teisipäev, 27. september 2011

Katuselt!

Ma väga tahtsin Põhuteatris ära käia, nii et selle üle on hea meel. Mulle meeldib see mõte. Noh, et põhust.
Mulle meeldib see, et keset linna asuv imekena koht on taas kasutusele võetud. Väga väga loodaks, et see polnud ühekordne projekt, vaid alguse sai sada aastat kestev traditsioon:)
Loomulikult polnud kodulehel infot selle kohta, kui soe-külm seal on. Niisiis infoks neile, kes enne lammutamist veel teatrisse minemas. Seal ollakse välisriietega ja väga soe ei ole.
Aga muidu hästi mõnus. selline lauda-laka lõhn. Lapsepõlv ja vallatu noorus tuli meelde....

Etenduse  suhtes oli kerge eelarvamus, et kaasaegne ooper ja nii. Aga väga-väga vahva oli. Ilus muusika, energiaga mängitud, väga head näitlejad, parajalt nalja ja vaimukaid detaile. Ja kui küünlat süüdanud tikk kukkus vaibale ning kohe ära ei kustunud, siis rahvas mu ümber kangestus, seejärel hakkas nihelema. Isegi kalkuleerisin, kuidas kiiremini ukseni jõuda. Õnneks, tikk kustus. Vaip ei süttinud ja etendus jätkus mõnusas tempos.
Noored minu selja taga, kes olid ilmselt orkestriga seotud, kommenteerisid küll,  et klarnet ei tulnud õigel ajal sisse ja alguses pisut logises... eeemm, minu tönts kõrv seda kuulda ei osanud.

Sisu oli kahjuks üheplaaniline seebiooper.  Või siis mitte? Ma mõtlen, kas see on geniaalsus kui klišeedest kubisev kerge ja ettearvatav näidend annab ikkagi mõtlemisainet ning võimaldab kuhjaga leida alltekste, paralleele, vihjeid? Või oleme me programmeeritud nii üle mõtlema, et otsime tähendusi ka sellest, mis niigi selge?

Aga ehk on see kõik subjektiivne. Mulle isiklikult ei meeldi inimesed, kes defineerivad end ainult läbi partneri ning usuvad, et koosoleku ainus mõte on  omada kodus kedagi, kes sind pidevalt lõbustab. No anna kannatust, naine. Kui sul on igav ja üksik ja keegi ei armasta sind, siis tee midagi. Seetõttu ma ootasin päris huviga, kuidas asi lõppeb.
Üllatusi polnud. Lõppes nagu elus ikka. Muudatused on tülikad, lihtsam on jätkata nii nagu ikka. Ohkides kui nõme kõik on ja jagades lubadusi-lubadusi, et ükskord see muutub, ausalt, Ükskord on aega, et märgata ja kuulata. Sest tegelikult me ju armastame üksteist ning kui mina ei saa sind koju oodata ja vinguda ning sina ei saa õigustusi otsida ning tunda end tähtsa-hõivatud ja vajalikuna. Mis elu see oleks?

Irooniliselt kurb, kuidas pisike vaheldus argipäeva (katuselt mees) tekitab sellist rõõmu, et sa ei märka ilmselget fakti, et ka see unistuste mees ei kuula sind. Ei lase sul rääkida, Hoolib ainult endast. Ehk siis on täpselt samasugune, nagu su praegune mees.
Ning et selleks, et ei peaks väljuma oma mugavusstsoonist, andestame ja unustame. Ei pane märkamagi, et eelmine pühapäev oli täpselt samasugune. Ta võttis meie rõõmuks kätte haamri ja vähemalt planeeris selle pildi lõpuks seina riputada. No jäi pooleli. Aga tubli ikka. Sel pühapäeval oli ta ka tubli. Ja tõi ühe laua seinaparanduseks kohale.
Ma tean, et kui mitte järgmisel aastal, siis viie aasta pärast vaatab see mees peeglisse ja küsib endalt. Miks, pagana pärast, töötan ma end segi, kui ma ei saa isegi tellida koju remondimeest ning osta endale aega. Vaba aega.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!