Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

laupäev, 12. november 2011

Tallinn- Tartu. 4 rida.

Milleks leiutada jalgratast, kui meil on olemas suurepärane näide Tallinn-Rakvere 4-rajalise maantee näol. Jättes kõrvale argumendid " kiiremini ja turvalisem", mis on mingis mõttes natuke viltu, põhinedes eeldusel, et järgneva 50 aasta jooksul jagub metalli, energiat ning kõigil kodanikel on isiklik auto.
Aga regionaalpoliitiliselt? On ju olemas kõik andmed, et teha selgeks, kuidas on paranenud Virumaa tööhõive, ettevõtlus. Kas tööandjad leiavad lihtsamalt tööjõudu., kas gümnaasiumid ja kutsekoolid on õpilasi täis. Ja kaubanduskeskused ning lõbustusasutused edukad. Sest Tallinnast Rakverre on mugav ja lihtne sõita, Vaid tunnike.
Või kuidapidi see tõmbekeskus toimis?

Pagan, 8 rida tuli.

reede, 11. november 2011

Oskus unistada 2. Teiste elud

Üks mu lemmikblogija on ropult andekas. Loen ja nutan. Vaimustusest ning kadedusest. Samas selgub ta blogist, et elab palgapäevast palgapäevani. Tahaks raputada teda ja öelda, kullake. Sissetuleku tõstmine 2-3 korda on sinu annet tööle pannes imelihtne!  Sinust saaks ilma kahtluseta ja kohe tipp-copyrighter agentuuris. Või, hea küll, kui kommerts tundub vale, siis ajakirjandus. Sa oled pea-jagu üle suuremast osast tänastest kolumnistidest. Vaja on vaid end pisut müüa, reklaamida, esineda ja esitleda...

Mul on üks tuttav väga andekas neiu. Pärit traagilises mõttes värvikast ja vaesest kärgperest. Tahaks karjuda, nähes kuidas kõik tema nii igapäevased, kui ka karjääri, edasiõppimist mõjutavad valikud ja otsused taastoodavad vaesust. Kopeerivad vääramatult tema ema elu, viies ebastabiilsete ja - võrdsete suheteni ning kehva sissetulekuga ning alla võimete ametini.


kolmapäev, 9. november 2011

Viina tahaks

Jah, ma võin tunnistada. Mina. Alkohoolik.

Ma vaatan alati hämmingus filme-seriaale, kus inimesed õlut- veini päev läbi limpsivad. Ma ei saa sellest aru. Nii nagu saiakeste puhul, ei näe ma argises päevas ka seda kohta, võimalust ja aega, millal alkoholi tarbida. Söögi kõrvale, hoolimata mu ema aastakümnete pikkustest pingutustest (muidugi mitte alkoholi suhtes:)) pole ma kunagi mitte midagi joonud. Õhtul, telekat vaadates ka nagu ei saa. Professionaalne kretinism loeb alateadlikult kaloreid. Piisab praegustestki.
Ja õigupoolest mul alkoholi väga kodus polegi. Ei viitsi poest tassida. Kallis on ka.
Seetõttu on mul kodus vaid kingitud ning (loodetavasti) kvaliteetsed joogid. Ning neid jälle ei raatsi.


esmaspäev, 7. november 2011

Õigus olla nõme

Ma käisin viimati raamatukogus ilmselt siis, kui õppisin koolis. (Ja see on muidugi piinlik ülestunnistus). Ehk siis, teemal- raamatukogu- puudub mul moraalne õigus kaasa rääkida.
Kuid iga teema, kus riik arvab heaks mulle öelda kas ja mis on õige, ajab mind vihaseks. Jutt siis Langi raamatunimekirjadest.

Saan aru, et just-just algas sotsiaalministeeriumi poolt rahastatud sallivuskampaania teine voor. Ehk tuleks seda kampaaniat veelgi laiendada, et  lisaks samasooliste suhetele, erinevate rasside ja rahvuste tolereerimisele, suudaksime me üles näidata empaatiat  ka  teistsuguse maitse, kultuurinivoo, harituse suhtes.
Me otsustame riiklikult, et me ei tolereeri "nõmedaid " inimesi? Ja kusagil saab olema komisjon, kes otsustab, mis nõme on?

Ma olen alati imetlenud inimesi, kes iial ei libastu ning armastavad-eelistavad vaid õigeid asju. Pärt on in ja Meie Mees out. Õhtuleht on out ja Sirp in. Koort okei, aga Kangro nõme. Kaplinski kõlbab aga Tohvri mitte. Olen Eesti Laulu kontekstis sel teemal juba pikemalt kirjutanud, kuidas tegelikult, selles maailmas, kus mina elan, on võimalik nautida neid kõiki. Igaks ajaks ja elujuhtumiks on olemas see Õige. Miks peab välistama? Miks peab vastandama?

neljapäev, 3. november 2011

Egiptuse lood 2

Huvitav, mis tunne on olla suure rahva esindaja?

Sa lähed Aasiasse või Ameerikasse või Aafrikasse. Ja sind teenindatakse alati emakeeles. Sildid ja viidad on arusaadavad. Hotellis näitab telekas su kodumaa kanaleid.
Ja  tuhandete aastate pikkust kultuuri tutvustaval õhtul on kulminatsiooniks sinu kodumaalt pärit Suure Isamaasõja aegne populaarne lauluke.

Egiptuse lood 1

-Marlboro? West? Ten dollar!  Ten dollar! Tell your price!
-Tänan, ma ei suitseta...
-(No problem!) Hašiš?
-...

-Ainult sulle! Nahast! D&G, Versace, Boss? Tell your price !
-Ma ei soovi osta püksirihma. Miks te mulle seda pakute?
-Aga sul ju pole rihma!?


Möödume puuviljaletist.
-Hey, you! Tule osta. Only two dollar!
-Tänan, me praegu läheme linna. Kui tagasi tuleme, siis ostame.