Kus sünnivad muinasjutud

Söök, milles on palju toitaineid, suhkrut ja rasva muudab laste intelligentsuse kehvemaks.
Kõige õnnelikumad on inimesed, kelle IQ on 120-129 (kellel madalam, see on õnnetum).

Sellised ja mõned sarnased väited kõlasid teletoppi kuuluvas "nutisaates" Galileo.
Ma kummardan sügavas harduses "sõltumatute Briti teadlaste" ees, kes aastatepikkuste uuringutega selliste tulemusteni jõudnud on.
Kes olen mina? Oma  praktiliselt olematu IQga. Aga lihtsalt hüpoteetiliselt. Nii huvi pärast. Ainult oletagem.
Kas ehk võiks olla mitte sellepärast et, vaid pärast seda..?
Et kõrgem IQ annab paremad eeldused, teadmised teha tervislikumaid ja targemaid valikuid, annab parema stardiplatvormi...?

Ega ma muidugi ei tea. ehk ongi teadlased kaalunud põhjuse ja tagajärje vahelist seost ning ekraanil vahendavad seda klikitaval viisil hoopis ajakirjanikud.
Ei midagi isiklikku. Ainult töö. Et seda viimast ikka jaguks.
Luua  müüte, et neid saaks siis ikka ja jälle ümber lükata.

Ma lihtsalt ei saa aru

Need inimesed, kes viimati hääletasid Reformierakonna poolt teadsid, et annavad oma hääle Ansipile.

Kuidas saab siis lihtsalt lambist keegi kusagil otsustada, et vahetame liidri, kelle on valinud rahvas, mingi teise suvalise onu vastu?
Miks selle erakonna valijad pole praegu tagajalgadel?

Kas ultraliberaalsus vaadetes hõlmab ka ultraliberaalsuse suhtlemises. Et turg nõuab oma ja turu nõudlus on olulisem kui rahva tahe...

Kas ma olen ainus Eesti Vabariigis, kes tunneb end solvatuna. Kelle meelest on selline manipuleerimine järjekordne "me teame ise, mis on teile parim. teie, rumalad, olge vait" akt?...

Tänu K. Muuli viimasele raamatule "Vabariigi sünnimärgid", olen ma ehk ka liigselt kallutatud. Ma ei tea, kui objektiivne see raamat oli. Aga, see, mis kirjas.
On masendav. Jälk. Vastik.
Ma ei taha, et minu riiki valitseb hr. Kallas.

Minu pühapäev

Hommik algas paljutõotavalt ja kaunilt: päike paistis.

Kuna nädala sees tõusen mina esimesena, siis on meil väga meeldiv traditsioon, et nädalavahetusel serveerib kohvi mees. Siiani edukalt.
Mehed kihutasid mäest alla.
Kohv oli millegipärast kohe eriliselt lahja. Tavapärase poolteise tassi asemel jõin vaid veerand. Mees ei märganud mu keeldumisest isegi solvuda, vaid kibeles teleka ette tagasi.

Kenad naised tegid mäel igasuguseid vigureid.
Lõin kempsu- vannitoa ja köögi läikima. Tegin nõudekapi korda.

Toas vahetati kanalit. Mehed hakkasid sõitma murdmaal.
Järgmised paar tundi tegin ise koos Muuli, Tankleri, Juure ja Kivirähkiga sporti.  Päeva parim kild: Eesti suustajatest on Šotšis kõige paremas vormis Ansip. Haa..

iluelu

Kas see, et ma üritan oma juukseid kuidagi kohevamaks saada, on nii kaheksakümnendad? Või mis on see põhjus, miks absoluutselt kõik minu elus kohatud juuksurid üritavad mu kiharaid vastu pead suruda?

Harjutamine ja tulevased meistrid

Umbes 7-8 aastane poisike oli mäe jalamil, suusakepid käes, kõhuli maas.
Tema ema, paari meetri jagu kaugemal ja kõrgemal, käes suusad ja kelk.

Emme, palun anna mulle suusad? palub poiss
Emme, miks sa ei anna mulle suuski?

Sest sa ei oska mäest üles suusatada, vastab Emme

Emme, miks sa arvad et ei oska? on poiss täiesti siiralt imestunud,
Ma oskan. Ausõna, ma oskan, paluuun...

Sportimine on keeruline

Sellest, et loomapidamisest on saanud täielik teadus, kirjutasin oma eelmises postituses.
Kui avad suvalise meediakanali või seisad poes riiuli ees, mõistad, et ka (õigesti?) söömine on ületamatult keeruline.
Mõistet, osta poest "lihtsalt leiba" pole enam olemas.

Kui vanasti tähendas jooksmine, veremaitse kurgus,  Tartu botastega ettenähtud distantsi läbimist ettenähtud AJAGA
Nüüd on mõõtühikuks aeg ja kvaliteedi kriteeriumiks madal pulss. Põrutuskindlad tossud ja pulsikell nagunii.

Mõtlesin nädalavahetusel, et läheks suusatama. Ja sain aru, et mu paar aastat vanad suusad ei kõlba enam.
Selleks, et nendega saaks sõita,
tuleks nad viia kuhugi, kus keegi teeks nendega midagi.
Ma ei viitsi.
Vanasti piisas valgest majapidamisküünla jupist.