mul on alati olnud halb mälu. Niikaua kui ennast mäletan. Lihtsalt suhtumine sellesse on muutunud. Kui 15 aastaselt naerad- pls, aita mulle nüüd öelda, mis sõna siin olema peaks. Ja kui 2 sekundit hiljem ei mäleta, mis tegevust alustasid, siis lihtsalt lööd käega- ju siis polnudki oluline. 16 aastat kooli on minu jaoks mahavisatud aeg. Ma ei mäleta kellega ja mida ma seal õppisin. Ja päevik kinnitab, et unustamiseks kulus umbes aasta-kaks.
Kui sõna ei tulnud meelde, või just räägitu oli peast haihtunud, siis põhjendasin endale seda sellega, et mu mõte töötab kiiremini kui suu. Mis on ka tõsi. Samal ajal kui kõrvad kuulavad ja suu vormistab, on mõte omadega juba kaugel, kusagil mujal.
Kindlasti ka prioritiseerimine. Või siis on selle nimi keskendumine? See on oluline, ütlen endale. Keskendu. Korda. Räägi kellelegi. Mälu ja tähelepanu on minu jaoks lahutamatult seotud. Pooli asju ei mäleta ma selle pärast, et ma ei ole nn kohal.
Nüüd vanemana, ütled mõistvalt- vanus... Ehk siis probleemid on samad, aga põhjendus hirmutavam. Enam ei ole naljakas. Sest äkki hoopis algav dementsus, hormonaalsed muudatused, ath. Või aju ülekoormus, läbipõlemine. Kunagine multitaaskimine maksab end kätte ja muutub järjest keerulisemaks, Just hiljuti viskas algoritm mulle ette tasuta testi- kas peaksid kartma dementsust. Test oli väga põnev. Tulemust ei tea. Test oli tasuta, aga tulemused mitte... ja on sel päeva lõpuks vahet.
Siiani on aidanud toime tulla noorena omandatud toimetulekuoskused. Sest mu teine nimi on Kohusetunne Tahtejõud.
Asjade, tegevuste ja tegemiste meeldejätmiseks on vanad head nimekirjad. Ja iga mõte, mis pähe kargab, tuleb kirja panna. KOHE.
Asjad, mis vajavad pikemaks ajaks meelde jätmist tuleks läbi kirjutada/joonistada. Mul töötab see kõige paremini.
Asjad, mis on olulised- enese korrale kutsumine- palun, pane tähele. KUULA!
Kooliajast, kui oli vaja pähe õppida pikki tekste olid lisaks läbikirjutamisele veel muud tehnikad. Nt teha spikker sõnade/ridade esimese tähega, märksõnadega. Aga mulle tundub, et efektiivseim on rütmi meelde jätmine. Nagu luuletust saab meelde jätta igasugust teksti. Nt laulusõnad jäävad mulle imelihtsalt meelde.
Kõige hirmutavam on minu jaoks praeguses vanuses see, kui sõnad ei tule rääkides meelde. Suur vahe on sellel, kas räägin endaga või teistega. Endaga on ilmselgelt kontroll väiksem, et mitte öelda olematu ja sisse lipsavad nn valed sõnad.
ma olen üritanud märgata asendussõnu, mis pole kuigi kerge (sest kehv mälu, noh (mälumänguküsimus nr1- milline blogija kirjutab nii?). Aga need korrad, kui märkan meelde jätta, siis huvitaval kombel on asendussõna. Näiteks ütlen.. kõht valutab, tegelikult valutab selg. Või et, "võtan veel ühe pirni ja siis tänaseks aitab". Tegelikult on kausis ploomid.
Teistega suheldes on oluline fokusseerida ja keskenduda teemale. Ja sel juhul tekib pigem probleem - sõna ei tule meelde st (vale) sõna asemel tühjus. Pea on tühi nagu haigekassa eelarve (mälumänguküsimus nr 2- milline blogija kasutab võrdlusi) Aga mulle tundub, et see viga on nii paljudel ja ka minust noorematel (kolleegidel), nii et seni tavaliselt lihtsalt naerad. Aga äkki ei peaks?
Kusagil oli väga hea artikkel, või kuulsin raadiost- no näe, ei mäleta. Aga sealne sõnum oli, et ei tohiks rõhutada.. vanus, sest ma olen vana jne. Kognitiivsed võimed on erinevad. Sõltuvad, aga ei pruugi, vanusest. Pigem lihtsalt olla nagu oled.
Mul endaga võrdluses eakad ja huvitav on, et see piir tavalise ja probleemse vahel on imeõrn. Näiteks.
