Nädal 30

 

Ma ei viitsi praegu vaatama minna, kumb on staažikam järjepidev blogija Eveliis või Mallukas?

Hämmastav ja austust vääriv. Hiljuti kirjutati ja räägiti IShowSpeed külastuse kontekstis suunamudijate läbipõlemisest, fookusega kuulsusel ja tähelepanul. Minu jaoks on probleemiks sisu ise. Vaadates oma blogi ajalugu, siis aeg ajalt, ja mida aeg edasi siis seda lühema perioodiga tekib teemade kriis. Kõike on juba öeldud ja arvatud ja teemad korduvad-korduvad, miks siis üldse...

Miks üldse peab, eks, küsiks nüüd Kaur. Noh, ei peagi. 
Aga mingi vajadus on siiski olemas. Ajaloo pärast nn päevikuna. Oma seisukoha  selgeks mõtlemiseks ja mõned põhjused veel. 

Kuna mul oli vahepeal väga halb telefon ( st pildikvaliteet), siis olen praktiliselt lõpetanud piltide tegemise. Milleks? Kus ma neid näitan/vaatan? Ma ei taha enam kasutada Facebooki, kuna selle algoritmid käivad närvidele. Instagram? Kuidagi ka ei kõneta.

Ma olen proovinud muid meediume- et kui mul pole pikka struktureeritud lugu kirjutada, siis äkki need kohad, kus saab lühemalt.  Aga ei sobi mulle, sest minu mõte vajab ( liiga) palju sõnu...) Ja huvitaval kombel ka tagasiside teema. Ilma jälgijateta on vabastav, sul pole (teoreetiliselt) mitte ühtegi enesetsentsuurist lähtuvat piirangut, saad olla sina ise jne blablabla.  Aga tühjus on keerulisem motivatsiooni osas- et milleks üldse. 

Blogis, isegi, kui mul enda meelest pole midagi öelda ja sinul midagi kommenteerida, ma näen, et lugejaid/klikkijaid on endiselt. Kes te olete ja miks te (endiselt) loete? Vanast harjumusest?

Tsivilisatsioonide lagunemise aeg

Südasuvi. Kõik koostööpartnerid puhkavad või lihtsalt ei viitsi midagi. 

Vahel ma mõtlen, et huvitav, kumb on suurem patt. Kas soovida kellegi surma- varem või hiljem me sureme ju kõik ja nagunii.

Või raisatud elu elamine. 

Et sa oled kogu oma elu raisanud mossitamisele, virisemisele ja jonnimisele.

Ja ma ei pea silmas konstruktiivset- vot, nüüd ma teile alles näitan jonnimist. Vaid ohvri-märtrirolli -ei-jonnimist. Eks te siis tehke ja olge, lollid olete, mind ei huvita.

Kui ma analüüsin iseenda jonnikäitumist, siis jõuan selleni, et jonn on egoprobleem. Sõnum, et minu arvamus, tegu vm ei ole piisav või tähtis ja sellest tuleneb trots ning jonn. Kui ma mõtlen, et kuidas keegi väljastpoolt selle vastu saab või mis oleks lahendus siis.. see on päris keeruline.
Väga tark suhtleja oskaks ilmselt pakkuda mõne muu ego upitava porgandi või anda aega, et saaksin oma mõtted ümber mõelda, end korrale kutsuda, asja emotsioonidelt ratsionaalsele käitumisele viia. 

Ja see viimane ongi vist vastus. Ise peab tahtma. Kõik see vana lugu, et kõik algab suhtumisest. Aga kuidas panna keegi teine tahtma? See on miljoni dollari küsimus.

Teemavahetus. Ilmselgelt on impeeriumite langemise aeg.

Da Vinci Genius

Ma jään jonnakalt oma arvamuse juurde, et Jules Verne ja Leonardo da Vinci olid inimesed tulevikust, kes ajarändasid ja siis kaasaegseid imestama panid.

