Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 25. juuni 2010

Kolm Mutrikest ja Firma

Kolm lugu, mille ühendavaks lüliks üks- inimese võitlus suure Süsteemi ja Firma vastu. Ning alguse saanud inimese arvamusavaldusest meedias.
Esimene, hansapanga lugu, on ilmselt korralik eksitus. Ma oletan, et Swedpanga PR juht oli puhkusel ning panga juristid otsustasid asja oma "parema äranägemise" järgi ajada, tekitades sellega korraliku fopaa ja jama, mida veel tükk aega klaarida. Kujutan ette, kuidas turundustibid peale jaani tööle saabudes õudusest juukseid kakuvad, et asi lahendada. Kuuldavasti on üks vabandus juba saadetud. Kannatanu saab hansapanga pastaka ja kruusi ning eksinud töötajad saadetakse metsa team building´ule, strateegiaseminarile või lihtsalt koolitusele.

 Teine on Urho Rätteli vallandamine peale arvamusavaldust, et "eesti riik ja õiguskantsler torpedeerivad meelega venelaste turismi Eestisse" EPL-s . (Kui kõik meedias kirjeldatu on õige ja täielik, siis) Hr. Rättelist on mul tõeliselt kahju- arvamus oli vast kübeke emotsionaalsem, kui oleks võinud olla ja kuuldavasti polnud ka kriitika adressaat õige, aga antud juhul on minu meelest tõepoolest sõnavabadusõiguse rikkumisega. Inimene, oma ala asjatundja, avaldas arvamust ning lisaks kriitikale ka konkreetsed ettepanekud asja parandamiseks.

Mutrikese lugu, seevastu, tekitab minus väga segaseid ja vastakaid tundeid.
Ettevõtte seiskohast on asi mõistetav- ma oleksin ise ilmselt väga pettunud, kui selguks, et keegi minu kolleegidest midagi sellist teeb.
Iseaasi, kas see, mis järgnes oli väga mõistlik- ilmselt said taaskord emotsioonid võitu... Need sadakond blogilugejat ei teadnud ilmselt ööd ega mütsi firmast Fors MW-st- nüüd teavad sellest kõik.  Kõik suurfirmad on tegelikult sarnased. Neist igaühest võiks kirjutada Santa Barbara, följetoni ja vandenõukrimka. Mida rohkem inimesi, seda suurem tõenäosus bürokraatiaks, jäikadeks reegliteks, veidrateks inimtüüpideks jne.
Lahtilaskmise asemel oleks firma võinud ta paigutada tööle PR või turundusosakonda, kus oleks tekkinud vastutus kirjapandu eest ning samuti natuke laiem pilt ettevõttest. Ja ehk ka natuke adekvaatsem enesehinnang.

Või veel lihtsam, lihtsalt muuta natuke töölepingu tingimusi- minul näiteks on keelatud lepingu põhjal firma maine kahjustamine. Mis omakorda seab paika ka piiri. Ebakonstruktiivne vingumine ja sisekonfliktide avaldamine on keelatud. Kui aga mu firma peaks alustama tuumapommi väljatöötamist või muu kauba hulgas illegaalide maale smuugeldamist või Rätteli juhtumi taustal näiteks Eesti riigi majandust õõnestama, siis peaksin oma kohuseks reageerida.

Elu meie ümber on täis nõmedust, ebaõiglust ja rumalust. Ma ei arva, et peame vallandamise hirmus silmad kinni pigistama. Aga mulle tundub, et pole ka väga eetiline neid "teisi" häbiposti naelutada, ilma et nad saaksid end kaitsta. Minu eetika piir jookseb natuke teisest kohast. Ma usun, et meil on elus erinevad rollid ning ma leian, et nende erinevate rollide miksimine pole just väga hea mõte. Minu meelest pole kohane kritiseerida avalikult oma pere ja töökohta. 
Kas eelnev muudab mu alalhoidlikuks ja araks? Olgu siis nii. Aga kust jookseb piir sõnavabaduse ja lahmiva kriitika vahel. Mul on õigus olla vaatleja ning kajastada oma emotsioone ja tundeid, kuid- kas selle netti riputamine on "omade reetmine" või "minu põhiseaduslik õigus"?
 Kummaline on ka töölepingu lõpetamise alus (koondamine?), aga siin ilmselt sokib ajakirjandus.

