Juubel

Kohal oli neli põlvkonda,  75 + ;  49-55;  19-33 ja 1 üheaastane ning 3 koera. Ülejäänud koerad ja kassid jäeti koju. Pidu ise oli kui plahvatus, lühike ja intensiivne-  umbes 2 tundi. Pirukad  toodi Kaie juurest ja tordi tegi naabri-Tiiu. Nagu vanasti- suhkrust, oma kanade munadest ja taluvõist võikreemiga. Vapustav.
Ja pidu nagu lastel- keegi enam alkoholi ei joo. Kes on roolis ja kellel on rohud.
Mu tädi on endiselt tragi ja tore. 

Huvitaval kombel oleme algusest saadik olnud projektijuhid meie - viiekümnesed. Lapsest saadik- võta, too, vii, haki, lõika, kutsu... millalgi teismeeas anti köök ja kava meie korraldada.   Seitse põlvkonna nr 3 esindajat ei täida isegi käske, rääkimata palvetest.
Vahel ma mõtlen, et kas see on sellepärast või pärast seda. Kas me oleme oma intensiivsusega ja kontrolliga nad minema peletanud. Või vastupidi, kuna meilt nõuti nii palju, siis oleme neil lasknud olla vabad kohustustest.  Või polegi mingit saladust. See peabki käima üle põlvkonna, sest muidu lihtsalt ei mahu?
Ja köögitoimkond on lihtne osa.  Kõige keerulisem oli  veel elusolevat kolme õde ja üht venda veenda, et palun, istu autosse. See võib olla viimane kord, kui sa oma sugulasi elusana näed.
Nad on pärast nii tänulikud. Võib olla on see viisakus. Võib olla ei peaks sekkuma, Võib olla, et see pole meie asi. 

Kõige olulisem on tervis. Terviseprobleemid teevad kurjaks. Meie vajadus kuuluda, olla oluline, omada tähendust on ilmselt nii tugevad, et oma võimetuse tajumine tekitab sisemist viha, trotsi, kibestumist... see on nii kurb ja valus, kui kunagi toredad inimesed on muutunud. Ja ei aita enam ka see, kui leiadki talle mingi jõukohase projekti. Sotsiaalsed oskused on jäänud kängu, mugavustsoonis on hea ja turvaline ning lihtsast projektist saab paanika! katastroof!
Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, aga " ole sina ise" on välja mõeldud toredate inimeste poolt. Nende poolt, kes ei saa aru, kui raske on olla tegelikult halb inimene. Sa reageerid automaatselt- ja juba oled teinud haiget, solvanud teist inimest. 7 sekundit hiljem saad sellest aru, aga sageli on siis juba hilja. Võid jääda iseendaks. Loomulikult, ümbritsevad aktsepteerivad, hambad ristis. Sinul pole hea ja teistel pole hea.

Uhkus

Ma ei tea, mida teie õhtuti loete, aga mina sirvin Mikroökonoomika õpikut:) 
Kolm huvitavat tähelepanekut. Esiteks, väga vähe on nn uut- mis tähendab, et suur osa kunagi õpitust on meeles! Ja ma olen kas alateadlikult, intuitiivselt või siis tõepoolest toona õpitut kasutanud. Ma olen täiesti hämmingus.

Teiseks. Kuidas on võimalik et sellest on möödas üle 20 aasta. Kaks Kümmend Aastat. Ja uskumatu, aga tõsi: suur osa neist tarkustest on siiamaani aktuaalsed ja vähemalt minu meelest õiged. Ma kasutan neid tänaseni. Ja pole uute revolutsiooniliste teadmisteni jõudnud. Kõik kehtib.

Ja kolmas- naljakas on lugeda, et  toona raamatutes  tehtud prognoosid, ennustused trendide osas on suuremalt jaolt õiged. Või siis õiged mõningate mööndustega. Näiteks üks, mis meelde jäi (ei viitsi täpset tsitaati otsida). Ennustati, et PCde tähtsus ja turuosa langeb, kuna inimesed kogunevad pigem nn internetipunktidesse, kust saavad juurdepääsu väikese tasu eest.  Esimene ja viimane osa on õiged, keskmine mitte. Meil on igal ühel taskus oma väike "PC".

Eelmise õppeaasta lõpus otsustasin, et koormus on liiga suur. Et kui, siis poole vähem. No jah. Lahkusin koosolekult  8 vähema tunniga. 

Ahnus

Kui jagada inimkond kaheks: kütid ja korilased. Siis mina olen kindlasti viimane.

Pohlaluurele võiks ju minna. Kõnnin metsas ja kiidan ennast, et suudan pilvikuid ja kukeseeni ignoda. Sel aastal seeni ei korja, kuna ma ei suuda üksinda nii palju süüa ja teised ei taha.

