teisipäev, 14. september 2010

Pärast surma 3

Kuidagi morbiidseks kisub mu blogi viimasel ajal. Tundub, et minu elust hakkab läbi saama pulmade aeg ning käes on surmade aeg. Kurvastavalt tihti olen sel aastal näinud sõpru-tuttavaid-sugulasi peielauas.

Viimati oli põhjust käia kiriklikel matustel.
Ärasaatmine on sündmus, kus alati on väga raske leida õigeid sõnu. Pahatihti on ilmalikud matused olnud samamoodi piinlikult võlts-pateetilised.
Rohkem peaks praktiseerima seda, et mälestusi räägivad tuttavad- sõbrad -lähedased. Samas saan ma aru, et lähedaste jaoks on see sel hetkel väga raske ja eestlane pole ka esineja, kes vabatahtlikult kümnete inimeste ees kõne peaks.


Elu on maraton ja tähtis on ainult võit. Me rõõmustame, sest tema jõudis võiduni- ta suri issandas.
Me ei teadnud, kas Jumal sooritab ime või kutsub ta enese juurde. Täna võime me rõõmustada- Jumal otsustas ta kutsuda enese juurde. 
Õndsad on need kes surevad issandas ja Jumala nimi suul.

Mingil hetkel tekib lühis ja ma saan aru, et see on üks taaskordne paralleelmaailm, kuhu mina ei kuulu. Mul puudub vajadus ja loogika uskuda, et peale surma on veel midagi. Midagi olulist, mille üle rõõmustada ja mida oodata.
Kas võib olla, et osade inimeste jaoks on raske leppida lõpliku lõpmatusega. Et ei ole mitte midagi. Ongi lõpp ja rahu ning Jumalal pole sellega mingit tegemist. Miks on jumala rahu kuidagi rahum ja priviligeeritum, kui rahu, mis saabub keha muutumisega mullaks või tuhaks. 
Ma suudan mõista, et teadmine elust, kus pole valu ja hirmu, on vajalik neile, kes lahkuvad haigetena ja kõrges vanuses. Ilmselt oli see sõnum asjakohane ka 200 aastat tagasi. Aga kui ma armastan elu just sellisena nagu ta on- halvas ja heas, kogu probleemide, seikluste, valikute ja segadustega. Kui ma olen tegus inimene ning rahu on see, mis mind hirmutab?
Kas surmahirm on nii halvav, et siis sind lohutab teadmine, et keegi on nö ees sind vastu võtmas? Või kuidas nad ikkagi usuvad, et sellest nii kirega rääkida? 21. sajandil pole ju võimalik, et keegi usub seda sõna-sõnalt. Pigem ju ikka kaudselt, sümboolselt? (Ja nagu selgus vestlusest nii mõnegi Äravalituga- ei usugi, vaid armastavad rituaale.)
Kas pole siis see kõik silmakirjalik ja vale?

5 kommentaari :

  1. Noh, iseenda mitteolemasolemist on keeruline usutavalt ette kujutada. Võib kujutleda enda konte hauas kõdunemas, aga samaaegselt on ju enda "vaimusilm" seal kujutlejana kohal. Ja tegelikult on ju kena vahel mõelda (isegi kui mitte päriselt uskuda), et vanaemad hoiavad kuskilt teispoolsuse sfääridest meie tegemistel silma peal.

    VastaKustuta
  2. Mina usun, aga mitte hirmust mitteolemasolemise ees, vaid sellepärast, et ma tean juba varasest east, et Jumal on olemas. Lihtsalt tean ja tunnetan. Hauatagune elu on mu uskumise juures juures kõrvaline teema.

    Minule piisab sellest tunnetusest. Teisele on vaja tõendeid.
    Kas sina usud, et tuuleiil on võimeline hunnikust lennukiosadest valmis lennuki kokku keerutama? Ei?
    Aga kas sa usud, et välismõjude juhusliku toime läbi on võimalik sellise keerulise "masina" nagu inimese tekkimine?

    Oled sa kunagi sattunud sellisele lehele: http://www.islam-guide.com/
    Seal esimeses peatükis kirjeldatakse teaduslikke fakte, mis on kirjas koraanis ja mida teadus alles täna tõestada suudab.
    Mõnele on need uskumise põhjuseks.

    Ei tahtnud siin padupropagandat teha. Kuna sa sel teemal juurdlesid, siis võtsin sõna. :)

    VastaKustuta
  3. Ma armastan elu sedavõrd, et ei ole valmis loobuma. Just seetõttu kardan surma kui mitteeksisteerimist ja üsna paaniliselt kahjuks. Mõnel hetkel segab see elu nautimist.
    Koolipõlves mõtlesin uuestisünnile - ei saa ju asuda kusagil igale kehale elu andvat hingede "vabrikut". Lähedaste kaotust kogenuna loodan, et "nemad" vaatavad mu tegemisi pilve pealt või vikerkaare tagant.
    Muide, kallistele inimestele olen mitmel korral kõnesid kirjutanud. Isiklikke, kuid ilma pisarakiskumise fraasideta. Neid on oma kõnedesse põiminud nii kirikuõpetaja kui ka ilmalik lugija.

    VastaKustuta
  4. Asma, selles ongi tihtilugu vahe, et mõnele piisab usust millessegi, aga teised tahavad teada, kuidas asjad tegelikult toimivad.

    VastaKustuta
  5. Valkyrie, kas sina tead, et maakera on ümmargune, või usud teadlaste juttu?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!