esmaspäev, 1. märts 2010

Pärast surma- asjadest

Kirjutamise väärtus on selles, et sa näed enda muutumist ja kasvamist. 
Umbes 13 aastat tagasi, mattes üht väga armast Inimest ja nähes kui palju kogunes ta matustele inimesi, tabas mind paanika. Kes tuleks minu matustele? Peale sugulaste ja perekonna. Nii alateadlikult kui ka teadlikult olin ma elanud ainult omaenese elu, käies seda rada mis mulle meeldis. Sealsamas tegin otsuse hakata rohkem sõbrustama, inimeste vastu huvi tundma, võrgustikku mis kannaks, kasvatama. Käisin hambad ristis ära isegi klassi- ja kursakokkutulekul....:)

Sel nädalavahetusel oli taaskord üks kurb sündmus. Seisad külmas kabelis. Paljud nutavad. Tseremooniameister räägib veniva ja haleda häälega täiesti kontekstivälist ja arusaamatut juttu Lahkunust... Vaatad neid, kes kokku tulnud ja mõtled, aga on sel üldse tähtust, kui paljud jäävad sind leinama. Ainult lähedaste enesetundele on palsamiks sel raskel hetkel kui lahkunu vääris nekroloogi, kui paljud paljud helistavad ja avaldavad kaastunnet. Saad aru, et kindlasti suurem osa neist mõtleb sel hetkel elu lühidusele, lõplikkusele. Kindlasti meenutab ta lahkunut.
Ja tund hiljem? Meie elu läheb omasoodu edasi.

Ehk siis, sa oled lõpuks ikkagi täiesti üksi. Need on ainult sinu mälestused, mida mitte keegi teine ei vaja ega mäleta. Järeltulevatel põlvedel on omad mälestused, vanaemade-isade omad ei mahu ära. Geniga tegeledes joonistub väga kenasti välja nn lehter- 11 lapsest saab 7, 7-mest 3 ning 3-st 1. Pole ju enam ka pööninguid ja suuri tammepuust kirste.
Mida põlvkond edasi, seda rohkem jääb meist alles asju. Meie lapsed ei taha kapinurgale seisma vanaema Türgi-reisilt toodud kena vaasi, mittepurunevaid igavesi nõusid või vanaisa saepuruplaadist kirjutuslauda. Arvutit ei saa isegi lapsele pärandada, täna laualolev on juba praegu moraalselt vananenud.
Sa oled valmis (igaks juhuks, sest äkki mu lapse-lapse-lapse... hulgas on keegi, keda huvitab ajalugu) säilitama ja kappi mahutama mõned fotod, millel on hästi tabatud kaadrid või millel meie ilusad ja noored esivanemad. Aga suuremal osal neist piltidest on meie jaoks võõrad inimested, pildid süldilaua taga, õõvastavad matusefotod (miks neid küll tehkase?).
Meie ei mäleta neid pidusid, neid spordipäevi, neid koolilõppe...
Mida teha medalite, plaatide, vaaside-piltidega, kuhu peale graveeritud inimese nimi. Prügikasti neid ju ei viska. Muuseumid pole samuti kummist. Peale sind, pole neil asjadel enam tähendust ja väärtust. Nad on lihtsalt asjad.
Kas meil on vaja, et meid mäletatakse? Või piisab täna ja praegu elatud elust, millega me ise rahul oleme. Tõdemusest, et meie lapsed ei taha meie mälestusi- kõik mida kogud, on ainult sulle endale.
Või tegelikult ikka natuke siiski tahaks, et meie lapsed poleks sind ära saates üksi, vaid saavad kinnitust- nende ema-isa olid ikka väga tegijad, neid armastati, tunnustati? Nad elasid suurepärast ja huvitavat elu.

Aga asju. Asju pole vaja.

4 kommentaari :

  1. Kassasaad!
    Asju, just asju ongi vaja! Aga ikka neid, mis kiiresti rahaks teha. Mõni kollektsionäär vms...
    Mõni osavam suudab juba vanemate eluajal kõik vähegi väärtuslikuma rahaks teha.
    Mis ühel üle, see teisel ju puudu.

    VastaKustuta
  2. Annaks jumal surijaid, küll siis oleks pärijaid :).
    Aga mis sind seal kirstus enam kotib, mis su asjadest saab, kes su matusele tuleb ja kuidas sind üldse mäletab?

    VastaKustuta
  3. ka blogindus on võrgustik, iseasi, kellele siitkaudu oluliseks saad :)
    vähemasti eluajal

    VastaKustuta
  4. Ikka võib mõnes tulevas põlvkonnas tekkida ajaloo- ja juurtehuvilisi. Kahju, kui siis selgub, et vahepealsed on kõik mälestusesemed prügimäele kupatanud. Näib, et oleks vaja Eesti Rahva Muuseumi selle sõna otseses tähenduses - hoidlat, kus iga soovija saaks enda käsutusse näiteks ühe kuupmeetri, kuhu siis lapse-lapse-lapse-laste jaoks oma spordikarikad või armastuskirjad hoiule jätta.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!