Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 31. mai 2021

Professor sai värske õhu mürgituse


Ma kardan Eesti teatrit. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati nägin etendust, mis poleks kas a) nii Diip, et ma jään magama b) poleks labane. ( Õnneks on blogi. Viimane etendus, mis mulle meeldis oli 2013 Kukruse mõisas Gorki ) 

Aga tänases kontekstis. Teater. Päris. Gerda Kordemets peaks olema kvaliteedi garantii. Head näitlejad. Annaks komöödiale võimaluse?

Ma olin väga elevil. Proovisin selga kolme kleiti ( poleks vaja olnud, enamik kandis casuali), otsustasin, et mu jalad on kontsakingadeks piisavalt terved (viga, ei olnud). Saalis olid toolid hajutatud, oli ruumi ja õhku. Pimedas sai maski salaja ära võtta. Puhvetis oli kooki ja konjakit. Nagu vanasti.

Kui ma lapsena pioneerilaagrites käisin, toimusid seal isetegevusvõistlused. Üks kindla peale mineku sketše oli selline. Näitlejad esitasid  mingit kokkulepitud etüüdi. Siis tuleb lavastaja ja ütleb: ei, nii ei sobi. Tehke lõbusamalt. Seejärel esitatakse sama etüüd rõhutatult lõbusalt. Siis palub lavastaja, et ei ei, tehke kurvemalt, pateetiliselt jne jne. Jube naljakas oli. Laval. 

Seda etendust vaadates tuli see mulle millegipärast meelde. Tundus, et neil oli sama strateegia. Hei, meil on ülihea materjal. Mida teha? Filmi me ju laval taastada ei saa...

Kas teeme filmi parimate lõikude esituse? Filmi paroodia? Etenduse sellest, kuidas filmi tehti? Sulev Nõmmiku ja Liia ja Helle elust?( Huvitav, miks teised kõrvale jäeti, sest see oli kõige huvitavam osa).

Mingil hetkel hakkas nagu looma ja siis läks jälle lappama. Minu jaoks.

Positiivset oli ka. Mingil põhjusel ma suhtusin Inga Lungesse eelarvamusega,  aga ta oli väga hea. Ilmselt tuli kasuks, et tema tegelaskuju oligi selline tõsine ja polnud vajadust juurelda, kas teeme paroodiat või loome rolli. 

Üks vau hetk, kui otsisin lausa prillid välja. Kas tõesti on laval Kuslap ??? Kalle Sepp oli. Super parodeerija. Ja muidugi Vinteri muusika on super ( mis, nagu selgub on hoopis Suppe Marss, Chopini Etüüd op 10 no 6, Mussorgski, Raveli Pildid näituselt Limogesi turg  jt oma).


Et siis nii. Eks kaheksa aasta pärast üritan uuesti :)

Kas ma soovitan? Ei. Vaata parem uuesti filmi.

26 kommentaari :

  1. Jummel, vali ikka hoolega, mida vaatad. Eriti kui nii harva :D

    VastaKustuta
  2. Ma olen ka juurviljapoes ringi vaadanud, et kus siin need koogid ja pirukad siis on.

    VastaKustuta
  3. Hmm, mul tuleb tunnistada, et üliharva teatriskäijana ma turvalisuse mõttes Vana Baskini ega paraku ka Pärnu teatri asjadega ei riskiks. Sa oled julge.

    VastaKustuta
  4. Huvitav.
    Te lähtute teatrist/produtsendist, kui kvaliteedi näitajast. Kuna ma olen nii Draamateatris, Linnateatris, Estonias, Ugalas, Endlas.. haltuurat vaadanud, siis mina küll enam nn teatrit kui kaubamärki, ei usalda. Ma lähtusin sel korral lavastajast ( kes oli paljulubav) ja näitlejatest ( kõik Eesti A klassi staarid ju).

    Mis on siis kvaliteedi garantii? Milliste parameetrite järgi peaks hindama?
    Ja miks tegijad nõustuvad kehva looga?

    Soovitage parem häid asju :)
    (ja tööpäeva õhtul ma 4 tunnist asja vaadata ei suuda. Siis peaks ikka VÄGA hea olema).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kordemetsast kui lavastajast ei tea ma midagi, oled sa temalt midagi näinud, mis meeldis?