Olen rohkem Michelangelo fänn, seega väga palju Vincist ei tea, aga niipalju on meeles, et mees oli väga hea turundaja ning oskas raha teha ja mis vast isegi olulisem, hoida. Puhtalt ja kenasti riides ning suure sõpruskonnaga. Ning geenius, seda muidugi. Järgmise itaalia reisi tahaks temale nn pühendada.

Seega. Loomulikult tundus näituse mõte huvitav. 

aga tegelikult oli jama. Da Vinciga oli niipalju seost kui Egmonti "klassikalistel muinasjuttudel" klassikaliste muinasjuttudega. Selle piletiraha eest oleks võinud vähemalt kumiseva ingliskeelse audio hea diktsiooniga eesti keelde tõlkida või siis vähemalt tõlkeaparaate jagada, mitte midagi ei saanud aru. 

Mis oli väga hea- kogu interaktiivne valgusmäng. Ikka hämmastav, millist optilist illusiooni suudab luua lihtsalt valgus. 

Väikestel lastel oli ka väga tore- jooksid innustunult ringi. Noored istusid seina ääres ja skrollisid telefonis.

Kas ma soovitan? Kui pileti hind oleks vähemalt poole soodsam, siis miks mitte.

Mõni sõna ajaloo huvides ilmast. Lõpuks on suvi. Siiani oli külm ja vihma tuli ka palju. Karta on, et sügisel on toidu hinnad laes. Nii vähe maasikaid ja kurke, kui sel aastal, pole ma vist ka kunagi varem söönud. Moosiks tegin 6,60 hinnaga maasikad. Tegelikult õudne. Peab tulevikus virsiku ja aprikoosi peale üle minema, Eelmisel aastal tehtud nektariinimoos oli tegelikult imehea.

Muidu on kiire ja tegus elu. 

Hullult tahaks puhkusele. Ehk siis lihtsalt magada ja mitte midagi teha.

Iseoma laulupidu 2025

Ja saigi läbi.

Minu esimene pidu oli lastekooriga 1980. Põlvini lompides, rahvariided märjad.. Vahepeale jäi lugematu arv pidusid maal ja linnas. Eestis ja mujal. Ja viimane Kuljusega 1990 (ja 1991 Gaudeamus). 

Esimene sõna, mis mul laulupeoga seostub on - vihm. Märjad ja porised rahvariided. Edasi harutades tuleb meelde koolimajas ööbimised- käisime ABC-des kohukesi otsimas ning tornmajades liftiga sõitmas. Meie väikelinnas ei pakutud kumbagi meelelahutust.
Sel korral kuulsin bussis, kuidas teismeline neiu seletab sõbrannale, siiralt ja südamest: kui laulupidu poleks olnud, siis ei teakski kui luksuslikult me oleme elanud...
Mnjah, tänapäeva noorele on koolimaja, kuivkäimlad, pori ja hernesupp ilmselt täielik eksootika.  Toitlustamist läbiviinud NKK naised rääkisid, kuidas ameerika lapsed hernesuppi sõid....Aga sõid :)

(Suur)Tantsupidu seostub mul pettumusega. Palju palju ootamist ning seejärel selgub, et kauaõpitud tantsu õieti esitada ei saagi, ainult mustreid saab teha.. Ja siis veel selline lugu. Proov sai läbi ja keegi pakkus, et läheks Harku järve ujuma. Ma ei läinud sest... ma ei teadnud, kuidas ma Harku järve äärest pärast Tipi ühikasse saan :) Ei olnud ju tookord mobiile, veebi ega midagi.

Seega, ma ei saa öelda, et ma oleks koletumal kombel laulupeole tagasi igatsenud. Pigem oli seekord jess-tunne. Ära tegime. Meie "tellija materjalist ja õhinapõhine" laulukoor sai laulma ja selgeks ja peole ka. See oli väga hea.

