Nõus pole ma sellega, et 30-40 aastate kujutamine "klišeedest kubiseva vägivaldse konstruktsioonina " meid kuidagi väga kahjustaks. Pigem vastupidi. Arvan, et mida traagilisem ja "kollasem" see on, seda lihtsam on seda esiteks müüa ning teiseks võõrastel aru saada. Ohvri/märtri roll aitab kaasa empaatilisele mõistmisele ja kaastundele- pole ju riiki, mil poleks traagilist ajalugu.
(Nad vaesekesed on ju nii palju kannatanud, anname neile andeks...)Samuti ei usu ma, et minevikuteemad heidaksid kuidagi varju meie tänasele imagole. Kindlasti mängib siin oma osa see, kui palju nn uut infot peale tuleb. Kui kogu "tõde" Inglismaast piirduks Dickensiga, oleks see loomulikult traagiline. Ma väga tahaks siiski loota, et Sofi teos ei jää ainsaks Eesti looks.
Sofi, kui fenomen, on omaette teema. Lugesin hiljuti suurepärast Luise Vaheri raamatut ja mõtlesin samu mõtteid. Me ei oska müüa ja meil pole selleks ressursse. Me võime ainult loota heale õnnele, et keegi, kel mõju ja raha, võtab meid heaks oma filmis-raamatus ära märkida. Olgem tänulikud, et see pole Borat a la Kasahhi..:)
Samas peab ütlema tänu Sofile, kes eeldatavasti muudab eesti-teema maailmas naa..tukene atraktiivsemaks ning annab nutikatel tõusuharjas oma teosed maha müüa küll.
Küll olen ma aga väga ja väga nõus sellega, mis puudutab tänapäeva. Miks ma räägin jälle kord müügist? Sest see on see, mis mõjutab meid täna ja otse. Lugudega oma riigist loome usaldust või siis mitte. Nii riiuli ees seistes ja mõeldes, kas parem on läti või saksa toode; reisisihtkoha valikul ning kaudselt ka investeeringute saamisel riiki.
Jelena Skulskaja (ei viitsi linki otsida) analüüsis hiljuti Postimehes vene kuvandit ameerika filmides. Ma usun, et me võime õnne tänada, et filmifestivale ei külasta massid ning neid filme vaatavad ehk keskmisest kõrgema intelligentsiga inimesed. Kurb on mõelda, et filmist filmi süvendatakse Eestist pilti, kus on pime külm ning kus elavad depressiivsed halva diktsiooniga ahelsuitsetajad...
Teise käega kulutame me miljoneid, et turiste oma riiki meelitada.
See kuvand ei pea ju olema täispositiivne. Me kõik teame, et Egiptusest võib saada kõhuhäda ning et Vahemeremaades võidakse sind paljaks varastada. Ja ikkagi me läheme sinna. Sest positiivset on rohkem. Väikesed veidrused äratavad pigem (ehk) huvi.
Ma arvan, nagu Piretki, et alati ei pea keskenduma sellele, et näidata "elu, nagu elu on". Kui me vaatame kasvõi "viimaseid hitte"- siis täiesti selge tendents- inimesed tahavad põgeneda, lahendusi ja võimalusi eemalduda igapäevasest kaosest ja koledusest.
Liiga vähe, erinevalt Ameerikast ning kunagisest NSVL-st kasutame me meediat- raamatuid, filme propagandavahendina. Sealjuures ei arva ma sugugi, et käsk peaks tulema kusagilt kõrgemalt (kellelt?).
Ma esitaks küsimuse pigem nii, miks meie kunstnike endi sisemuses pole vajadust ja tahet näidata ka Eesti ilusamat poolt?
"...et mida traagilisem ja "kollasem" see on, seda lihtsam on seda esiteks müüa ning teiseks võõrastel aru saada. Ohvri/märtri roll aitab kaasa empaatilisele mõistmisele ja kaastundele- pole ju riiki, mil poleks traagilist ajalugu."
VastaKustutamulle jälle ei meeldi- see ajab suisa vihale -
olla kollase ja haletsusväärsena kaup. mis hästi myyb. kui minu kodumaa vastu huvi tundev võõras ei ole võimeline teist moodi "aru saama", siis parem ärgu yritagugi.iga hinna eest end ja oma väärtusi myya, populaarsust koguda keskmise ja alla selle publiku hulgas on kahtlemata tulus (myyjatele), aga mina pole oma orjaseisusega nõus.
Mis huvi, mis müüma? Ainuke huvi, mida müüakse, on Oksase sissetulek või nagu ta ise ütleb: elu lõpuni ei pea midagi tegema. Hollywoodi filmist eristab niipalju, et seal müüakse postkolonialistlikku kaupa tootja turul, Oksase toidu, nagu ma aru saan, sööme me ise kõik ilusti ära.
VastaKustutaMis puudutab meie minevikku, siis esiteks peaksime me ise kuidagi selgusele jõudma, mis ja kuidas tegelikult oli. Ka nendes kõige keerulisemates asjades. Meie lähiminevik - XX sajand, kubiseb suurtest küsimärkidest. Ja vaatamata sellele räägime neist teatud sündmustest veendunult ja õpetame lastelegi oma veendumusi. Selliselt, nagu me tahaksime oma ajalugu näha.
VastaKustutaAga kuidas meeldib blogiautorile nõukogude romaaniklassika ja filmikunst? See oli ju vägagi positiivne.
VastaKustutaPraegu, kus enam selles riigis ei ela, on seda vägagi mõnus vaadata, aga samas selles ajas endast, kui väline tegelikkus oli teistsugune, siis mõjus see jälle näkkuirvitamisena.
Ma kujutan ette, et läbinisti positiive kuvandiga eesti romaan ja filmikunst sobib ka kõige paremini tööandjatele, kes tahavad unustada, et kusagil on ka teistsugused inimesed ning samas neile, kelle igapäevaelu on reaalselt raske, mõjub samasuguse näkkusülitamisena, nagu nõukogude kunst mõjus tavalisele nõukogude inimesele.
Seega, parem ehk ikkagi hoiduks sellest läbinisti positiivsest kuvandist, sest see võib osasid inimesi meie riigist veelgi enam võõrandada.