Inimesteta masinate maailm

Suure rahvusvahelise messi korraldaja pidas vist ühistranspordipiletite müüki liig labaseks ja nõmedaks, ja nii seisid kõik need inimesed metroopiletiautomaadi sabas.
Jaamas polnud ühtki mehitatud infopunkti või kassat.
Oli üks automaat, mille taga lookles kilomeetrine saba.
Kuna enamik ostjatest polnud kohalikud ja automaadi menüü polnud just kõige lihtsama loogikaga, läks kõigil väga palju aega.
Seisame ja seisame. Esimene ostja on pusinud juba veerand tundi.
Õnneks ilmub eiteakust kollases vestis turvamees. Võtab raadio teel ühendust keskusega ning raporteerib, et masin on nüüd rikkis ning avab värava, et me kõik saaksime ilma piletita minna rongile.

Jõuame kohale.
Ja.... avastame, et jaamast väljumiseks vajame piletit: jaam on ümbritsetud umbes kahemeetrise turvaklaasiga. Meiega koos väljub vaid üks naine, kes keeldub meid aitamast: tal on ühekordne pilet,  ja teistkorda tõmbamisel kaotaks pilet kehtivuse.
Jaamas pole mitte ühtegi inimest. Ka klaasi taga, väljapool, pole ühtki inimest.
Hämardub, tibutab vihma.
Leiame ühe posti pealt SOS nupu. Vajutame meeleheitlikult nuppu, mis selgub, omab dekoratiivset disainielemendi funktsiooni: ei heli, ei kahinat, ei sidet....

Loodusseadus

tagumised, pimedas olevad taimed kasvavad pikemaks, kui esimesed, kel on valgust ja päikest.

Hirsikotletid

Mu mees sööb peaaegu kõike. Kui saab hapukoore, ketsupi või majoneesiga üle kallata, siis sööbki praktiliselt kõike. Mingi lapsepõlvetrauma on ainult piimasupi suhtes ja sõjaväest hirsi osas.
Ma olen hirsi suhtes kõhklev. Ja sel põhjusel pole see meil menüüs olnud.

Rootsis, messil, sain aga proovida imelist miniburksi, mille vahel oli hirsist kotlett. See oli vapustav!
Loomulikult küsisin ka retsepti, aga unustasin järgmisel sekundil.
Nii ehk naa, see jäi kripeldama  ja ma pidin seda kodus proovima.

Peale hirsi keetmist sain aru, et feil. Pakutud pätsike oli ilmselt tehtud hirsijahust või - mannast, minu hirss oli sõmer nagu hirss olema peab. Nii et ma hakkasin tõsiselt muretsema, kuidas sellest kotlett saab.
Värskelt oli mul meeles hiljutine juhtum kõrvitsakotlettidega. Kõigi loogikareeglite vastu, segades omavahel kokku 3 tahket ainet: keedetud nuudel, riivitud parmesan ja hautatud kõrvits, oli tulemuseks supp. Ilmselt on kõrvitsas niipalju vett, aga miks retsepti autor seda ei maininud...
Igaljuhul kõrvitsakotletid jäid mul tegemata, ollusest sai ülimaitsva vormiroa.

Hirsile segasin juurde
küüslauku, tüümiani
pipart
1 muna
riivitud parmesani

ja mu sisetunne ei petnud mind. Segu oli küll vormitav, aga kindlasti mitte pannil küpsetatav. Panin pätsid siis hoopis ahju.
Ja tulemus oli väga hea. Küll mitte sama hea kui oli Rootsis, aga väga maitsev ja kotlett püsis õrnal kohtlemisel kenasti vormis.

Ja ka mees sõi ning kiitis.
Ka hirsist võib saada asja:)

Palun maha

Ma ei ole kõige teravam pliiats, aga ma tunnistan seda ja üritan ümbristevale võimalikult vähe kahju teha. Ma ei tea, on see kuu seis, või mis, aga viimasel ajal tahaks jälle ja jälle karjuda. Palun! Ma tahaks nüüd maha minna.

Inimeste loogika, mis ajab lihtsalt õhku ahmima:
noor armas blogija väidab, et kuna inimese maost puudub laap, ei peaks piima jooma. See on täpselt sama loogiline, kui väita, et kuna inimesel puudub liitmagu, siis ei peaks me taimi sööma.