Kui nüüd vaadata aga asja teise külje pealt- inimese õigus jälgida ja kajastada enda ümber toimuvat, siis on asi jokk. Enamgi veel, Johanna Maria on käitunud igati eetiliselt kasutades pseudonüüme ja väidetavalt üldistades inimtüüpe. On kordades küsitavamaid näiteid.
Kõik on korras ja ainus mida me saame teha, on loota- et meie ellu ei satuks kroonikuid, kes vägisi meie elu tahavad kajastada ning meid vastu meie tahtmist "laulu sisse panna".

Tegelikult,. ma arvan, et asi lõppes mõlema poole jaoks hästi. Ettevõtte top of mind tõusis mitu protsenti ja pealekauba sai Fors MW üliväärtusliku õppetunni, millest loodetavasti nii nemad kui ka ülejäänud ettevõtted vajalikud järeldused teevad.
Kirjapandu põhjal töötas Mutrike ilmselgelt vales kohas. Eveliis on väga noor- ma väga loodan, et keegi annab talle head nõu valida õigeid lahinguid, muuta ohvri ja märtri Mutrikese roll kiirelt võitja- Otsustaja rolliks, kasutades ära süllekukkunud elu võimalust. Ja saata Fors MW-le korvitäis maasikaid koos tänukaardiga inspiratsiooni ning õppetunni eest.
Loodetavasti toob sunnitud pööre elus muudatuse ja inimene saab teha seda, milleks ta on loodud- kirjutada:)

9 kommentaari :

  1. Kusjuures, mina ei saa aru, kuidas Mutrike vales kohas oli. Mutrike tegi oma tööd ilmselgelt hästi (kliendid olid rahul) - ta lihtsalt protesteeris organisatsioonilise ülesehituse peale, mis ei lasknud tal tööd nii hästi teha kui võimalik, rääkimata sellest, et keegi oleks tema ettepanekuid või kriitikat kuulanud... Või võtnud vaevaks seletada miks midagi kuidagi on. "Alati on olnud" pole pädev vastus.

    No ja ma arvan, et teave ekspluateerimisest on alati ühiskonnale, avalikkusele, teistele mutrikestele, oluline.

    VastaKustuta
  2. Eks ta oskab seda ise kõige paremini öelda- mulle jäi lihtsalt selline mulje. Ma ei kujutaks end ette töötamas kohas, kus kõik "käib vastu" ja "on valesti".
    Kommunikatsioon on alati kahepoolne- kas "ei võetud vaevaks seletada" või "Ei osanud küsida ning ei võidelnud"?
    Aga nagu öeldud, tõde teab vaid tema:)

    VastaKustuta
  3. Miks te üldse arvate, et keegi Mutrikese juttu ei kuulanud või et talle kõik vastu käis? Blogi on blogi, sinna kirjutab inimene ju ainult valitud palakesi oma elust (või tööst või loomingust). Võib-olla oli tal 99% aega imehea ja 1% käis vastu, aga blogis on lihtsalt vastupidi?

    Kerge, aga natuke naiivne on inimese (elu) kohta (ainult) tema blogi järgi otsuseid teha.

    VastaKustuta
  4. olen arvamusel, et inimese blogi on tema isiklik teema; mida ja kuidas sinna kribada puhtalt inimese enda asi; seda enam kui seda tehakse nimesid nimetamata. ja suur-tähtis-ettevõte on tahtmatult oma tegutsemisega endast mitte just kõige targemate inimeste kogumi mulje jätnud, eriti just mutrikese puhul üle reageerides...

