Me kõik jääme vanaks

Juhtus nii, et ma lugesin suht järjest läbi neli raamatut*, mis rääkisid moel või teisel vanadusest. Hooldekodudest. Dementsusest.

Ma saan kohevarsti 55. Vanasti läksid naised ses vanuses pensionile, seega ma vist võin rääkida eakate ja eelpensionäride nimel.
Jah, vanus on number.
Numbrist olulisem on enesekindlus ja välimus (soovitus: ETVs oli Saksa film Imeilus). Välimus siis  mõistes, et sa ei haise ja niimoodi. Sest evolutsiooniliselt me armastame tugevust. Hakkamasaamist. Muu kõik on sama- igas vanuses on tervemaid, haigemaid, aktiivsemaid ja passiivsemaid. Igal vanusel on oma plussid ja miinused.
See, kas oled tegus või mitte, nutikas ja uudishimulik või füüsiliselt vormis, suhtlemisaldis või mitte... see ei sõltu vanusest. On nii ja on naa näiteid. Ja tänapäeval tegelikult pole vahet. Loomulikult, igal ühel on oma stiil ja nägu. Aga me kõik käime tänapäeval igas vanuses ühtemoodi riides, meil on sarnased soengud, prilliraamid...
Meil on erinevad ainult ... prillitüübid. Ja gravitatsioon. Vanema inimese nägu ja vahel ka keha pole enam nii prink ja see reedab. Kuigi, tänapäeval on sagedamini nii, et kortsud on noortel ja vanad on siledaks tõmmatud (haa..). Ja ehk vahest on ka prioriteedid elus erinevad. Kuid ka see ei tarvitse olla reegel.

Pange tähele, et meie maailma valitsevad praegu vanurid. Ätid. Ja 62 aastame Tom Cruise tuleb ilma balloonita allvelaevast pinnale ning turnib õhus lennukite vahel, et päästa maailm (#missionimpossible).

Ehk siis erinevusi on väga vähe.  (Sinu iseloom on sinu saatus. Sinu nägu on sinu iseloom. Ja sinu nägu on sinu geenid. Ehk siis, sinu geenid on sinu iseloom ja saatus. Kas selles võrrandis on üleüldse kohta, et me saame oma saatust ja iseloomu ja kortsude teket muuta? Tegelikult  me muutume.  Ma lugesin selle postituse tarbeks oma vanu kirjutisi. Need oleks nagu kellegi täiesti teise inimese kirjutatud. Ja kopeerisin häbitult mõned lõigud siia. Te nagunii ei mäleta:))
Ja ometi see ainus erinevus, sinu nägu, tekitab teatud barjääri. Ja üldjuhul alt ülespoole. ise, vanana, vanemana, sa ei taju, et oled 20, 25, 30 aastat vanem. Sa mõtled, käitud, räägid, oled ikka nii nagu kogu aeg oled seda teinud. 

Nädal 20

Ma vahel mõtlen, et mis mu ajus toimub, kui ma ütlen - jah, muidugi.. 

Ma olen praegu Amsterdamis. Iga veerand tunni tagant mängib lähedaloleva kiriku kellamäng. Õues on 18 kraadi, hullult palav ja magada tahaks. Sest tõusin kell pool viis. Pühapäeval olin ühel üritusel, kus oli jõhkralt külm ja vihmane. Tõusma pidin kell pool kaheksa. Nali on selles, et andsin nõusoleku, kuna üritus pidi algama kell 12. Ok, mõtlesin. Eurovision, aga kell 12 jõuan isegi mina. Ja siis läks kuidagi lappama. Selgus, et autoga pääseb sisse kuni kell 10, aga asjad tuli tuua teisest linna otsast ja nii see läks...

Nädal 19

 90date alguses kandideerisin tööle Kaubamajja. "Mis teile Kaubamajas kõige rohkem meeldib?", küsiti intervjuul.
"oo, "elavnesin mina "mulle meeldib see segadus, et esimesel korrusel on võimalik leida sodi seest igasuguseid imelikke ja veidraid riideid.."
Tööle mind ei võetud.. 
Dervla Murphy "Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse" raamatut lugedes tuli see  meelde, sest Dervla on samasugune,
Vau, kui ehe! autentne! siiras! väärtused! väärikus!... pesemata ja nälginud lapsed, loorides koju suletud naised, mitmenaisepidamine, kindzall ja püstol kogu aeg valmis..

Nädal 17

See on olnud uskumatu energiaga nädal. Ma olen nii palju teinud ja jõudnud ( mitte et ma seepärast vähem magada tahaks). Ja nädal on toonud palju palju taaskohtumisi vanade tuttavatega. Mis on olnud tore.

