Me õpime selleks, et arendada oma mõtlemisvõimet. Me austame suuri mõtlejaid ja kadestame neid, kelle mõte on kiirem ja paindlikum. Paradoks on, et mida vähem me mõtleme, seda õnnelikumad me oleme. Rohke mõtlemine teeb õnnetuks.
Me teeme usinalt teste, ronime puude otsas ja kõnnime sütel, et õppida end paremini tundma. Aga kui endaga tuttavaks saades selgub, et kullakoormate asemel on vaid hunnik telliskive? Oli see siis seda kõike väärt. Teadmine oma piiridest võtab ambitsioonid ja unistused.
Jah, see on tuntud paradoks. Idioodid on õnnelikud ning targad on kurvad. Aga kui mul on valida, kas olla loll ja rahulolev või teadlik ja mures, siis valin ma ikka viimase.
VastaKustutaMis puudutab kulda või telliskive sinu sisemust avastades, siis eks seal ole kõike. Kusjuures, telliskividest saab ju midagi ehitada, peale kõige muu. Ei ole absoluutseid piire. Ambitsioonid ja unistused jäävad ja täituvad.
...telliskividest saab ju midagi ehitada...
VastaKustutaväga hea point!:) Tuju läks paremaks küll. Tänan!
On olemas mingi loov ülesanne: mõtle välja võimalikult palju asju, olukordi, tegevusi jne, mida saab telliskiviga teha. Olgu või sürrid, aga ikkagi midagi.
VastaKustuta