kolmapäev, 22. september 2010

Geni lood 4- Nimed

Kui kedagi huvitaks, siis võiksin ma ilmselt praegu teha magistritöö 17.-19. sajandi Lõuna-Eesti ( e Liivimaa) eesnimede arengust ning trendidest...:)
Kogukonnad olid tollal arusaadavatel põhjustel väga suletud. Mistõttu on tegelikult huvitav, et esines nimesid, mis olid popid kõigis minu poolt läbi töötatud mõisates (7 erinevat)- kuidas selline info st et väga in on tütar nimetada Marriks, levis? Ei tea, aga oleks huvitav teada.
Tuli küll ette, et mõisnik ostis oma pojale uue mõisa teiselpool Võrtsjärve ning inimesed pakiti, koos traditsioonide ja nimedega, lihtsalt kaasa. Ja no eks mingi kaubandus ju samuti eksisteeris- ehk siis info ju liikus ikka.
(Nüüd ja edaspidi kaasaegsed nimepildid. Kuigi, nagu eilse sõnavõtu kommentaaris tabavalt märgiti- kirjakeelt ju polnud, kuidas ma tean kuidas on õige:) Eks ta ole- kirikuõpetaja armust võis mehe nimi erinevates dokumentides olla Endrik, Hendrik, Hendrich, Hen...
Muus osas on muutunud peamiselt see, et kahest kaashäälikust on saanud üks- ehk siis Marrist Mari, Marretist, Johhanist ja Kaddrist vastavalt Maret, Johan ja Kadri jne).
Andres, Hans, Hendrik, Jaak, Jaan, Jacob, Johan, Karl ning Ann (nii Ann, Anna kui Anno (Anu)), Katri, Leno, Liis, Maret, Mari jne - olid sõltumata piirkonnast minu mõisates ülimalt levinud.
Praegusel Valgamaal, Hargla kihelkonna mõisate päris oma nimed olid- Hinto, Indrek, Kusta, Mikk, Mehka/Mihkel, Pint, Rein, Tidrik (Dietrich)Tiit ja Waltin. Ning naistenimedest- Hijo, Hip, Hils, Kadi, Kreta, Mai, Pabo - mida, kõrvalmaakonnas Viljandimaal, ei esine (või esineb väga harva). Hästi huvitav, et osa neist on tänaseni kasutusel ja osa kadunud unustustehõlma. Näiteks Hip ja Waltin on mu meelest väga popid nimed, mis tänagi passiksid.

Üks Hargla mõisatest- Laanemetsa paistab silma väga eristuvate ja läti(?)/saksa(?)-päraste ees- ning perenimedega. Kristine, Lotta, Sohvi ja Kristop, Erik näiteks.

Halliste kihelkonnas seevastu oli keskmisest suurema esinemissagedusega  Jüri, Henn, Madis, Märt, Peter, Toos, Wilup ja Wolmer ning suurem osa naistest olid Reedad (Rõõt). Ma olen selle näite ilmselt juba kirjutanud, aga mul on pereliin, kus kolm põlvkonda Hendrikuid võttis endale naiseks tuima järjekindlusega Rõõda nimelise näitsiku. Ja pani ka tütrele selle nime:)
Hallistest on pärit ka Eva, Els, Tina ja Mall. 

Halliste kõrvalkihelkondades- Viljandimaal Uusnas ja Suure-Jaanis olid eripärastena, mida mujal eriti ei esinenud Ruto, Ello, Tio ja Kert naisenimedena ning meestenimedena Jaanus, Tõnis.
Viljandimaa mõisnikud olid ka parajad pervod- kohanimedena näiteks Munni, Sibbi ja Julga. Perenimedena Värdjas, Lontrus jne. Oinas nagunii. Oh õnnistust. 

19. sajandi keskpaigas algas Liivimaal õigeusku minek, mistõttu 20. sajandi alguses vastukaaluks Harjumaa Elfriide-Rosalie-Johanna tüüpi nimedele tuli kasutusse väga palju vene taustaga nimesid- Anton, Boris, Marfa, Alevtina jne.

Igaljuhul, on väga huvitav, et koolikirjanduse põhjal ajudesse tambitud Lehola Lembitu, Meelis ja  Kaupo, kes legendide põhjal toimetasid samuti samas piirkonnas Liivimaal, Sakalas ning Lehola Lembitu lausa Suure-Jaani kandis, siis 4 sajandit hiljem oli nende kangelaste nimed poeglaste nimetamiseks liialt vanamoodsad(?) ja/või tabu(?). Kunagi aega saan, siis oleks päris huvitav need konkreetsed mõisa-alad üles otsida ja vaadata, kas seal pisikesi Vampse ja Lempse ikkagi sirgus.

3 kommentaari :

  1. Nimevärk on väga huvitav teema. Mu mehe isa sünniaastaga 192x kannab kordumatut ning omapärase kõlaga nime. (Minu käsutuses olevas Perli-baasis on samanimelisi isikuid üks, sündinud 199x hoopis teises Eesti otsas.)Kahjuks ei saa mehe isalt enam nime kohta küsida. Lappasime pojale nime otsides nimeraamatuid ning avastasime vanaisa nime äramärgitult, kuid nö väljasurnud nimede hulgast. Natuke tuustimist netis ja leidsime vanaisa eesnime kasutamist 1870-ndatel (ehk 50 aastat varem) mõnel korral naaberkihelkonnas. Jäime meiegi toppama mõttele - kuidas sel ajal info liikus? Põnev igatahes!

    VastaKustuta
  2. Hargla kohta niiplju, et sealne elu oli tihedalt läbipõimunud Läti poolele jäävaga- segaabielusid oli palju ja sestap ka suhtkoht plju nn läti pärast...
    Hint on väga levinud ka Vastseliina kihelkonnas (pigem ongi õige lähendeda kiihelkonniti kui et mõisade kaupa- kirik kui tollane kokkusaamis-ja kohtumispaik), Mehka (või ka Meihka) oli Mõniste kand nimi, seda sedavõrd et selatkandi inimesi kutsusti ntks Koikkülas üldistatult kõiki mehkadeks...kijapildi tingis tollane kirjapanemise tava ja ka kirjapanija enese tase- ise leidsin ntks nime Hendrik kirjapanduna ka kui Heindriik...
    Üks huvitav ja tänaseks kadunud kasutuselt kadunud nimi oli ka Simuna khk-s Nedo ehk Nädu (tütarlapse nimi). NN tänaseks 'roppude' nimede tähendus ei olnud 19.sajandil kindlasti prs see, mis see on täna- nimetatud nimesid esineb pljudes khk-s (ntks Pilistvere, Koeru, Tännassilma mõis).
    Vene taustaga nimi ei pruukinud olla tegelikult inimesele sündimise järel pandud nimi- truualamlikud ametnikud üritasid kõik eesti nimed kohati vene keelde tõlkida (ntks Pilistvere khk Kabala mõisa hingekirjades on kõikidele nimedele antud mingil ajal nende vene keelne vaste...
    Eestimeelsed nimed tulid taas kasutusele (n muinasaegsed) 20.sajandi esimesel poolel, kus tekkis ka plju nn tuletatud või nn rahvusromantilise kõlaga uusnimesid

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!