coldrex, kui vastu ööd võtta, siis seal sees kõikide hädade vastu ja terve öö rahulik. 

Algas nii, et ühel hommikul pea valutas ja väsinud oli olla. Ja muidugi, see oli palavik. Õnneks oli järgmine päev planeeritud  konverentsiks. Õnneks seetõttu, et kõik outofofficid olid peal. Lihtsalt apaatselt lamasin, suutmata midagi ette võtta. Kuulasin kella tiksumist. Muuseas, miks meid on õpetatud, et kell tiksub tik-tak. Eiju?
Üle 39 sain kätte. Testid olid kõik negatiivsed. 

Aga mees sõnas ära- muudkui käis küsimas- ega köha pole? no ja siis see tuligi. Palavik läks paari päevaga mööda, aga köha ei lähe ega lähe ära.

Nagu öeldud, siis ma ei saa köhaga hakkama. Ma köhin vaid siis, kui kurku nn ärritada- rääkida, või temperatuur. Ja ma olen siis vait.

Kes oleks võinud arvata, et ma räägin  muidu nii palju! Tõeline piin on olla kogu aeg vait. 

Terakesed

Kirjutasin luuletuse:

Vanarahvas teadis juba, pärast tuisku tuleb sula. 

Nipp:

Kui mandariinid pole enam maitsvad, siis lase saumikseriga pudruks. Maitsesta nagu vaja- suhkru, sidruniga jne. Megahea. Panin sügavkülma ka.
Rohkem mandariinidest siin.

Lugesin James Cleari raamatut Aatomharjumused. Ühelt poolt oli hea tunne, kuna olen terve elu täiesti enda teadmata õigesti elanud. Teisalt natuke kahju ka, et pole osanud enda jaoks elementaarset bestselleriks kirjutada..:)
Mind intrigeeris raamatus mõte, et harjumuste kujundamisel mängib suurt rolli ka isiksus.  Ma olen seda varem nimetanud rolliks, kastiks, kuhu oleme paigutanud. Cleari mõiste- identiteet, on väga hea, parem. Näitena siis, et a la kui usud, et oled liikumist armastav sportlik inimene, siis naljalt trenni vahele ei jäta, kuna sportlikud inimesed (kes sa ju oled) nii ei tee. 

Aastavahetuse tele

 

Kas on veider teha aastavahetuse teleülevaadet 4. Jaanuaril? Aga ma ei saa ju  Kristallkuuli, Maed ja  Marcat üksi jätta.  Tundub,  et me  neli oleme viimased  mohikaanlased,  kes üldse  Eestis telekat  veel vaatavad. 

Aastavahetuse veetsin tavapäraselt televabalt,  piirkonnas,  kus vett pole suviti.  Nüüd oli.  Siinkohal peaks kiitma uut linnavalitsust (kes oleks arvanud,  et mina kiidan kunagi IKE-t. Hakkan vist vanaks jääma),  kes pidas päris pikalt lubadust hoida Tallinn lumevaba,  no nüüd siis väsisid... aga kommunikatsioon vee puuduse osas oli tõsiselt hea.  Oleg on parem kui Anna.