Laske lapsukestel meie juurde tulla...

Esmaspäeval tuli teade, et veel üks koolilaps on endalt elu võtnud. Eile õhtul lugesin artiklit sellest, kuidas meie riigi suund on  vääramatu kindlusega liikuda haridusliku kihistumise suunas. Ja sain depressiooni. Kuna ma lubasin, et ma süvaõppega koolidest enam ei kirjuta, siis kirjutan hoopis kiusamisest.
Ma olen ilmselt õnnelik inimene, kulus tükk aega, et meenutada, kas ma üldse mingi kiusamisega kokku olen puutunud. Esmalt meenus mulle üks äraspidine lugu. Meie klassis õppis üks asotsiaalse taustaga tüdruk. Selline väga "Kadri". Mingis vanuses olime ääretult nördinud, et ta ei vajanudki meie abi "patsipaelade triikimisel". Sai ise hakkama.
Kiusamine on koolis olnud ilmselt alati. Oli ka "helgel" nõukaajal, kuigi  "Lenin ütles ikka, kaitse nõrgemaid" Mul on kooliajast meeles lugu poisist, kes tegi enesetapu, kuna talt pommiti raha.

Geni lood 6- laiendused

Ma tahaks selliseid mänguasju.
Esiteks võiks olla geenide otsimise mäng. Arvuti võtab su sugulaste, esivanemate sisestatud fotod ning nende põhjal analüüsib kellelt oled saanud oma kaunid silmad ja suure nina.
Teine mänguasi võiks olla a la facebook. Et kui ma olen sisestanud oma vanaema kooli või elukoha, siis tekib selline grupike (kust saab ka välja astuda). Kus on siis koos näiteks 1930- 1935 aastal X kooli lõpetanud profiilide haldajad. Selle mõte oleks eelkõige fotode ja mälestuste vahetamiseks. Näiteks on mul mõne esivanema kohta albumite täied pilte ja teise kohta pole miskit. Aga äkki kellelgi on? Siis saaks neid turvaliselt jagada.
Ning Eesti kontekstis oleks päris vahva mikrogrupike ka külade, valdade tasandil. Praegune kaart on seal liiga suures (? mis sõna siin peaks olema) mõõtkavas. Eriti enne 20. sajandit oleks lahe näha, kuidas partneri leidmise areaal kasvas võrdeliselt koos transpordi arenguga. Valdade kaardid on ju tegelikult olemas, sinna võiks peale tekkida mikrokülad koos elanikega ja kogu see santabarbara suhtevõrgustik.

Kellele on vaja ajalehti?

Eilses Ringvaates kommenteeris Hõbemägi ameeriklaste seisukohta, et lähitulevikus kaob paberil ajaleht ning asendub elektroonilisega.
Teoreetiliselt vahet pole. Kas ma maksan paberlehe- või elektroonilise väljaaande tellimuse eest. Vahe on praktilises- lugemise mugavuses. Mul jääb täna lugemata üsna mitu pikka ja põhjalikku blogi, kuna see on füüsiliselt väga raske- ebamugav ja ebaloomulik  sundasend, silmadel on väga- väga paha. Väidetavalt i-padil ning sellel lugemislaual neid probleeme pole? Ei tea, pole proovinud.
Samuti ei hooli ma kelladest ja viledest, mis elektroonilisel ajalehel väidetavalt juures- pigem vastupidi, see takistab süvenemist ning hakib mõtte laiali.

Kade naine

Millest tuleb meeste selline enesekindlus? Vaatasin neid Riigimehi, ja oi- kui tuttav see kõik ette tuli. KUI mitu korda olen ma oma elus näinud seda. Tuleb miski suvaline mees. Loll kui lauajalg. Pole kogemusi, pole haridust.
Ta sai eelise esimese klassi katsetel (sest poisid ju arenevad aeglasemalt). Ta oli alati edukas (kolm on ju koolipoisihinne. Pole need hinded kunagi midagi näidanud. Nii aktiivne poiss!) Ta sai inglise keeles viisi (sest noor naisõpetaja flirtis temaga). Ta sai eelise keskkooli katsetel (sest muidu tuleb meil tüdrukute klass). Ta sai selle koha tänu suhetele (sest sellisele esinduslikule kohale on ju ikka meesterahvast vaja ja sõpra ma usaldan). Ta elab kodus nagu kuningas (ära isa sega, isal on raske tööpäev seljataga. Tule siia- ema saab kartulite koorimise kõrvalt sulle lahkelt matat õpetada).
Aga NII enesekindel. Nii tähtis, nii oluline.
Lammutab kõik laiali, et siis mõned kuud (mahajääjate õnneks) või aastajagu (vaesed kolleegid ja vaene firma) hiljem saba jalge vahel- ups, välja ei tulnud- vaikselt teadmatusse kaduda.
Ja siis varsti loed miskit pressiteadet  ning saad teada, et mehike jälle suur juht ja õpetaja.

Ma olen täiesti kade. Ma tahaks ka olla nii isekas ja tegutseda ainult omaenese huvidest lähtudes. Et ma saaksin põnevaid kogemusi ning mitte mõtiskleda teemal, kuidas see kõik teistele mõjub... Mitte hoolida sellest, et pärast mind jääb järele must maa.

Kvaliteetinimesed ja need teised 2

Neid, kes hädas, peab aitama.
Aga vahel tahaks küll küsida, mis toimub selle copy peas kes võttis Toidupanga reklaamiks kolm teemat ning mätsis robustse elegantsiga need kokku. Kokkuhoid? Mõjuvus? Arrogants?
Esiteks, inimesed on näljas- kogume kopikad kokku ja ostame selle eest süüa. Väga ilus ja hea algatus.
Teine teema, et meil kodudes jääb sööki üle- lahendus on, et inimesed, tarbige mõistlikumalt.
Ning kolmas. Toitu jääb üle kauplustes ja ladudes ning selle asemel, et viia see prügikasti- anname vaestele??! (Ma olen täiesti teadlik, et tegelikult säilivusaega ületanud toitu tegelikult ikkagi vaestele ei anta) Mind häirib see sõnum. Ma kordan veelkord- kauplustest järgi jääv toit läheb prügikasti asemel neile, kes näljas.

Geni lood 5 - Teised elud

Üks tuttav palus mul uurida oma sugupuud. Päevavalgele tuli šokeerivalt traagiline armastuslugu ning arusaamine, miks seda lugu siiamaani saladuses oli hoitud. Tunnen end kuidagi üllatavalt näruselt. Esiteks selle kurva loo pärast- kuigi ma pole kuidagi vastutav, mida inimesed on teinud ning kõik need andmed olid ju arhiivis vabalt olemas. Ning teiseks- sain endalegi üllatuseks teada, kui silmakirjalik ma tegelikult olen.
Mulle väga meeldib genisse kirjutada kastikesi  "traditsioonilistest" peredest- ema, isa, lapsed. Soovitavalt veel hea haridusega, nägusad, terved ja jõukad... aga neid teistsuguseid.. natuke piinlik on.