Uue õppimine on keeruline, sest ei jää meelde, kusjuures valemisse lisandub ka kuhjaga trotsi, vastupanu ja jonni.
Sul ei tule meelde lähedaste nimed ja vanused (käib ta juba koolis või lasteaias).
Mingi teema, mida on sada korda korrutatud ja räägitud- sa ühel päeval vaatad otsa ja väidad, et kuuled sellest esimest korda.
Millisest hetkest on see probleem, mitte lihtsalt hajameelne tähelepanuvõime.
Ma olen dementsuse ja alzheimeri lehti lugenud ja uurinud ja saan aru, et vahe tegemine ongi väga keeruline. Juba ülalpool kirjeldatud õpitud toimetulekumehhanismid muudavad diagnoosimise keeruliseks. Ning vastus on see, et jama tekib momendist, kui sa ei saa enam igapäevaga hakkama ja/või muutud ohtlikuks.
Kuniks mind mälumängu võistkonnast välja ei visata, seni on ok?
Tule jumal appi!
VastaKustutaMul sama. Ja aastatepikkune ahastus oma peas olevat absoluutset tühjust varjates Tubli Inimest etendada. Kõige hullem, et tööl olen tuntud kui väga hea mäluga inimene, kes suudab piinlikkuseni täpselt mäletada paljusid vajalikke detaile. Koolist aga ei mäleta ma Mitte Midagi. Protsendi võtmine ei tule kohe, keemiast ka füüsikast ja bioloogiast olen elu käigus oluliselt rohkem õppinud. Ainult keeled ja ajalugu huvitasid, muu oli puhas mudru.
Kohuse- ja vastutustunne on üsna arenenud, sest olen oma elu nii elanud, et vastutust pole kellegi teise kaela lükata olnud ka eriti. No ei tahagi, minu elu ju :)
Ja dementsuse osas olem samu mõtteid mōlgutanud. Et midagigigi kontrolli all hoida püüda, siis õpin Duolingos juba kolmandat keelt. Ja toitumuses, vitamiinides,une kvaliteedis, siin püüan tähelepanelik olla.
Ja blogijat minust ka vist ikka ei saa, no pole aega end maja istutada ja kirjutama hakata. No milleks, kui kõik asjad saavad sõpradega juba üksipulgi lahtu võetud. Ritsiku juures Lillekese Akadeemi pakub muidugi ainest, kommentaar saaks liiga pikk, ehk siis ikka võtan end kokku ja teen millalgi sellise kirjutamiseharjutuse. Puhas leht ekraanil ette ja siis 15 minutit kirjutamist, ilma jaga tõstmata :)
Oh kui tore, et on teisi selliseid ka!
Meelest püsivad kasutud faktid ja meelde tulevad nad siis, kui ÜLDSE vaja ei ole. Kõik ülejäänu... kaob. Sõnade otsimine keset rääkimist on igapäevane ja väga sage. Väga sage on ka see, et ma poole lause pealt unustan, millest üldse rääkisin. Nimesid ja numbreid olen eluaeg halvasti mäletanud, nüüd siis on kaduma hakanud ka lihtsad tavalised sõnad. Ja see süveneb. Umbes 40-ndate keskel olin oma kiirelt halvenenud ajutöö suhtes paanikas, aga praegu olen üldiselt leppinud. On nagu on. Ma pole isegi veel 50.
VastaKustutaSamas - kõik mis huvitab, kleepub külge ikka veel täiesti imeväel. Vaatamata sellele, et mu ligipääs mälus olevalt sõnavarale on heitlik, on õppimisvõime väga hea. Paraku need asjad, mis nii väga ei huvita, kleepuvad külge nõrgalt ja pudenevad maha esimesel võimalusel. Eks see ole vist alati nii olnud...
Ma olen märganud, et omapärad ja kiiksud, iseloomujooned ja kalduvused, mis on eluaeg olemas olnud, kipuvad vananedes hullusti süvenema. Kes on ärev muretseja, see on vanemas eas tõsine paanik. Mõõdukad maailmaparandajad muutuvad Maailma Kõige Targemateks targutajateks. Leebed kulgejad kulgevad edasi veelgi pohhuistlikumalt. See tendents paneb mõtlema, mis on minu omadused, millel on kalduvus süveneda ja kas ma tahan seda? Kas mul on võimalik soovi korral seda suunda muuta? Kui ma kauaks passima jään, siis tagasiteed ju enam ei ole. Praegu veel ma suudan ennast jälgida ja oma harjumusi/mustreid kuigipaljugi muuta, kümne-paarikümne aasta pärast tõenäoliselt enam mitte.