EkspressLeaks

Juhuu, Hõbemägi paljastas Vaikse Doni. Ma tõsiselt vihastasin. Leiti nüüd kurjategija, keda avalikkuse ette tirida. Kas inimesel pole õigust privaatsusele?!
Jah, ma tean, et on olemas inimesed, kes on alati nemad ise. 100% selgusel selles, kes ja mis nad on. Igas rollis nii isana, pojana, mehena kui töötajana mõtlevad nad alati neid samu õigeid mõtteid, fanaatiliselt uskudes oma ideedesse ning iga sõna, mis suust tuleb, on puhas kuld. Nad on õnnelikud inimesed ja selle privileegi eest võiks ju natukenegi olla tolerantsust nende suhtes, kellel on elus rolle rohkem. Kes ei tea alati õigeid vastuseid ning alati ei tahagi neid teada.
On ameteid, kus sulle makstakse teatud käitumise, maine, väärtushinnangute, sõnavõttude eest. Kas see on silmakirjalik manipulatsioon? See, et meil on aeg-ajalt eriarvamus oma tööandjaga, kuid avalikkuse ees esindame nn tellija seisukohta, ei tarvitse veel tähendada, et läheme oma südametunnistusega vastuollu. Me oleme ju inimesed oma mõtete ning tunnetega. Ja töö.. on vahel lihtsalt töö. Mitte kirg, elustiil, sinu olemus.

Soovitus jääda igas olukorras iseendaks on küll väga õige ja hea, aga mitte alati teostatav ja kinnimakstav.
Elades karmis maailmas, tahaks vahel olla ka lihtsalt inimene. Rumal, ebaloogiline, idealistlik, kahtluste-kõhklustega. Vahel tahaks nõmedatele "tõtt näkku öelda" ja maailma parandada.
Miks siis mitte oma nime alt? Selle üle võib ironiseerida, aga praktika näitab, et su kuvand on oluline. Miks ei võiks meil siis olla mitu identiteeti. Korralik Kodanik ja Mässaja.
Kutsuge seda arguseks, kui tahate. Aga nii on lihtsam ja meil on selleks õigus.

Jeesuke ja 7 pöialpoissi vol2

Eile autos raadiokanaleid klõpsides sattusin täiesti juhuslikult huvitava kokkusattumisena kolme erineva poptähekese jõulutuuri promointervjuud kuulma. Saatejuhi küsimusele repertuaari osas, vastasid noored staarid, et LOOMULIKULT nad EI laula traditsioonilisi jõululaule.
(Ma kahjuks ei oska selgitada, kuidas tuli mulle üldse selline veider mõte, nagu peaks jõulutuuril laulma jõululaule...) Juba on ilmunud ka iga-aastased soovitused selle kohta, kuidas kuusepuud saab hõlpsalt asendada kõrkjate ning riidepuuga ning nippe, kuidas muuta jõululauda sel aastal huvitavamaks...

Jõulusoov Hambahaldjale

Ma lähen täielikult endast välja, kui keegi tuleb mulle rääkima sellest, kuidas tervete hammaste saladus on hea hambahügieen.
Ma lõpetasin suhkru tarbimise siis, kui seda veel talongiga jagati ( loe: ammu), ma ei tarbi gaseeritud jooke ja peale iga söögikorda tõrjun happerünnakut. Ma pesen hambaid 2 korda päevas ja kasutan niiti. Naiivses usus ostan ja kasutan hingehinnaga müüdavat spets hambapastat.  Ja luustik on mul tugev. Mu hambaarst hakkab alati nutma, kui meenutan viimast väljatõmbamist. Selleks kulus 4 tundi ja 7 süsti. Ma ei liialda, nii oli päriselt. Kui me kell 9 õhtul kurnatuna ja oimetuna lõpetasime, saime teineteisele läbi häguse pilgu verest tilkudes otsa vaadates aru, et rahast seekord ei räägi.... see oleks olnud liiga irooniline.
Ma olen ilmselt ainus inimene Eesti Vabariigis, kes käib 2 korda aastas korralikult hambaarsti juures. Ja ma ei mäleta oma elust juhtumit, kui ta oleks mulle öelnud- oi, seekord on teil kõik korras! Kui midagi pole, siis kivi saab ikka puhastada. Sellel korral siis 3 auku. Ja kui ma vahel ahastades küsin- mida ma VEEL saan teha?- siis mu arst kehitab vaid häbelikult naeratades õlgu- mitte midagi (aga võib olla ei taha ta kuldklienti kaotada?!)
See tundub nii ebaõiglane. Kui see, kas ma olen narkar või alkohoolik on (vähemalt alustades) minu valik. Ja kui minuga midagi juhtub, siis maksab maksumaksja mu ravikulud kinni.
Miks siis hambaravi, mis ei sõltu minust- on nii kallis ja riigi poolt kaasfinantseerimata??