      Kustuta
    2. Klass. Elu pärast. Oli minu meelest vaimustav.

      Kustuta
    3. Lugesin just ühe Cassavetese komöödiafilmi kohta laitvat juttu, üldine järeldus paistis olevat, et hea draamalavastaja võimed ei pruugi automaatselt anda häid komöödia lavastamise võimeid.

      Kustuta
    4. Lähtuksin ehk pigem ehk autorist, sisust, et kas on lootust et pole labane jant vaid on mille üle mõelda.
      P.S Pärnus on vägagi head asjad viimastel aastatel olnud.
      P. P.S Tihedama teatrikülastamise tulemusena suureneks meeldivate tükkide arv kindlasti, vähemalt proportsioon kehvakestega muutuks paremaks

      Kustuta
    5. Ma ei lähtu teatrist, lavastajast, loost. Loen arvustusi, vaatan OPi jne. Raske isegi öelda, kuidas valikud tekivad. Ma tahan alati mõtteainet ja köitvust. Viimase aja suurimad elamused vist Draamas “Väljaheitmine” ja siis miskised projektipõhised ühekordsed etendused, nt Ernesaksa lugu koos noormeeste kooriga. Nuku tàiskasvanute etendused on olnud elamus, Vaba Lava osad projektid nt, “Teisitimõtlejat” vaatasin 2x. Nende vanaema lugu jäigi nägemata, kool ja covid tulid peale. Praegu pikem paus.

      Kustuta
    6. Ja “Väjaheitmise” pikkust ei tohi karta. See aeg oli nagu yks sekund. Haarav, karm, mõtlemisainet andev. Ja äge muss! Ma ei teadnud palju Leedu taasiseseisvumise aja alguse probleemidest. Hariv ühesõnaga ka.

      Kustuta
    7. Terje, see on Pärnu kohta hea uudis, eks ma mäletan isegi vanu häid aegu, kui seal oli "Epp Pillapardi Punjaba potitehas" jms.

      Kustuta
  5. ma lähtun peamiselt sellest, kui tuttavad soovitavad. Siis ma tean, mis maitsega inimeselt kiitus tuleb. Vahepeal oli mul superluks, Ugalas oli tuttav tööl, ta sai tasuta vaadata, vaatas kõik ära ja jagas pärast meile infot. Kahju ainult, et Viljandi bussiaegadega teatrist Tartu tagasi ei saa, kõik sõltub autost (ja siis peab keegi olema autojuht, kes ei saaa puhvetis soovi korral konjakit võtta). Või tuleb ööbida.

    Aga kui lihtsalt tekiks tunne, et läheks vaataks midagi, siis kuna valida on paljude hulgast, siis võtan välistamiseks appi need esimese etapi hoiatusmärgid, nagu teatrid, kust on pikemat aega tulnud sellist Baskini tüüpi huumorit. Siis ei hakka nimest kaugemale vaatama - enne, kui keegi ei ütle, et õu, kuule, kujuta pilti, seal on päriselt hea tükk tehtud.

    Samasugune hoiatusmärk on mulle kõik, mis seostub sellise vanakooli eesti huumoriga nagu need komöödiafilmid, mida kõik tsiteerivad - kuni keegi, keda ma usaldan, ei tule ütlema, et ei, nad on sealt täitsa uue mõõtme välja võlunud (mõnda neist filmidest kannatan ma tegelikult isegi vaadata (kuigi mitte kõiki, vähemalt mitte ilma piinlikkuseta), aga seal aitavad kaasa retro-nunnusus ja lapsepõlvemälestused, mida tnp lavastusel ei saa olla).

    Näitlejatest ei lähtu ma _üldse_. Hea lavastaja teeb ka täielike amatööridega hea lavastuse, halva lavastaja käes ja halva näidendiga pole ka headest näitlejatest kasu. Milleks vaadata, kuidas andekad inimesed laval kannatavad.