Pohli on sellel aastal jõhkralt palju. Aga tahaks veel mõned päevad valmida.. toored jäävad mõrud... Mõtisklen, kas need marjad on nädala pärast alles.. kõnnin edasi ja..

Näen, et üks naine korjab mitte kaugel MINU pohla kohast MINU pohli. 

Lähen joonelt tagasi ja korjan tsirr tsirr oma ämbri täis. Õnneks on vaid liitrine.

Eelmisel aastal tabas mind valgustus. Miks teha moosiks 6 euroseid maasikaid, kui eksootilised luuviljad on 1-2 euri ja üldse mitte pahad. Praegu on virsikud 1,59. (Päris hea kombo jäi.)

Miks ma seda teen? Sest. Automaatne evolutsiooniline reptiilaju süsteem 1 käitumine.

Hiljem

Ma panin kirja oma Pariisi olümpiamängude avamistseremoonia muljed vahetult peale etendust. Ja arvan siiani, et see oli vaimukas, naljakas, äge, põnev, ühiskonnakriitiline, eneseirooniline, professionaalne. Lühidalt: vaimustav.
Ja siis loen päev hiljem sotsiaalmeediast, et ei.. see oli hoopis kõike ja kõiki solvav.
Umbes samasugune reaktsioon oli ka Barbie filmiga, mis vastas mu meelest samadele omadussõnadele ning lisaks andis raamistuse ning ankru Oppenheimerile.

Ei julge nüüd isegi öelda, mida ma Banksy näitusest arvasin ( samad omadussõnad).

Maitsed on vaieldamatult erinevad. Aga huvitav hoopis, et miks mul puudub see filter. Miks ma ei näe selliseid asju. Keegi kirjutas, et oli habemega naine- oli või?! Ja kui oli, siis.. mis siis?! Miks Kristus või Olympos ei võiks olla kehapositiivne naine.  Miks sa üldse märkad sellist detaili ja  kisud selle välja tervikust ning kontekstist. Miks mina ei märka? Ja kasvatus-taust-eelnevad kogemused- haridus ei ole õige vastus.  Võin tuua sada empiirilist näidet vastupidise tõestamiseks.
Miks minu jaoks pole miski niipalju püha? Midagi on ajus valesti?

Eesti keel ja Pariis

 

Üks halb ja üks hea teema. Alustan halvast. ettevaatust, järgneb vihakõne.

Ma olen nii nördinud, kuri ja kurb, et taas kord Eesti riik ei kehtestanud end ja andis järele õpetajate keelenõuetes. Eriti vihastab mind, et taaskord asetati poliittehnilised huvid- saada endale keskerakonna  ripakil valijad, kõrgemale riigi huvidest. Hullult paneb nördima, et seda tegi Kristina Kallas, kellest ma siiamaani väga lugu olen pidanud. ja täiesti arusaamatu on, kuidas on võimalik, et kaks parempoolset erakonda lasevad end ühel vasakpoolsel pantvangi võtta.

Et mis saab neist lastest, kui neil pole õpetajat? Ma ütlen teile, mis saab neist lastest kui neil ON umbkeelne õpetaja. me kasvatame üles veel ühe põlvkonna, kes olemata tööjõuturul konkurentsivõimelised ja võimetud osalema eestikeelses meediaruumis, on kibestunud Eesti riigi suhtes. On julgeolekuoht ja sotsiaaltoetused.  Ma mõistan, et suurem osa mu blogi lugejatest ja valitsejatest ei saa sellest oma igapäevases eestikeelses mullis elades aru. Aga minu ümber on AINULT vene keel ja ma olen seda kõike kogenud.
Lisan veel, et see võimaluste aken, mis meile Ukraina sõja tõttu avanes, on sulgumas. Minu koduoblast ei pursi minuga enam eesti keelt. Nad on võitnud. Jälle. Uuesti.

Soliidne

Jätkan Epu algatatut. President kohtus eile ministrikandidaatidega ning täna valitsusega.
Vaatan pilte ja möönan, et soliidsus ei ole riietuseseme nimetus ( a la ülikond), vaid stiil, lõige. Ning eelkõige materjal ja istuvus. Üllatavalt palju annab juurde soeng  ja meeste puhul muude karvade sätung.
Kas soliidne võib olla isikupärane, jah võib. Piisab nt Signe Kivi guugeldamisest.

Kas poliitik peab olema soliidne? Ei pea.
Kas poliitikul on lihtsam, kui ta on soliidne? Jah on. Enamik inimesi ostab ikkagi silmadega. ja soliidsena on lihtsam müüa turvatunnet, usalduväärsust. Professionaalsemat kuvandit.