Põhiväärtused

Istusime rannas,
Vaatasime, kuidas luik hulbib lainetel.
Päike loojus.
Neljas pudel tühjenes piinliku kiirusega.
Mehed karjatasid kaugemal lapsi.
Väga romantiline.

Peab ikka töölt ära tulema, lämisesin mina. Joodiku elu on kadestamisväärselt lihtne. Juba hommikul pool kaheksa peavad nad meil sirelipõõsa all pikniku, uljad punased Rossija koondise dressid seljas... kohustusi pole, elu kui lill.

Ei tea, arvas sõber. Kus sa seal hädal käid ja mida nad õieti söövad... Heitis pilgu oma võsukese poole ja arvas. Lastel on lihtne. Söök topitakse suhu, riie seljas. Mängi ja kasva.

Tea midagi, leidsin. Mõtiskledes, kuidas tunnike tagasi üritas ta oma karjuvale ja pulkkangele lapsele sööki manustada. Mõtle, kui palju keelde, piiranguid.
Kassil on küll lihtne. Ainult maga ja söö. Löö nurru ja küsi pai.

Kassil on ka palju keelde, väitis sõber.

Vaatasime lainetel loksuvat luike.
Luik upitas pepu taeva poole ja küünitas põhja mingi palukese järele.

Kõige lihtsam elu on luigel.

Lilleke pasameres

Suurim kahju, mida vanemad oma lapsele saavad teha- panna ta uskuma, et laps on eriline.

Sest eriline ja eristuv olla on üks piin  ja viletsus.
Ma ei mäleta, kas mu vanemad mulle seda sisendasid. Ja kui ka mitte, siis pole lugu .
Elu ise hõõrub seda iga jumala päev nina alla. Ja irvitab mõnuga.

Sellest, et midagi selga pole panna, olen korduvalt kirjutanud.
See, et müügilt kaob ära toit, mis maitses; või šampoon, mille oled lõpuks ometi leidnud 10 aastase katsetamise tulemusena, kuid selgub, et olid Eesti Vabariigis ainus, kes seda tarbis ja kasutas- see on normaalne, tavaline.  Nii ju alati ongi.

Aga see, et uusi värskeid kaasaegseid ja kvaliteetseid raamatuid pole lugeda on juba üle mõistuse. Ma ei pea vabandama ega selgitama, miks ma loen just e- raamatuid.  Ja mul on põhiseaduslik õigus lugeda kirjandust eesti keeles.
Ja ega paberiturul olukord parem pole.
Nii EPL raamatuprojekt, kui ka raamatupoodide valik pakub krimkasid ja eneseabi.
Ma lihtsalt ei jaksa enam.
Mõned helged sutsakad, aga üldiselt... mitte midagi lugeda pole.
Saan aru, et nõudlus ja pakkumine, aga äkki lihtsalt proovite. Ehk see üks kord, kui proovisite midagi muud, oli lihtsalt juhus.

Tõlkige näiteks Soumission ära. Isegi inglise keel oleks juba abiks...

tagasi

Kõige nõmedam asi maailmas on see, kui tuled pikemalt või lühemalt reisilt koju. Oled tülpinud ja väsinud,
Ja avastad, et toad on tolmused.
Külmkapp on tühi.
Keegi pole kastnud su lilli.
Ja õhtusööki peab hakkama alles valmistama.


Minu meelest peaks emadel olema ka emad. Sellised, kes on vahepeal kraaminud su korteri. Silitavad pead, kuulavad muljeid ja võtavad su vastu pannkookide ja kuuma teega ning järgmiseks nädalaks valmis tehtud menüüga.

Ja siis lähevad muidugi oma koju tagasi.

H. Fielding Bridget Jones. Poisi järele hull.

Kui peatükid ei algaks viitega, et aasta on 2003 ja tegelased ei kasutaks arvuteid- mobiile, siis võiks vabalt arvata, et tegevus toimub eelmise sajandi keskpaigas.
Kuna meedia ja EPL e- raamatud on mind hoidnud viimasel ajal Põhjamaade lainel, on kontrast eriti terav.

Kuidas on ikkagi võimalik, et Euroopas, üsna üksteise lähedal asuvates riikides elatakse nii erinevates kultuuriruumides.
Koduperenaised. Päevad täis mõtisklusi enda väljanägemisest.
Kus ideaalmees on "... ta oli nii isandlikult käskiv, ta oli nii MEES"...
Inglise naiste feminism on kuidagi teistsugune, kui siin, Läänemere kaldal. Neil on a la Caitlin Moran. Naine on õrn, abitu, väga rumal ja saamatu. Tegelane, kelle päeva täidavad juurdlused selle üle, kuidas meestele rohkem meeldida. Aga samas on ju täiesti normaalne, et sa pead saama õiguse otsustada ja võimaluse olla võrdne. Et see vastutamise ja kohustuste osa on kuidagi vahele jäänud.