    Aga see olen mina, kes ma käin teatris kord paari aasta tagant, tavaliselt siis, kui keegi tuttav kaasa kutsub. Sellise sageduse juures ongi lavastuse valimine jube kaalukas otsus, millega ei taha vigu teha, muidu on kohe mitme aasta teatrielamus lörris. Käiks ma iga paari kuu tagant, võtaks kergemalt ja riskiks rohkem.

    apropoo, nägin täna just unes, kuidas vaatasin lava tagant "Julius Caesari" lavastust, mis oli kohutavalt amatöörlikult ja piinlikult tehtud, just lavastuse mõttes. Seisin lava taga ja pööritasin silmi, kuni selgus, et lavastus on hoopis "Cyarno de Bergerac" ja see Shakespeare on seal ju näidend näidendis, kuidas mul küll meelde ei tulnud, et "Cyranos" on selline koht sees, ja see PEABKI amatöörlik olema. Ja meie lavatagune vaatekoht oligi õige publikukoht, need, keda me olime publikuks pidanud, olid statistid, kes mängisid selle näidendis-näidendi publikut.

    VastaKustuta
  6. PS: Vanemuisest soovitavad tuttavad "Naiste kooli" ja "Kalevipoega".
    Mujalt olen kuulnud ülivõrdes kirjeldusi Paide teatri "Carmeni" kohta. Rakverest kiitis - kui ma õigesti mäletan ja mõne teise tükiga segi ei aja - üks tuttav "Paunvere poiste igavest kevadet".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan!!Ehk läheb järgmisel korral õnneks :)

      Sellega seoses just üritasin meenutada midagi väga head... Ja jõudsin välja 80 lõpu Ugalasse.. :) siis sai väga tihti teatris käidud ja millegipärast on just sellesegsed, mis siiani meeles. Malmsten ja Sääliku Judith. Armastus 3 apelsini vastu, siis Me olime 13 aastased on(vist polnud Ugala), Pilvede värvid jne. Igas žanris oli midagi head.

      Mingil põhjusel ei meenu lähiminevikus midagi :(

      Kustuta
    2. mul oli lähiminevikus väga hea elamus Ugala "Nähtamatu daamiga" ja peaaegu väga hea Vanemuise aastapäevaks tehtud "W" (kõik kohad ei olnud ühetugevad, aga elamus oli kokkuvõttes pigem hea).

      Kaugemast minevikust (nullindad, 2010. aastate algus) on Theatrumilt ja sellega seotud seltskonnalt - nt Vahur-Paul Põldmalt üksi - häid asju meeles (nojah, "Nähtamatu daam" ju ka Lembit Petersoni oma), nemad tunduvad mulle kindla peale minek, aga ega ma kõike muidugi näinud pole ka.

      Ja Tartu Üliõpilasteatri jaapani lugude lavastus, pidetult hõljuv konn või mis ta oligi, jäi väga eredalt meelde.

      Kustuta
    3. ja amatööridest rääkides on Tartu Waldorf-kooli noored vahel täiesti korralikku Shakespeare'i pakkunud. Eriti meeldis mulle eelmise talve (st 2019-2020 aastavahetuse paiku) "Cymbeline". Aga neil on igast lavastusest ainult käputäis etendusi, see on iga kord seotud konkreetse lennuga (11. klassi Shakespeare'i-tegemise traditsioon).

      Kustuta
    4. Rakvere “Lendas üle käopesa” on ka hea. Eriti siis kui oled vee Karguga versiooni kunagi nainud, saab võrrelda.
      Ma enne kooliaega käisin vähemalt 1x kuus, eks sekka sattus ka keskpärast. Mida eohkem käia, seda rohkem hakkad valima.
      Danzumehe blogi lugesin ka, aga tal läks see massitarbimiseks kätte ära ja kuidagi pealiskaudseks. Ei olnud enam abiks.

      Kustuta
    5. Ma käin väga väga vähe teatris. Aga mulle meeldis hirmsasti OMAtsirkuse "Luba, et lendad". Olin täiesti võlutud ja vaataks iga kell uuesti.

