esmaspäev, 19. september 2011

Surnuaiavahi tütar

Sellised lapsed on täiesti olemas. Kes ronivad puude otsas ja teevad onne. Kel pole mingit kaalu- ega rühiprobleemi. Nad suudavad joosta, käsitleda nuga ja teha tuld. Neil on osav motoorika ja nad on füüsiliselt vastupidavad. Ei riku oma silmi raamatutega ega arvutiga ja lähevad poliitikute ning tööandjate liidu rõõmuks võimalikult varakult kutset õppima. Elavad seda täiesti "päris elu", mida meie ja sõjajärgne põlvkond ikka eeskujuks toob ning hakkamasaamise etaloniks seab.
Täiesti mitte-vatitupsulapsed.  Neid on siiani kurvastavalt palju . Ja meie, vatitupsuvanemad, kipume neisse suhtuma kaastundega, kuna nad on meie pilgu läbi üldjuhul asotsiaalsed, kasvatamatud, distsiplineerimatud.

Kas pole paradoksaalne, kuidas kontekst muudab meie väärtushinnanguid? 

Tehniliselt oli see film väga hea- polnud venitamist, lugu jooksis. Heli oli suurepärane, kõik sõnad arusaadavad. Peaosalised väga armsad. Peoga sümboleid ka. Natuke stereotüüpe lisaks.

Sisulist poolt ma keeldun kritiseerimast, kuna minu meelest teeb Katrin Laur ülimalt tänuväärset, Eesti filmimaailmas haruldast tööd. Jättes kõrvale enda isiklikud ego-ambitsioonid ning kajastades ja peegeldades Eesti tegelikku maailma. Andes lootust ja äratades unistusi neis meie Eesti lastes, kes elavadki sellist elu. Sotsiaal-realism, nagu seda vanasti kutsuti.

Kuna mu eelmine Eesti film juhtus olema ääretult piinlik ja labane "Kormoranid..", siis oli üllatavalt värskendav vahelduseks näha midagi, mis ei rääkinudki keskealise meesterahva depressioonist, eneseotsingutest, alaväärsus- ja sekskompleksidest. Kus puudus paljas Taavi Eelmaa.
Ilmselt võibki jääda vaidlema, kas looja ülesandeks on kujutada oma isiklikke probleeme ja komplekse või peaks ta omama laiemat pilti, suuremat üldistusvõimet ning suutma oma isikliku mina tasandilt minna ühiskonna tasandile. Ehk ma eksin, tunnustades Lauri oma mõlema eestikeelse filmiga- Ruudi ja Surnuaiavahi tütar, sotsiaalrealismi kirjeldajaks. Äkki ongi tänane aktuaalne reaalsus hoopis mees oma muredega.
Totalitaarsed riigid on alati teadnud, et kino on ülimalt võimas ajupesu propagandakanal. Mistõttu pole imestada, et  meie kinolevis prevaleeriv temaatika- kuvand saamatust ja hädisest mehest, on hakanud end ise taastootma.
Vahel läheb sõna- ja väljendusvabadus päris kalliks maksma.


See viis mind mõtteni, et millal ma viimati nägin filmi, mille keskmes oleks normaalne kaasaegne Naine? No ütleme, viimase viia aasta jooksul tehtud. Esimene, mis pähe tuli oli "Stiilipidu", võtsin interneti appi ja  patuga pooleks sobib siia ritta ka "Soovide puu", mis küll ei vasta kriteeriumitele- "normaalne" ja "naine". Pigem  oli filmi keskmeks rumal tibi. (Mis taaskord on paradoks ses mõttes, et esimese nimetatud filmi autor on mees ning teine tehtud naisterahva silmade läbi). 
Ei teagi siinkohal, kas eesti filmitegijaid kiita või laita, et nad, kui  uskudes raamatu- ja teletoppe, ennastsalgavalt trotsivad teemat vältides potentsiaalset kommertsedu...

No vot.  Pealkirjas oleva  filmi kohta suurt  midagi öelda polegi rohkem. Mulle meeldis, teistkorda vaadata ei viitsiks. Aga tegijatele ikkagi jõudu.

4 kommentaari :

  1. Oot mis? Laps ei või korraga olla füüsiliselt arenenud JA kasvatatud? Miks sa nii arvad?

    VastaKustuta
  2. Neil lastel esineb vahel alakaaluprobleemi.

    VastaKustuta
  3. a muide, mul olid lapsena mõned sedasorti sõbrannad ja minu 1948 sündinud ema vaatas juba siis viltu, et vuih, ära mängi pätilastega. Ta päris nii ei öelnud ja päris ära ei keelanud, aga tema vastumeelsus ja kõhedus olid selgelt tunda.

    Samas tuld tegin ma küll, see oli enesestmõistetav (tõsi küll, tikkudega, mitte ürginimese puupulgaga, ja enamasti pliidi alla).

    VastaKustuta
  4. Kaur- loomulikult võib:) Ma tõin selle näite selle mõttega, et väärtused ja oskused iseenesest pole midagi, oluline on tervik. Mida laps selle puude otsa ronimise oskusega suudab peale hakata, kuidas see teda elus aitab. Ja kas see, et ta pole ülekaaluline on ikka hea asi iseenesest, kui see tähendab, et lapsel on kõht tühi jne.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!