Era- ja internaatkoolid. Ja nendes koolides mitte käimine annab hariduse, et meil on võimalik nalja visata täiskasvanud inimese rumaluse, kirjavigade, geograafia- ja klassikateadmiste puudumise üle... Tõsi, Inglise naised on kröömike teravamad pliiatsid, kui Ameerika samalaadse naistekirjanduse peategelased.
Rootsi raamatutes on ka tegelikult kõrgklass- rikkad ja nende veidi snoobim käitumine. Kuid see kontrast ei ole kuidagi nii terav.
Ma tegelikult usun, et kõiki meediatooteid saadab sotsiaalne tellimus.
Et isegi, kui autor seda teadlikult ei tee, siis taolise meelelahutuse loomise juures ei suudeta alateadlikult kõrvale jätta stiili, mis müüb. Ja ju siis ingliskeeles maailmas müüb selline kuvand.
Kuuldavasti on Põhjamaad praegu väga populaarsed. Ehk aitab see ka brittidel lähiajal keskajast väljuda.

Väga oluline küsimus:)

Mingid nädalad tagasi juhtusin pühapäeva õhtul kuulama raadiot Elmar. Tuli parasjagu edetabel.
Sain teada, et Eestis lauldakse laule, mida ma pole iialgi kuulnud ning on olemas lauljad, kelle olemasolust polnud mul aimugi,
Ja vähe sellest, nad on edetabeli tipus.
Väga värskendav.

Raadio jäi kanalile ning nädalajagu kuulates, muutus asi väga segaseks. Kuidas need laulud sinna jõuavad?
Raadios neid selle nädala jooksul peaaegu ei mängitud. Peamiselt domineeris ikkagi vanem kraam.
Soovikontsert on ka, aga sealgi tellivad inimesed pigem vanemaid lugusid. Soovikontsert iseenesest on muidugi huvitav nähtus. See seisneb selles, et saatejuht loeb ette: Mari Märjamaalt ja Signe Sõmerpalust tahavad kuulata seda ja seda. Me võtame selle teadmiseks, sest lugu tegelikutl ei esitata.
Tegelikult mängitakse mingeid täiesti suvalisi lugusid saatejuhi suva järgi.
See pole ainult selles jaamas nii. Vaid mujal ka.
Guugeldasin teemat ja mingi teise jaama spetsialist seletas, et edetabel tekib selle järgi, kui tihti lugu eetris mängitakse, Aga selle, kui tihti mängitakse, määrab ju seesama spetsialist, või?

Ma saan aru müügiedetabelitest. Konkreetne ühik on midagi müüdud ja nii ongi. Midagi on vaadatud või kuulatud rohkem kui teisi ja nii on.

Ma saan isegi aru blogiauhindadest. On sihtgrupp ja selle eelistused ja see ongi selle konkreetse sihtgrupi konkreetne eelistuste kaardistus ühel ajahetkel.

Aga kuidas tekivad raadiotes edetabelid?

Tommi Kinnunen Nelja tee rist

Ma vahel mõtlen, kas meie, naised, ja eriti need, kes väidavad end mitte olevat feministid, ikka aru saame, kui hea elu meil on, Ja kui palju tänu võlgu oleme neile, kes on välja võidelnud naistele õiguse olla inimene.

Mulle meeldis selle raamatu struktuur. See, et erinevad inimesed kirjeldavad mingit olukorda oma mätta otsast. Tegelikult ei kirjelda. Selle raamatu stiil on huvitavalt napp. Mingil hetkel märkasin, et kirjanik kasutab väga lühikesi lauseid ( erinevalt minust, kellel on 3 realised laused). Et tegelase tunnetest ja mõtetest suurt ei räägita, vaid kirjeldatakse olukorda. Selline karge ja lakooniline. Põhjamaine?
Saaga, mis jätkub ühest põlvkonast teise. Peategelaseks inimesed, kes ei sobitu ühiskonda, keskkonda, perekonda.

Mind on väga ammu intrigeerinud " iseeneseks jäämise" mõte ja kontseptsioon. Kui palju me peame maha suruma oma enese mina, et sobituda ümbritsevaga ja vastata sotsiaalsetele normidele- mis on ju ootuspärane, et meil kõigil oleks mugavam ja parem elada.
Ning teiselt poolt. Millise piirini peaks neid teistsuguseid tolereerima ja mõistma? Kui ta ei käitu ega suhtle kirjutamata reeglite järgi... kas lasta tal siis olla.
Kahjuks pole ma osanud seda lõpuni enda jaoks lahti mõelda. Ja tegelikult ei anna ka Kinnunen vastuseid.