Jeesuke ja 7 pöialpoissi

Britid  avastasid maailmaime, paganarahva siit Läänemere äärest:) Ma ei ole just väga kõva Rootsi ja Taani spetsialist, seetõttu las jäävad nad kõrvale. Kuigi küsimus iseenesest on ju huvitav- mis ühendab Eestit, Taanit ja Rootsit. Miks just need on riigid, kus usklike osakaal kõige väiksem.
Tegelikult peab ilmselt tõe huvides täpsustama, et  me ei räägi tegelikult ju mitte usust vaid organiseeritud religioonist. Ma kahtlustan, et rõhuv enamus tänase Euroopa usklikest on kiriku liikmed mitte vaimsuse, elu ja eksistentsile vastuste otsimise jmt tõttu vaid eelkõige traditsioonide ja rituaalide pärast. Miks siis need kolm riiki ei vaja traditsioone, väljaspoolt pakutavat turvatunnet ja lootust ning organiseeritud religiooni? Tuttavate usklikega suheldes joonistub välja veel üks ühine joon. Inimesed, kes on kirikuga seotud, toovad ühe põhjusena välja kuuluvustunde st võimalust kuuluda kuhugi. Ehk siis, keskmine eestlane, rootslane ja taanlane on individualistlik, kõrge enesehinnanguga, spontaanne ja uuendustele avatud (vastukaaluks traditsioonidele?). Miks just meie?

vol 2 Millal me suureks saame

Eile tuli välja, et ma pole oma murega- millal siis ometi täiskasvanuks saan, üksi. Areng, või on õigem öelda eelistused ja väljakujunenud maitse, on pidama jäänud kusagile 16- 17 eluaastasse.
Ok, rõivamood ei sõltu ainult minust. Nukra äratundmisega näen, et viimase paarikümne aasta jooksul pole leiutatud midagi uut- patšokid, retuusid, kleidid, volangidega- ja pliiatsseelikud.. see kõik on juba olnud. Samuti värvid- neoonroheline, pruun, lilla näivad regulaarselt korduvat. Kui oleks taibanud oma kooliaegsed riided alles hoida, poleks garderoobi uuendamise muret.
Kuigi juuksed on vahepeal läbi teinud sada imet, olen ringiga tagasi jõudnud soenguni, mida keska lõpus sai kantud (ei, mitte keemilised lokid:)).
Samuti, kuigi toidulaud on vahepeal kordades mitmekesisemaks läinud ning mitmeid ülihäid raamatuid ilmunud, siis kui küsida lemmikuid-  tulevad need ikka sestsamast teismeperioodist.

Kõige rohkem on ilmselt edasi arenendud maitse "audio-visuaalse" osas. Muusika ja filmide osas, rõõm tõdeda, on toimunud progress:). Täielise tõe huvides, võiks isegi öelda, et Modern Talking, itaalia disco, india filmid ning elektroonikute seiklused tekitavad parimal juhul nostalgiat. Aga vaadata-kuulata väga enam ei tahaks....  
Kas ma olengi nüüd valmis ja suureks ei saagi?!

Tudish piip?

Eile lipsas läbi pressiteade inimeste lemmikpoodidest. Trend, mis sai alguse 2008- ehk siis juba majandusbuumi ajal (mistõttu ei saa seda ajada masu  süüks), jätkub vääramatult. Suurimad kaotajad on endiselt Rimi ning Säästumarket; stabiilne liider Selver ja suurim võitja Maxima.
Mis on liidrite edu saladus? Kui me võtame klassikalised turunduse 5 P-d, siis jõuame päris veidrale järeldusele.

Asukoht. Ma väidan, et peale Maksimarketi võivad ülejäänud ketid oma asukohtadega üldjoontes rahul olla. Ehk vast mõni üksik pood erandiks, kinnitavad nad kõik reeglit, et kaupluse esimene valikuargument on ja jääb asukoht.
Hinnatase on kõigis suuremates kettides samuti võrreldav. Sent siia-sinna ei muuda üldist pilti.

Positsioneering? Ons see edu võti? Kui vaatame kaht edukamat, siis Maximal ning Selveril väga selgelt paigas. Selver teeb küll suuri pingutusi, et "tugevast keskklassi poe " imagost vabaneda, mis seniste uuringutulemuste põhjal on osati ka vilja kandnud. Iseaasi, kas see eesmärk on üleüldse õigesti püstitatud.