Tuttav mees väidab, et kuna mehed ja naised on erinevad, siis pole nad järelikult ka võrdsed. Neegrid ja asiaadid on ka erinevad, kas järelikult pole ka nemad omavahel võrdsed?

Faktid on justkui õiged, aga järeldused?... ilmselt on mul ikka täiesti teistsugune (naiste?) loogika.

Siis on mul tunne, et suur osa elankkonnast puudus koolist, kui õpetati lugemist ja arvutamist.

Inimene, kes vastutab selle eest, mida me poodide lettidelt osta saame, palub naturaalsesse puhtasse tootesse suhkru asemel panna sünteetilised magusained. Sest inimesed loevad kaloreid, mitte pakendil olevat koostist.

Kulla ajakirjanik, õpi palun lõpuks ära, et kui erakonna toetus oli enne 10% ja nüüd 13 %, siis ei kasvanud toetus 3% vaid toetus kasvas ca 30%.
Kui sa ei viitsi/oska arvutada, kasuta sõna " protsendipunkti".

Ma olen sel teemal ka varasemalt jauranud, seetõttu aitab.

Prillid peas hea lugeda

Mingi kolm aastat tagasi panin tähele, et ajalehe lugemiseks peavad kõik lühtrid heledalt põlema, e-lugeril on tähesuurus tasapisi nihkunud maksimaalseks. Ja kalendris, vähe sellest et ma ei tea mida tähendab palmipuudepüha või palvepäev, ma ka ei näe, et need kirjas on.

Kui ma oleksin indiaanlane, siis sinnamaani oleks võinud mu nimeks olla " Tüdruk, kes näeb väga hästi". Pea kõik lähedased ja sõbrad mu ümber olid prillikandjad. Ma ei saanud aru, kuidas ei näe.

Optometrist ütles, et niivõrd-kuivõrd 0,5. Kui praegu panete prillid ette, siis jäätegi neid kandma. Ohkasin sügavalt ja otsustasin prillide kasuks. Silmad kipitasid, valutasid. Ma ju veedan päevad oma parima sõbra arvutiga.

Ja nii sai minust prillikandja. Ja taas sai kinnitust vana tõde, et sa ei mõista mitte üht probleemi enne, kui see pole sul käes.
Nüüd järsku sain ma aru, miks mu laps pisikesest peast pidevalt ära kadus ja ära eksis. Ta lihtsalt ei näinud peatuste nimesid, ümbritsevat, tänavasilte... Ma sain aru, miks mu ema enam lugeda ei taha ja käsitööd ei tee. Miks mees kirub külmast sooja tuppa tulles ning miks päikese- ja suusaprillide vajadus tähendab tõsist peamurdmist. Miks mõned mu sõbrad vaatavad tänaval vastu tulles mind kui võõrast....

Ma armastan Eestimaad

ma olen mõelnud, et ehk tõmbab mind metsa seepärast, et seal on kõik nii nagu " vanasti". Kui kõik su ümber kaob ja laguneb ja muutub, siis on ainus koht, kus on samad lõhnad, värvid, varjud ja helid nagu olid lapsepõlves.
Metsad muutuvad. Puud kasvavad suureks, lagendikud kaovad võssa ja kunagisest padrikust on saanud kinnisvaraarendus.
Oma lapsepõlve metsades ma eksiks ilmselt ära.
Aga midagi on sama. Kõik on sama.
Seesama turvatunne ja teadmine, et mets on ja jääb.

Mingil põhjusel olen ma töö juures saavutanud " rohelise" inimese maine. Ma arvan, et see pole päris korrektne, aga mulle meeldib see kuvand, nii et las olla.

Me sõime lapsena pigi, räägivad kolleegid.
Pigi?, küsin mina.
Jah, nätsu asemel.
No tõesti, selleks on ju kuusevaik, ei saa mina aru.
Üleüldine naer.

Iga kord, kui hakatakse sooritama mõnd keskkonda või tervist kahjustavat tegu, vaadatakse minu poole, et ma hakkan ju kohe õiendama? Ja hakkangi. Ökopolitseinik:)

Las arvavad nii.
Ma olen hea meelega roheline.

värske ja roheline

meelespead. pea meeles

mustikad ei ole veel valmis

rohelise 50 varjundit

väga hapu. Jänkukapsas

päkapikkude mets

kui õunapuud õitsevad

maikuu suur toomepuu