Võtsin end kokku ja käisin Viru keskuses. Et vaataks vaheduseks ka mitte-kiirmoodi. Kuluks ära üks mitte-must soliidne kleit.
Väga masendav kogemus oli, millest ma olen varasemalt ka palju kirjutanud. Sitsikleidid maksavad ca 300 eurot!! Ja oleks nad siis imeilusad. Ei ole. Minu meelest. Mulle meeldivad hoopis sellised. Poodides sain aru, et moes on casual. Sest nn vanakooli soliidseid riideid peaaegu polnudki. Rõõmustav oli vaid üks asi. Nägin, et moes on taas linane. Mul on kapp vanast ajast täis. Tuleb välja otsida ja sisse mahtumist proovida. Ma ei ostnud midagi. Ja ilmselt ei osta ka, sest tegelikult ei ole vaja.

Me oleme mitu-mitu aastat edasi lükanud, et ootame.. ja kelder on täis kaste " aga äkki laps tahab". Lõpp sellele. Ei taha ja ei hakkagi tahtma.
Kasutasin vanakooli meetodi. Koostasin ja panin seina peale  kaks nimekirja-. Üks- kuhu asjad peaks viima, koos aadresside ja lahtiolekuaegadega. Ning teine küsimused- ehk siis teemad, mis vajavad veel mõtlemist. Mis need on, küsis mees.  Seletasin. Ja et kui ta aega saab, siis ta võib mind aidata... Läks täpselt nii nagu ma arvasin. Pooled asjad on nüüdseks tehtud. Sest võistlus. Kumb saab rohkem tehtud.

Veel kord päris maailmast

Vaatasin uuesti Barbie filmi. Telekast näitas. Ja see oli ajaga veel paremaks läinud. Ma arvan, et aegade parim ühiskonnakriitiline film. Ma olen sellest kirjutanud siin.

Vaatasin. Ja mõtlesin, et kus ja millal see kõik küll lappama läks. Millal me jõudsime patriarhaarsesse, maskuliinsesse maailma. 

Alguses oli naine. Esimene elusorganism. Ainurakne. Ema. Eva. 

Et liiki mitmekesistada ja geneetiliselt tugevamaks muuta, leiutas jumal anisogameedid, meioosi st Evale appi Adama. Mehe. Et oleks sünergia. Et oleks koostöö. 

Eva, naine on jumal. Ta teab sündi ja surma. Ta teab, et peab olema avatud, paindlik, oskama lahti lasta. 

Waali raamatust saab veel juurde, mida peab teadma ja oskama, et elu jätkuks. Elu eesmärk peaks olema elu.

Palun kirjutage keegi sellest ulmekas.

Waal : Lääne religioonid ja filosoofia on meid traditsiooniliselt defineerinud, kui looduse vastandit. Me oleme üle koletisest ja lähedal inglitele. Vaim on jumalik, keha mitte. Selline dualism on vaieldamatult maskuliinne /.../. See on alati olnud mees, kes on püüdnud veenda, et tema intellekt hõljub kõrgel üle bioloogia. Seda hoiak on lihtsam, kui su keha ei läbi hormoonide tsükleid. /..../Läbi aegade on mehed üritanud end distantseerida lihast (nõrk), emotsioonidest (ebaratsionaalne), naistest (lapsik), loomadest (rumalad).

Öine lend

Ärkasin öösel terava valu peale jalas. Ehmatasin. Nii. Nüüd. Tromb. Surm. 

Vaatasin kella ja hakkasin endamisi naerma. Loomulikult. Ka valu ja surm tulevad õigel ajal, nagu peab. Kell pool neli.

Ma olen nõid ja aasta lõpus kokkuvõtet tehes ennustasin, et 2025 tuleb lõppude aasta. Ainuüksi esimese kvartaliga on asju otsa saanud. Ja see on olnud hea. Mulle meeldib mu praegune elu. 

Kui juba surema peab, siis kas saab paremat tahta? Oma mugavas voodis. Kõikide lähedastega on hästi. Kallis kass valvab ja musträstad röögivad laulda. Ma tegin sellest isegi +30% haiku.

Musträsta meloodia 

Kajakad karjuvad koidikul

mustal minutil mulle 

(Btw, kas sa tead, miks musträstas öösel ei maga? Mina tänu ChatGPT le nüüd tean )

Neid hetki on vaja, et veenduda. Vanadel rahvastel on olnud õigus. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja ka vastupidi, selleks, et saada midagi head, on vaja halba. 

Kui te ennast universumi valitsejatena kujutlete, siis kuidas te praegust olukorda lahendate?