    VastaKustuta
  5. Eeldus, et tegemist oli tõsielust inspireerituga pärineb tema ekskolleegide kommentaaridest.

    Aga vahet pole. Kui ka tegemist oli 100% fiktsiooniga ja Eveliisi unelmate töökohaga, arvan endiselt, et
    1. Eveliis käitus blogi pidades korrektselt
    2. Ettevõttel on õigus kehtestada sobivad mängureeglid (aga neist oleks viisakas teatada enne, mitte pärast)
    3. Töösuhe on kahepoolne suhe
    4. ka minu blogi on 100% ilukirjanduslik, mistõttu mul on õigus põhjendamata ebaloogilistele, naiivsetele ning ebaõigetele väidetele:)

    VastaKustuta
  6. Ma mõtlesin samuti selle üle pikalt ja tippjuhina oleksin Mutrikese välja kutsunud ja teinud talle ettepaneku kokkuleppel lahkuda. Mitte muu, aga suhtumise pärast. Sest kui inimesele ikka kõik kohas, kus ta töötab, tundub naljakas ja följetöniväärne, siis ta ilmselgelt ei tööta õiges kohas.
    Selline lahendus oleks olnud parim nii Mutrikesele kui Firmale. Sest tegelikult Firmad ei soovi selliseid Mutrikesi ja Mutrikeste isiksus jääb sellistes firmades toppama, leides väljendust kusagil mujal.

    VastaKustuta
  7. Hm ... aga kus läheb piir lojaalsuse ja orjameelsuse vahel?

    Pealegi, ärge unustage, et on masu ja töökohad ei kasva puu otsas, nii et neid inimesi, kes peavad tegema tööd, mis on neile sügavalt vastik, tuleb pigem juurde kui jääb vähemaks.

    Ja kui juba ollakse olukorras, kus tuleb teha asju, mida ei tahaks teha, inimestega kes on nõmedad , siis valis antud blogi autor mu meelest väga vaimuka viisi auru välja lasta.

    VastaKustuta
  8. Kõige suuremat kohinat tekitanud Mutrikese loos on mul siiani arusaamatud paar asja: kas ses blogis oli kordagi kasutatud nimesid - nii inimeste kui ettevõtte omi? Kas prototüübid olid tõesti üks-ühele äratuntavad ja sealjuures veel ülekohtuselt esitatud?
    Ma olen neid Mutrikese lugusid lugenud ja nautinud kui ilukirjanduslikku fiktsiooni, kujutatud tüüpe oleme ju pea kõik kusagil kohanud.
    Heidetakse ette, et Mutrike ise lekitas loo lõpu ajakirjandusse. Kui tööandja ei oleks temast vabanemiseks kasutanud selliseid kaheldavaid võtteid, kas Mutrike oleks siis firma nime väla öelnud? Hästi ei usu.

    Hea küll - see blogis ilmunud nimetu kriitika oli ebakonstruktiivne. Kui paljud meist on võimelised tegema kriitikat, mis mõjutab elu positiivses suunas? Aga kes meist jätab igal juhul igasuguse kriitika tegemata, kui ta näeb, et see on ainult auruventiil, millest sisisev energia läheb tühja? Läheb ikka tühja..? Äkki väldib plahvatust?
    Kasvõi ühe Mutrikese oma.

    VastaKustuta
  9. Kui mina oleksin tööandja, siis ma oleksin ka Mutrikese välja kutsunud. Ja ütelnud, et teie initsiatiiv on ilmselgelt meie firmas alakasutatud ja andnud talle laiemat otsustamist võimaldava koha, juhtiva koha, kus tal on tegelikult võimalus asju oma äranägemise järgi korraldada.

    Tegemist on ilmselgel inimesega, kellel on lai silmaring, kes suudab analüüsida ettevõtet tervikuna ja mitte ainult oma kitsast rida ja niisugust inimest õigesti kasutades saab ainult suuremaid numbreid ettevõtte pangakontole.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!