No ja vihm.. Kuigi proovipäeval saime päikesepõletuse ja lõpu ühendkoorideks tuli isegi päike välja, siis mu kaunid rahvariided olid keebi all peidus. Laulupidu see on vihm.

Usaldusest

Ilmselgelt said mu vanemad perearsti nimekirja mitte kõrvalmajas asuvas keskuses, vaid bussiga 20 minutit ja 8 peatust. Minu enda perearsti juurde saab ühe ümberistumisega- kokku 36 minutit ja 12 +2 peatust.
Ei pea ju kohale minema, võiks helistada? see oleks kohutavalt naljakas, kui see poleks traagiline. Aga vaadakem ka head poolt, mu vanemad said eestikeelse arsti.
Mu kesklinnas elav tädi pole aastaid saanud arstile, kuna arst on Lasnamäe tagumises otsas. Eaka inimesena suudab ta suhelda meie teises riigikeeles, aga bussidega seiklemine ning süsteemist akende otsimine käib tal üle jõu.

Paar kuud tagasi olid esilehed täis soovitusi, et kiirabisse tuleb tulla ainult tõsiste tervisehädadega- okei. Kuidas ma TEAN, et asi on TÕSINE? Selle soovituse eeldus on, et ma tean, mis mul viga on.
Asja muutsid segasemaks artiklid, kus  kiirabiarstid jagasid lugusid- mingid lollid käivad peavaluga hissandjumal ja järgmises lõigus- keegi tuli peavaluga ja saime õigel ajal jaole- vähk, insult või mingi muu surmahäda. 

Eriti kelmikas oli pakkumine, et emosse minekuks oleks vaja perearsti saatekirja. Parafraseerides klassikuid- narr, kui ma juba perearsti kätte saan, mis ma sinna kiirabisse enam lähen.

Ehk siis, segamini on põhjus ja tagajärg. 

Mul on äärmiselt raske uskuda, et sümpaatsed ja targad inimesed ei suuda vahet teha põhjusel ja tagajärjel.  Mul on teile saladus. Maailmas on leiutatud ilmselt kümneid juurpõhjuse tuvastamise metoodikaid.  Ma tutvustan üht lihtsamat- viie miksi meetodi. Hästi lihtne- esitad seni " miks" küsimusi, kuni jõuad juurpõhjuseni.

Ma lähen kiirabisse, sest ma ei pääse perearstini. Inimesed kolivad, arstikeskused kolivad, arstid lähevad pensionile või lihtsalt lõpetavad praksise.
Miks ei pääse ja kuidas saaks- on õige küsimus, mida lahendada. Ning- miks me oleme haiged, et üldse vajame abi, teine. 

Inimesed

Mida harvem kirjutad, seda keerulisemaks läheb. Samas oleks väga kahju täitsa lõpetada, hea on vaadata nö päevikuna, mis tehtud ja juhtus.

Mul on aken lahti ja akna taga teevad tantsijad proovi. Meie linnaosa sotsmeedia grupis pahandas keegi Irina- millal see jama lõppeb? Parkimiskohad on võetud, ruuporist karjutakse käsklusi, muusika üürgab... Suurem osa kodanikest asus tantsijate kaitsele- loll, Irina, kuidas sa ei tea, et tantsupidu.

Mind ei häiri. Pigem on huvitav. 

Vaatasime eile Jupiterist ära sarja " Kuniks ma luban sul elada". Tegelikult toimunud sündmuse järgi. Autoriks juhtunu ohver. Ma pole vist väga ammu näinud filmi, mille peategelane on nii ebasümpaatne. Selline inimene, kelle puhul peaks 100% vältima soovitust - ole sina ise. 
Vaatad ja üritad aru saad, mis on selle inimese motiivid, miks ta niimoodi käitub. Ja veelkord. Peategelane oli ohver, tema kallal pandi toime kuritegu. 
Huvitav oli ka see nüanss. Delia rõhutab pidevalt, et ta on kummaline, mis oli tõsi. On erak, introvert ja et tal puudub enesekindlus.