Minu esimene pidu oli lastekooriga 1980. Põlvini lompides, rahvariided märjad.. Vahepeale jäi lugematu arv pidusid maal ja linnas. Eestis ja mujal. Ja viimane Kuljusega 1990 (ja 1991 Gaudeamus).
Esimene sõna, mis mul laulupeoga seostub on - vihm. Märjad ja porised rahvariided. Edasi harutades tuleb meelde koolimajas ööbimised- käisime ABC-des kohukesi otsimas ning tornmajades liftiga sõitmas. Meie väikelinnas ei pakutud kumbagi meelelahutust.
Sel korral kuulsin bussis, kuidas teismeline neiu seletab sõbrannale, siiralt ja südamest: kui laulupidu poleks olnud, siis ei teakski kui luksuslikult me oleme elanud...
Mnjah, tänapäeva noorele on koolimaja, kuivkäimlad, pori ja hernesupp ilmselt täielik eksootika. Toitlustamist läbiviinud NKK naised rääkisid, kuidas ameerika lapsed hernesuppi sõid....Aga sõid :)
(Suur)Tantsupidu seostub mul pettumusega. Palju palju ootamist ning seejärel selgub, et kauaõpitud tantsu õieti esitada ei saagi, ainult mustreid saab teha.. Ja siis veel selline lugu. Proov sai läbi ja keegi pakkus, et läheks Harku järve ujuma. Ma ei läinud sest... ma ei teadnud, kuidas ma Harku järve äärest pärast Tipi ühikasse saan :) Ei olnud ju tookord mobiile, veebi ega midagi.
Seega, ma ei saa öelda, et ma oleks koletumal kombel laulupeole tagasi igatsenud. Pigem oli seekord jess-tunne. Ära tegime. Meie "tellija materjalist ja õhinapõhine" laulukoor sai laulma ja selgeks ja peole ka. See oli väga hea.
No ja vihm.. Kuigi proovipäeval saime päikesepõletuse ja lõpu ühendkoorideks tuli isegi päike välja, siis mu kaunid rahvariided olid keebi all peidus. Laulupidu see on vihm.
Memo endale: osta järgmisel korral ( khm) sukavabrikust see nokaga keep. Ja saapad olid suurepärane idee, kiidan ennast. Uus tarkus- ma ei mäleta, et vanasti oleks probleemi olnud, ju meil olid alusseelikud. Keegi soovitas kindlasti sukad alla panna, et seelik jalgu ei hõõruks. Ma panin retuusid. Hea oli.
Mis siis sellest peost meelde jäi.
Küll oli hea tunne kuulda Tallinnas eesti keelt. Isegi bussides. Kas võikski, palun, nii jääda. Täna hommikul läksin uksest välja ja .. olin taas oma väiksel venemaal...
Maestro Järvi kukkumine. Väga kole hetk oli. Päris täpselt ei näinud mis toimus- kukkus? Infarkt? Libises? Täielik vaikus ja seejärel kergendustnne, et kõik lõppes ikkagi hästi.
Selle peo inside joke- kiiremini! Naiskooridel on üks äge laul " Neio hääl". Tempokas ja lahe. Kohe proovis selgus, et orkester ei suuda tempot hoida. Esinema hakates tuletas veel dirigent meelde. Ja see ei jäänud viimaseks. Tuljak tuli kordamisele ja lauljate soovil: kiiremini! Misjärel kõik dirigendid viskasid kordamatulevate laulude osas nalja- kiiremini?!
Tantsupeo kontseptsioon mulle väga meeldis- et iga maakond toob kaasa omad tantsud. Väga tore idee!
Vanade eestlaste elu oli ikka megaraske. Kui palju rõivaelemente! Ja need kõik peavad selga minema õiges järjekorras... ma ei hakka ütlema, mitu korda ma otsast alustasin, sest põll unus õigel ajal ette panna..
