reede, 26. märts 2010

Oskus unistada

Hiljuti avaldatud inimarengu aruanne tõestas seda, mis oli niigi teada. Vaesus sünnitab vaesust ja Eestis kihistumine kasvab.
Keskharidus on meil veel (õnneks) tasuta ning kooli ja töö ühildamine on küll raske, kuid mitte võimatu. Rahast enam taandub minu meelest teema sellele, et inimesed ei oska unistada. Nagu näitas ka eelmainitud uuring, on eesti inimestel hämmastavalt väike saavutusvajadus.
Siinkohal tekib küll pisuke vastuolu peavoolumeediaga. Mis, nagu selgub taaskord, käsitleb siis vist taaskord ajakirjaniku lähituttavaid ja suhtlusringkonda. Näiteks me peksame mõnda-sada süvaõppega koolidesse püüdlevat lapsevanemat küsimata tuhandetelt- miks nad ei võitle selle nimel, et nende laps saaks parimat.

Lapsed ei "pääse välja", kuna on raske vastu seista vanemate survele, kes on surmkindlad, et ... milleks sulle kõrgharidus, see on ainult paber mis ei näita ega anna midagi... mine ja õpi mingi konkreetne elukutse, tee midagi asjalikku.... mis nüüd meie.... valitsus on süüdi ja ei tee midagi, et inimestel kergem oleks.... Iroonilised muiged.. ahh, et sinu laps on ka seal eliitkoolis.
Tegelik Eesti ühiskond soosib pasiivsust, mugavustsoonis olemist ja leppimist.


Unistused tekivad läbi kogemuste. Läbi selle, mida me oleme näinud, kuulnud, lugenud, kogenud. Tõeliselt raske on unistada asjadest, millest meil pole aimugi. (Ma kahtlustan juba ammu, et J.Verne ja Leonardo da Vinci on tegelikult tulevikust saadetud isikud :)). Kui paljud meist siis tegelikult geeniused on...

Vaesusringist väljamurdmine õnnestuks, kui laps suudaks unistada ja teostada püüdluse korralikku sissetulekut andvast väljundist. Me oskame üldjuhul unistada nn nähtavatest elukutsetest- õpetaja, arst, müüja... Tunnete te kedagi, kes on unistanud lapsena näiteks kategooriajuhi, süsteemianalüütiku, sisekontrolli spetsialisti kutsest? Tegelikult polegi ju probleem konkreetses elukutses, vaid sissetulekutes. Mis on ebanormaalselt väikesed, et võimaldada korraliku toimetulekut.
Kui rääkida inimestega, siis selgub, et tegelikult mängib meie valikutes väga (liiga) suurt osa juhus. Ma tundsin kedagi, kes soovitas, kutsus.... Eesti on küla.
Suht võimatu on võita konkursse ja võistlusi, kui sa ei kuulu Klubisse. Sest kvalifitseeruvad vaid Klubi liikmed. Samas, peab tunnistama, et Eestis on tänu väiksusele, sotsiaalvõrgustiku loomine ja sealhulgas Klubi liikmeks saamine, piisavalt lihtne. Miks nad ei taha?
Ühelt poolt ehk arrogantsiga segatud hapud viinamarjad, mida hiljuti oli kenasti näha Eesti Laulu finaalis. Paljude puhul seesama mugavustsoonis olek- mul niigi hea. Mis nüüd mina. Aga paljude puhul- nad ei tule selle pealegi. Nad ei oska unistada. Nad on rahul sellega, kes ja mis nad on.

Kuidas õpetada lapsi unistama? Vastukaaluks riiklikule hariduspoliitikale- iga laps kodulähedasse kooli, peaks tegelikkuses propageerima hoopis rohkem piirkonnata koole, kus erineva taustaga lapsi segatakse huvide ja võimete põhjal. Ning mida varem, seda parem.
Inspireerivaid karismaatilisi õpetajaid, kes suudavad panna mõtlema-miks. Uurima ja avastama. Rohkem reise ja ekskursioone. Rohkem edukogemusi- tõepoolest sõltub midagi minust endast. See kõik nõuab raha, mida meie riigil pole.
Aga tegelikult, Kas see ongi niiväga traagiline, et paljud meist ei püüdle välja. Kui me kõik tahaksime kõrgele ja kaugele. (Kes siis tööd teeks ja kuulekalt seadusi täidaks, eks?). Fatalistlikult lähenedes ja ajalukku vaadates on näha, et iga teatud perioodi järel lööb nii ehk naa kaane maha ja varandus jagatakse ümber. Ehk on see millekski vajalik?

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!