      Kustuta
  7. Ma nii pessimistlik nagu üliharvad teatriskäijad ei oleks:)
    Teatriteemadel on olnud ligi aastane koroonapaus, ennevanasti sai ikka paar korda kvartalis elamusi hankimas käidud. Ma ei lahterdaks ei teatri ega näitlejapõhiselt - peamine on ikkagi lugu ja kuidas lavastaja seda näeb.
    Paunvere asjus kirjutasin siin:
    https://lendavkonn.blogspot.com/2018/12/kevadesuvisugistalvnimedmarmortahvlil.html

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nojah, mul on teatri suhtes üldine hoiak "see on koht, kus ma pean vaatama, kuidas inimesed nhäitlevad, ühesõnaga, kole piinlik" ja selleks, et ma julgeks üldse minna, peab kõigepealt olema kuuldus, et seekord on teisiti kui tavaliselt.

      Kustuta
  8. Avastasin paar aastat tagasi VAT Teatri, juhuslikult töökaaslasest teatrifänn hankis etendusele piletid ja olin lummatud nii näitlejate esitusest kui ka lavastaja käekirjast. Nüüd olen vahelduva eduga (koroona ju) vaadanud etendusi, mis üllatavad ja nii mõnegi näitleja osas olen korrektuure teinud, kes on positiivselt üllatanud...ja avastanud uusi, kellest varem ei ole kuulnud. Huvitavad karakterid ja laval mõjuvad.

    Teine üllatusmoment tabas Teoteatris vaadates "Mis nüüd mina", olen käinud seejärel üht-koma-teist veel neil vaatamas, kuid eelnevalt nimetatud etendusega sarnast elamust ei ole saanud.

    PS! Ugala on üllatanud...ja nüüd kui koroona läbi - plaanin originaalis vaadata, st Viljandis.

    PPS! Ooper on alati hea :)

    VastaKustuta
  9. Ütlen ausalt, et olen isegi Vana Baskini etendusi vabatahtlikult vaatamas käinud ja kommenteerin, et ei ole vaja ootusi väga kõrgeks ajada, kui on teada, et tase on nagu on. Sellised allalati-etendused tuleb teha lustakateks seltskonnaürituseks. Miks siis Eurovisiooni kambas vaadatakse? Ikka seltskonna pärast!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eurovisioon on tasuta :D

      Kustuta
    2. Mõnikord laristame me raha tühisemategi asjade peale...:)
      Kuid jah, ega seda päris elustiiliks võtta ei saa.

      Kustuta
    3. KK, oled sa seda kunagi perega vaadanud ja siis lastel hääletada keelanud...?

      Kustuta
    4. Mul ei ole lapsi, aga ma hääletan ise ja mitte vähe. Mõlemad valikud on OK kui omale meeldib. Aga kui introvert end juba kodust välja ajab, siis olgu hea asi! :)
      Pole vaja isiklikult võtta, nagu ma enne mainisin, siis minu jaoks peab teater olema selline elamus, et mõtled mitu päeva ja oled lummuses. Ma käin sellepärast enamasti ka üksi, sest siis miski ei häiri ega eksita, saab süveneda ja pärast omas mullis asju setitada. Ma ei suuda "muljeid vahetada" või niisama kiita. Ma pean saama omaette mõtelda ja analüüsida. Kui seda tunnet peale etendust ei tule, siis on mahavisatud raha ja aeg. Kogemusena OK, kõik ei saagi hea olla, siis kaob võrdluspilt ära. Ses mõttes see "tasuta" või "tasuline" oli rohkem naljaga pooleks. Loeb ikka muu.

      PS: Meil tuleb suvaline komöödia nagunii siia koju kätte, ma kunagi ei käi, sest mulle lihtsalt ei meeldi. Ma istuks seal nagu puunukk ja ei naeraks, ma juba tean ennast. Mul on väga kiiksudega huumor. Viimati kui ma teatris hirmusin, oligi vist too Uukkiviga etendus Vabal Laval ja siis üks soomlaste absurdikas. See oli jube hea, kahjuks enam ei mängita. Vaatasin jälle 2x :D ("Laulud halli mere äärest"), samas vanem publikum, kes olid tulnud "ilusat etendust vaatama" klassikaliste ootustega ilmselt, lahkus peale I vaatust.

      Aga ma olen siuke erak noh, "sõbrannadega teatrisse või kinno" ei ole teema minu jaoks. Kindlasti on see mõnede jaoks fun, ei välista. Minus tekitab õõva :D

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!