Lauljate koordineerijaks ja nn meelolu hoidjaks oli Laine Randjärv. Lastekoorid kogunevad. Laine üritab tuju üleval hoida. Ja nüüd- tõstavad kõik Tiinad oma käed... Ükski käsi ei tõuse. Laine proovib uuesti- .. aga Riinad?
Ei ole Riinasid ka.
Laine: mis nimed siis tänapäeva lastel on? Liisi??
 |
| Autor K.Simon |
Seejärel eetris vaikus.
Ja siis jätkub jutt meist paar kollektiivi tagapool olevate gruppide kohta
Seisan, ajan juttu ja nagu ikka vehin kätega- ühel hetkel on peos midagi sooja ja pehmet. Kajakas s..s peopessa...
Ma teadsin ja kartsin, et seismine mulle ei sobi, aga asi oli isegi hullem. Proovipäeval võtsin 10 tunni jooksul 4 ibukat. (Tavalisel päeval kulub mul ainult 1-2 tabletti). Ibukas teeb mu uniseks, aga viimasel ajal tekitab ka mingi eufooria. Ma ise seda ei tunneta, aga rohkem kui üks inimene uuris, et - kas ma olen midagi tarbinud...
See ootamine on õudne. Kuna oli vihm ka, siis lõpuks seisid ka laval kui silgud pütis, kiled üksteise vastu kleepunud, kui käsi tõstad, siis vesi siriseb varrukast sisse.
Mulle väga meeldiks, kui tulevikus oleks ka ootamisaladel vähemalt kõlaritest pidu kuulda, Praegu teisi eriti ei näinudki.
Selle korra ( minu) ainuke pisarahetk oli "Sina oled Kullatera". See laul on niigi mega sõnumiga ja kadrilikult vinge minekuga. Proovis tuli Kadri ise seletama, millised kullaterad me oleme ja kuidas võiks seda laulu laulda. NII ILUS!
Pidu oli tore. Koos laulmisega tekkiv ühtsustunne. Spontaansed isetekkelised peo kontseptsiooni rikkuvad laulud.
Eks näis, ehk 3 aasta pärast jälle? :)
Tiinad ja Riinad on koorijuhid ja emad, mitte lastekoorilauljad. Lastekoorieas on Lisete, Laura, Liisa, Johanna, Anete, Nora, Eliisabet ja Hanna. Ja muidugi Annabel, Isabel, Meribel, Maribel. Poistekoorides laulavad Oskar, Johannes, Rasmus, Karl, Joonas, Sander ja Kaspar. (läbilõige tutvusringkonnast) Ma lausa guugeldasin, kui vana Laine Randjärv on, võiks ju teada... JA lastekooriealised ei näe selles ka mingit nalja, kui nende hulgast vanainimeste nimesid otsitakse.
VastaKustutaNo just :)
Kustuta"Kullatera" laul oli ka kuulajale väga ilus!
VastaKustutaAitäh!!!
Meil oli lastekoorides Emmasid ja Mariliise ja Juhaneid ja Joosepeid. Mudilastes on juba Elmarid ja Antsud ka. Tulevad ringiga tagasi, vähemalt keskeuroopa mugavuspagulaste seas.
VastaKustutaMulle oli ka ETV rongkäiguülekanne pettumus, olgugi et arvutis jooksis intekatega-ETV kõrval ka “puhas” ETV2 ülekanne. Ma oma last seal ei näinudki. Aga siis meenus, et möödundkord sattusin rongkäiku kohapeal vaatama just seal, kus Delfi otseülekannet tegi ja et hästi tegid. Tegid tänavu ka hästi - mo eakas mudilane oli lausa mitu sekundit esiplaanil! Ja kõiki tervitati ja kõigile hõisati. Tublid, jätkaku samas vaimus. Ja Delfi hiigelfotodelt leidsin oma eaka mudilase ka üles - hoidsin hinge kinni, et neid poleks (Delfi fotograafi vaatenurgast) suurte kõlarite taha peidetud.
Ja sekundeerin Kauri “Kullatera” kommentaarile.